Kui vanemad jäävad vanaks: peale kronoloogilise vanuse on ka psühholoogiline vanus

 (26)
Kui vanemad jäävad vanaks: peale kronoloogilise vanuse on ka psühholoogiline vanus
Lapsed peaks vanematega kontakti hoidma.Elukiri

Aeg kulgeb omasoodu ning meie jääme aasta-aastalt vanemaks. Ühes meiega vananevad ka meie vanemad ja lapsed.

Psühholoog Tõnu Ots ütles paar nädalat tagasi "Prillitoosi" saates, et vananemist on hea mõõta ka sellega, kui tihti inimese ütleb lauset: "Ma seda enam ei tee (või tänavu enam ei tee)."

Mõnele lapsele võib tunduda, et tema vanemad jäävad tasapisi vanemaks, teisele aga tundub, et vanemad on justkui üleöö äkki vanaks saanud.
Vananemine on individuaalne ning sõltub palju inimese enesetundest. Peale kronoloogilise vanuse võib nimetada ka psühholoogilist vanust, mis tähendab seda, kui vanana keegi ennast tunneb. See võib suuresti erineda numbrilisest vanusest.

Üheks vananemise ilminguks on see, kui enam ei suudeta ise oma igapäevatoimetustega toime tulla ning pisemadki ettevõtmised tunduvad raskena. Omad lapsed märkavad ilmselt neid märke kõigepealt. Alguses võib see väljenduda pisiasjades: mälu muutub töntsiks, iga toiming väsitab, pidevalt valutab kusagilt, uusi teadmisi on raske ja isegi vastumeelne omandada, elatakse rohkem minevikus kui olevikus või tulevikus. Ka oma igapäevaasjade korrashoiuga võib tekkida raskusi.

Paljudel vanematel võib olla raske lastelt abi paluda, püütakse ikka ise hakkama saada, paljud aga ei oska abi nii küsida, et lapsed seda rõõmuga annaksid.

Mida lapsed saaksid ette võtta, et vanemaid aidata?
Võimalusi on palju ning abistamist on üldjoontes kahesugust: füüsiline (materiaalne) ja psühholoogiline (emotsionaalne ) abistamine.

Seotud lood:

Füüsiline abistamine

Kerge on oma vanaks jäänud vanemaid siis füüsiliselt abistada, kui nad konkreetselt ütlevad, mida nende arvates vaja teha on. Kui vanemad ennast nii selgelt ja konkreetselt ei väljenda, siis saab alati küsida või ise välja pakkuda, milliseid kodutöid võiks noorem põlv ära teha.

Tihti võib see olla poeskäimine, küttepuude toomine või ahjukütmine, maksude maksmine või mõni muu kodutöö. Üldjuhul ei võta need tegevused palju aega, pigem on see kõik ettevõtmise asi. Oleks hea vanemaga kokku leppida nädalas üks või kaks kindlat päeva, et ta teaks, millal tullakse ja asjad korda aetakse. Vanematel inimestel on nimelt kombeks üle muretseda, nad võtavad pisiasju liiga tõsiselt.
Kui vanemal on igapäevase toimetulekuga suuremaid raskusi, siis oleks hea abistamine laste ja teiste lähisugulaste vahel ära jagada. Ühele inimesele võib see liiga koormavaks kujuneda.

Psüühiline abistamine

Loe veel

Küpsemas eas soovivad vanemad tihti lastega lihtsalt emotsionaalset kontakti. Selleks võivad olla vestlemine möödunud aegadest, telesaadete ümberjutustamine või ühiste tuttavate elukäigu arutamine. Vanematel inimestel (kes enam tööl ei käi ning suisa tubaseks on muutunud) on suhteliselt vähe uusi sündmusi, seetõttu pöörduvad nende mõtted ikka möödunud aegadesse tagasi ning siis võib juhtuda, et räägitakse olulistest ammumöödunud sündmustest ikka ja jälle uuesti. 

Tüüpiliseks veaks, mida nooremad sel puhul teevad, on jutu katkestamine sõnadega: „Seda juttu olen ma juba sada korda kuulnud.“ Vanem ei räägi seda juttu mitte sellepärast, et infot edasi anda, vaid selleks, et taas kogeda neid olulisi sündmusi, mida kunagi nooruspäevil sai läbi elatud. Vanemad inimesed elavad oma mõtetes tihti minevikus, kus rohi oli rohelisem ja taevas sinisem. Öeldakse, et vanemad inimesed muutuvad taas lasteks, ja nii tulebki neisse suhtuda kui lastesse ning unustada mõneks ajaks oma ratsionaalne mõtlemine. Pahandamine ja kiirustamine toovad kaasa ainult solvumist ja tüli. 

Kui vanemate praktiline abistamine ei pruugi võtta palju aega, siis emotsionaalne toetamine võib suhteliselt ajamahukas olla. Vanematel võib olla vajadus aega veeta lihtsalt omade inimeste seltsis, kellele saab tervisehädasid kurta. Sellistel puhkudel on lastel võimalik oma aktiivset kuulamisoskust arendada. Loomulikult on tähtis vanematele selgeks teha, kui palju selliseks ühiseks ürituseks aega on. Kui vanemad on väga üksildased, siis võivad nad hakata lastega manipuleerima ja lastes süütundeid tekitama, et lapsed võimalikult palju tähelepanu, aega ja energiat neile pühendaksid. 

Paljudel täiskasvanud lastel on raske oma haigetele vanematele ära öelda, kuna vanem on väga abitu. Sellisel juhul tuleb täiskasvanud lapsel oma aega planeerida: kui palju pühendab ta aega oma vanematele, oma lastele, elukaaslasele, tööle ja iseendale. Kui aega teadlikult ei planeerita, siis võib juhtuda, et elu hakkab kroonilise ajapuuduse tõttu lonkama.

Milliseks on kujunenud täiskasvanud laste ja vanade vanemate suhe, sõltub suuresti sellest, kuidas vanemad on lastesse ja perekonnaellu suhtunud. Kui vanemad on oma lapsi tähtsaks pidanud ning neile aega ja tähelepanu pühendanud, siis tõenäoliselt on laste ja vanemate vahel välja kujunenud aastatepikkune hästitoimiv empaatiline suhe. Sellisel puhul tunnetavad mõlemad pooled instinktiivselt, mida teha ja kuidas teineteisele toeks olla. 

Kui vanematel on nappinud vanemlikkust ning neil pole jätkunud laste jaoks omal ajal aega, võib juhtuda, et vanemate vanaduspäevad on üksildased. Sellisel puhul võivad vanemad ja lapsed vastastikku hingeliselt võõrad olla. Vanemad võivad märgata oma vanaduspäevil, kui elu on tasasemaks muutunud, et teistel vanematel käivad lapsed tihti külas, aga neil mitte. Ent kunagi pole lootusetult hilja oma suhtumises korrektiive teha ja luua suhteid, mis kunagi jäid soiku.
Suheldes oma vanaks jäänud vanematega on võimalik elu ja selle kulgu laiemalt mõista. Samuti on võimalik saada osa nende elutarkusest, mida nad elu jooksul on kogunud, et seda omakorda oma lastele edasi anda.

Mida peaks lapsed märkama? 

Ära unusta ennast. Vanemate toetamine ja nende eest hoolitsemine on oluline, kuid sa ei tohiks selle kõige kõrval enda tervist ja heaolu unarusse jätta. Eelkõige pead sa vastutama oma laste(laste) eest, nii nagu sinu vanemad vastutasid kunagi sinu eest.

Räägi vanematega. Su vanematel on oma arvamus. Küsi neilt täpselt, milles nad abi vajavad ja kuidas sa neid kõige paremini toetada saaksid. Kui me oma vanematega ei räägi, vaid ainult näeme nende vananemist, siis kipume üle muretsema ja üle pingutama. 

Märka terviseriske. Tihti kipuvad vanemad inimesed olema liiga uhked ja „iseseisvad“, et tuge paluda või abitust välja näidata. Kui su emal või isal hakkab seoses eaga tekkima ootamatuid terviseprobleeme, ei pruugi ta kohe olla agar sellest rääkima. Ükski inimene ei soovi ju vananeda ja nõrk olla, mistõttu osatakse osavalt kõigele sellele viitavast justkui mööda vaadata. Siis tulebki ise silmad lahti hoida. On selgeid terviseprobleemidele viitavaid märke nagu kaalulangus, pidevad kukkumised, tujukus ja pisut unarusse jäänud hügieeniharjumused. Kui tunned muret, siis soovita oma emal-isal arsti vastuvõtule minna. Kui ta vastu on, siis paku, et lähed temaga kaasa või räägid ise arstiga.

Hoia ühendust. Vanemad inimesed, eriti kui nad sellega varem kokku puutunud pole, õpivad mobiiltelefone ja internetti aeglasemalt kasutama, kuid nad on siiski võimelised edukalt ise meile ja tekstsõnumeid saatma. Kui vähegi võimalik, püüa oma vanemad tänapäevaste tehnikavidinatega kurssi viia, et teie omavaheline suhtlemine mugavamaks teha, eriti kui elate üksteisest kaugel. Kui tihedam suhtlemine pole võimalik, siis hoolitse selle eest, et te saaksite vähemalt mõnel korral nädalas end üksteise eluga kurssi viia, eriti siis, kui oled oma ema või isa tervise pärast mures. Nii märkad rutem võimalikke riske ja muutusi.

Tea oma vanemate vajadusi. Lisaks vanematega rääkimisele tuleb usaldada ka oma sisetunnet. Pole harv juhus, et inimene tahab vanas eas, et laps talle palju aega pühendaks, ning leiab pidevaid põhjendusi, miks talle külla peaks minema või milleks tal midagi uut tarvis on. Tihti kipuvad tänuvõlg ja südametunnistus meid veenma, et peame vanematele igal ajal olemas olema, kuid tõde on see, et kui vanemate tervis on korras, siis saavad nad ka kõrges eas suurema osa asjadega ilusti ise hakkama. 

Kaalu alternatiive. Kui vanemate eest hoolitsemine hakkab üle jõu käima, tasuks tõsiselt kaaluda alternatiive. Kui külmalt ja kaugelt hooldekodud ka ei kõlaks, on need vanemate jaoks etemad kui pidev vajadus lastelt jälle midagi paluda. Kui su vanem on haige ja vajab erihooldust, mida sina talle pakkuda ei jõua, siis vajabki ta spetsiaalset paika, kust ta saab vajalikku tähelepanu. Ükski normaalne vanem ei taha oma lastele koormaks olla, küll aga on ta tänulik, kui lapsed aitavad tal uue olukorraga kohaneda.  

(Allikas: livestrong.com)

Elukiri

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare