“Kui on halb päev, astun mitmest kaltsukast läbi, see leevendab stressi.“


“Kui on halb päev, astun mitmest kaltsukast läbi, see leevendab stressi.“
Fotolia

Lugu ilmus Eesti Naises 2010. aasta septembris. Siin lühendatud.

Second-hand, sekkar, kasutatud riiete kauplus, kaltsukas – heal asjal palju nimesid. Neist viimane ehk suupäraseim ning selles loos ilma igasuguse halvustava varjundita.

Ühel puhkusepäeval sõidame koos sõbrannaga šoppama. Mitte lähedasse kaubanduskeskusesse, vaid üle saja kilomeetri kaugusele. Ma ei räägigi endast, endisaegsete tegumoodide hilbuhullust, kuid miks peaks minu kallis sõbranna, heal järjel tohtriproua, oma pere kaltsukaskepsisest hoolimata selle retke kaasa tegema?!
“See rahuldab mu jahikirge,” selgitab tema. “See on sama mis meestel kalapüük, kas näkkab või ei näkka. Kui näkkab, on hästi, kui midagi ei leia, ei jää ka põdema. Naudin seda kui protsessi.” Võime arvestada endi hingetuks šoppamisega, sest kaltsukas ei pea hinnasilte eriti vaatama. Süümepiina võib tekitada üksnes teadmine, et paljudele on see ainus koht, kust neil on võimalik osta.

PROTSESS
“Otsin, mõtlen, vaatan, jälgin inimesi, kuulan, mis nad räägivad... uudistan, mida teised leiavad,” räägib sõbratar.
Olen just lugenud naiste ostukäitumise seosest korilaseinstinktiga, eriti rõivapoes. Et naine ei võta suunda kindlale objektile nagu jahil käiv mees, vaid otsib marjamaad, kus saagi keskel mõnuga valida. Kaltsukates ärkab ürgnaine ellu. “Varuge aga aega, siin peab rahulikult ringi vaatama!” käsutati sestap ühe väikese, asula politseijaoskonna ja küünestuudioga trepikoda jagava poekese uksel. Sees kohtas tavatut abivalmidust. Nähes, et otsitakse pükse, sortis puhkuseasendajast müüja teksadekuhjas, kleidisoovist kuuldes tõstis ette ühe lillelise teise järel. Kuid need polnud need õiged, leidmisrõõm peab ikka ostjale jääma!

Loe veel

Seotud lood:

Lii peab kaltsupoodi suvituslinna kortermaja soklikorrusel: “Kuulen väga hästi, mida ostjad räägivad. Kui jutt läheb liiga isiklikuks, lülitan ennast välja.” Tema vahet ei tee: “Kes väliselt paistab rikas, seda tegelikult pole, oma klientuuri ma tunnen. Väga õige inimene peab siin töötama, see ei ole tavaline pood. Siin peab müüja olema hea inimesetundja. Paha tujuga kliendile ei tohi samaga vastata!” Ei tohi aktiivselt sekkuda, peab oskama jälgida nii, et ostja seda ei märka. Poesoppidesse kaevunuid kahtlustava pilguga jälgida ei tule kõne alla. “Las ta isegi varastab, kui ta muidu ei saa!” ütleb Lii. Tema poodi põikab ümbruskonna üksikuid vanainimesi, et kordki päevas kellegagi rääkida.
Lii suust kuulen selgitust, mida meie poeskäik endast tegelikult kujutab – täpsemas sõnastuses kui ehk ühes keldripoes kuulda oodata oskaks: “Ega alati ei peagi ostma. Me naised armastame ju niisama sorteerida. Saab oma mõtteid mõelda ja fantaseerida. Ja see pole niisama mahavisatud aeg.”
Tõesti, milleks ma siia tulin, riided ei mahu enam niigi kappidesse ära? Aga selleks, mida just kuulsin – vaatama, mõtlema, fantaseerima. Mis aastakäigu, tegumoe, materjali, brändiga on tegemist; kellele ja kuhu see riie sobiks; kui seda kunagi vaja läheks, kas siis samal või ümbertehtud kujul; kas see ümbertegemine tasub vaeva; näis, mida järgmine eksemplar räägib… Kõige kohal on teadmine, et ma võin neid asju endale kohe lubada. Kui lõpuks pood läbi on käidud, on peas toimunud hiiglaslik loominguline mõttetöö.

LEEVENDAB STRESSI
“See on omaette kunstiliik!” põrutab Lii, “kõik on moes, mida sina suudad välja kanda! See on stressileevendaja, teater, kokkusaamiskoht, suhtlus. Arvestatav elustiil Eestis. Ka rikkurite seas, kel kõik on olemas,” ei jäta ta mainimata.
“Teistele vaatamine” sobib aga hästi eneseõigustuseks, kui sagedasest kaltsukassepõikamisest on saanud sõltuvus. Samasugune nagu alkoholism või liigsöömine. Vanadele vanematele kampsuni-tuulepluusi otsimine on õilsad põhjendused, väikese suurusnumbriga põnev asi rõõmustaks kindlasti saledat õde või tütart. Emmele lapitekiks või Disainiööle recyclinguks materjali leidmine on samuti väga vettpidav argument. Kuid piisab ka lihtsast ülestunnistusest.
“Kui on halb päev, astun mitmest koduteele jäävast kaltsukast läbi,” teatab kunstiteadlane Piret seltskonnas, kus kõigil on rääkida oma kaltsukalugu. “See on ideaalne stressimaandus. Ma ei mõtle üldse moest või trendist. See võib olla mõni materjal või lõige, mis korraga mind kõnetab.”
“Aga see on ju elementaarne!” hüüab värvika välimusega kunstnik Kadri, kes valmistab ette taaskasutusel põhinevat isikunäitust. “Kui leiad tuliuue Lord & Tylori kostüümi, mida nähes miljardäri poja pulmas kõik ahhetavad, siis on ainult natuke kahju neist äraharutatud nööpidest, mis olid ilmselt Swarovski kristallidega ülepuistatud. Ei näegi enam vajadust mujal poodides käia, sest kaltsukatest leiad unikaalse ja lisaks veel super-hüper garderoobi.”

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare