Kristjani lugu: Facebooki sõbrakutse lõi elu segamini

 (6)
Kristjani lugu: Facebooki sõbrakutse lõi elu segamini
Pexels.com

45aastaselt, kui lapsed on juba kodust läinud ja vahel kiusavad kahtlused, kas midagi ilusast veel elus juhtub, hakkavad inimesed rohkem käidud teele tagasi vaatama ja ilusaid mälestusi silme eest läbi laskma. Nii tegi ka Kristjan

Kristjan oli oma laste emast lahus juba kümmekond aastat, aga nende suhted olid head, lastega suhtles mees pidevalt ja toetas neid nii rahaliselt kui moraalselt. Pärast lahutust oli tal olnud ainult üks püsisuhe. Liiaga, kelle tütar samuti juba omaette elas ja tööl käis.

Mõlemad nautisid nii teineteise seltsi kui ka vabadust elada oma elu. Lastest oli juba pigem rõõmu kui muret ja rahaliselt tulid ka mõlemad rahuldavalt toime.

Ühel hilisel kevadõhtul sai Kristjan Facebookis sõbrakutse Marialt, kellest ta mitukümmend aastat peaaegu midagi kuulnud ei olnud peale selle, et Maria oli abielus endast paar aastat noorema koolivennaga ja et neil on kaks last.

Kristjan võttis sõbrakutse vastu ja nii see jäi. Ta ei tänanud Mariat kutse eest ja Maria ei tänanud teda kutse vastuvõtmise eest. Aga magada Kristjan järgnevatel öödel peaaegu ei saanud. Kogu keskkoolijärgne kuum armastuse aasta jooksis tema silme eest läbi. Esimesed silmapilgud, armumise äratundmine, esimesed puudutused ja suudlused, esimesed koosveedetud ööd.

Nende suhe lõppes ootamatult. Nii, et Maria hakkas Kristjanit vältima, varsti ei vastanud enam kirjadele ega kõnedele. Varsti kuulis Kristjan, et Maria käib ühe Eestisse tagasi saabunud jõuka väliseestlasega. Kristjan oli kaua aega meeleheitel. Tal oli kaua aega lausa füüsiliselt halb ja süda tagus sees, nii et ta võis lööke ise kuulda. Ta ei saanud aru, mis Mariaga juhtus ja kuidas naine sai nii kiiresti meelt muuta. See armastus paistis ju nii tugev ja vastastkune. Mõne aastaga andis siiski südamevalu järele, kuigi algul kartis Kristjan, et ta ei suuda enam kedagi armastada.

Seotud lood:

Kui Kristjan kohtus oma tulevase abikaasaga, hakkas ta suhtele Mariga tagasi vaatama kui nooruse mõttetule uljusele ja kontrollimatule kirele.

Kõigi abieluaastate jooksul mõtiskles ta siiski aeg-ajalt ka selle üle, miks Maria temaga niimoodi tegi. Ainus endale usutav põhjus oli see, et Kristjan oli siis nii õnnelik, et ta taibanud rääkida ühisest kodust, suhte tulevikust ega lastest, vaid elas rõõmsalt päev korraga.

Loe veel

Kui keegi Mariast midagi rääkis, näiteks kasvõi sellest väliseestlasest lahkuminekust, siis sähvas Kristjanile ikka veel nagu välk südamesse sisse. Ilmselt mitte sellepärast, et ta nii väga oleks tahtnud Mariaga abielus olla, aga meenus see äkiline ja võimas kaotusvalu, kui ta sai aru, et Maria ei ole enam temaga.

Mõne päeva pärast Maria tänas Kristjanit sõbrakutse vastuvõtmise eest. Aga Kristan tundis, et see ei ole sõbra suhtumine

Tema meelest oli see jutt inimeselt, kelle jaoks möödunud 25 aastat poleks nagu olnudki. Nad hakkasid sageli kirjutama ja veel sagedamini oli Maria nüüd Kristjani mõtetes. Kuni selleni, et Kristjan mõtles talle kogu aeg.

Kõik kulges vastupidi tema ettekujutusele, et alnud on stabiilne hiliskeskiga, kus suuri vapustusi enam elus ei juhtu.

Esimest korda nende suhte jooksul oli nüüd Liia tõsiselt mures. Ta ei saanud aru, miks tema kaaslane nii tundmtuseni muutunud on. Kristjanil oli Liiast kahju ja ta tõi ebamääraseid põhjendusi kasvanud töökoormusest. Ise aga tundis, kui rasket võitlust peavad tema mõistus ja süda. Mõistuse meelest oli erakordselt rumal nüüd juba vana mehena jälle armuda Mariasse, kes pealegi ütles, et ta ei oska tagantjärele kuidagi selgitada, miks ta Kristjani hülgas. Ta arvas, et pidas tol hetkel lihtsalt paremaks nii toimida. Ta ei nõustundu Kristjani oletusega, et põhjuseks oli suuresti ka mehe raha.
Nüüd oli Maria aga abikaasast lahku läinud ja ütles, et tahtis lihtsalt Kristjani üles otsida.

Maria oskas ilusasti kirjutada, kui sageli ta Kristjanile mõelnud on ja kuidas kõik oli nagu eile.
Kui Maria tahtis kokku saada, oli Kristjan kohe nõus. Sellest sai kuum öö. Maria muudkui sosistas, et kõik kordub. Kristjan hakkas nüüd Liia jaoks ära kaduma, nagu kunagi oli Maria kadunud tema jaoks.

Kristjan nägi, kuidas Liia kannatab. Naine polnud ju mitte midagi valesti teinud.
Kristjan tunnistas Liiale kõik üles, sest ta niikuinii ei suutnud mõelda muust kui Mariast ja sellest, kuidas Liia kannatab. Tal oli heast inimesest Liiast tohutult kahju.

Aga Kristjani süda võitis mõistuse. Ta elas õnneuimas nagu veerand sajandit tagasi ja samas ka hirmus, et kui kõik kordub, kas siis tuleb ka lõpp samasugune, et Maria on lihtsalt on ühel päeval teisega. Aga kas siis selle hirmu pärast ja kaastundest Liia vastu oleks pidanud kire endas tapma?

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare