Kirjanik Erica Jong on naiste vananemisega seotud hirme värvikalt kirjeldanud oma raamatus “Hirm viiekümnenda eluaasta ees”. Palusime neid kommenteerima raamatu tõlkija ja kirjastaja Krista Kaera.

Ma mõtlesin, et viiekümneseks saamine on nagu lendamine: tundidepikkust igavust lõhuvad eheda hirmu hetked.

Krista Kaer: “Hirmuhetked on tõenäolised, sest vanadusest maalitakse üldiselt küllaltki must pilt. Viiekümneselt saavad igavust kannatada ilmselt need, kes seda ennegi on kannatanud. Kui selle saatusliku hetkeni pole igav olnud, küllap oskab säärases eas inimene ka edaspidi igavust peletada.”

Viiekümneseks saamine mõjub naisele teisiti kui mehele. Viiekümnes eluaasta on radikaalne suundumine elu teise poolde.

K. K.: “Küllap mõjubki teisiti. Tõenäoliselt naine oma meest noorema mudeli vastu välja ei hakka vahetama, küll aga on üha sagedasemad juhtumid, mil naine otsustab hakata elama üksi. Eriti siis, kui ta tunneb, et on kogu oma elu liialt teiste soovide ja vajadustega arvestanud ning jätnud tegemata midagi, mis tuleks nüüd ära teha.”

Ilu püünis on sügavam, kui sa arvasid. Sind ei seo mitte niivõrd väline, kuivõrd sisemine surve. Sa ei suuda kujutleda ennast keskealisena – seda kenakest ennast, kellel oli “see midagi” olemas isegi siis, kui sa olid parajasti ülekaaluline.

K. K.: “ Sisemine surve võib saada hoogu iga ajalehe või ajakirja avamisel ning kui inimesele on tundunud, et ilu ja noorus on igavesed, võib ümberõppimine olla üsna valus. Jong kirjutas sellest raamatu ja ilmselt aitas see tal midagi enda jaoks selgeks mõelda. Aega, kui ilu ja noorus kaduma hakkavad, on Doris Lessing kirjeldanud raamatus “Suvi enne pimedust” – see on aeg, mil naine muutub tänaval nähtamatuks, äkitselt ei tõmba ta endale enam imetlevaid pilke ning siis seisab ta valiku ees – kas jäädagi nähtamatuks, astuda pimedusse, leppida sellega, et tema elu valguses on möödas, või siis luua endale uus elu, kus ta on teistmoodi nähtav.”

Mis toimus minuga mu elu teisel poolel? Ma sain tagasi oma mina ja see mina meeldis mulle. Ma sain tagasi selle huumori, jõulisuse ja tasakaalukuse, mis mul oli olnud lapsepõlves. Aga ma sain selle tagasi kasumiga. Seda võib nimetada meelerahuks. Seda võib nimetada tarkuseks. Ma teadsin, mis on oluline ja mis mitte. Armastus oli oluline. Silmapilkne orgasm ei olnud.

K. K.: “Seda, mida Jong kirjeldab, võib vist nimetada küpsuse saavutamiseks. Naine ei püüa enam meeleheitlikult – kas või endale tõestamiseks – meestele meeldida, ta ei karda, et ta seisukohad võivad mõjuda naeruväärselt, ta ei viitsi enam raisata aega mõttetule asjadele. Välja joonistub oluline. Selleni jõudis Jong aga alles pärast esialgset paanikat, et äkki ta ei olegi enam ilus ja seksikas. Jällegi Doris Lessingi poole pöördudes meenub mulle, et kui tema sai viiekümneseks, märkis ta, et on suurepärane lõpuks ometi hormoonide diktaadist vabaneda. Muidugi leidub ka teistsuguseid arvamusi ning naisi, kes leinavadki oma elu teise poole taga noorust ühes kõige sellega kaasnevaga.”

Ma vaatan viiekümneselt ringi ja näen, kuidas minu põlvkonna naised üritavad vananemisega toime tulla. Nad on kimbatuses ja selles kimbatuses ei aita neid järjekordne raamat hormoonidest. Probleem on sügavam kui menopaus, näonaha pingutamine või küsimus, kas magada nooremate meestega. See puudutab kogu ettekujutust oma minast kultuuris, mis on armunud noorusesse ega armasta naisi kui inimolendeid.

K. K.: “Erica Jongi ja ka minu eluajal on toimunud suur muutus naise vananemisse suhtumises. Nõukogude olusid arvestades on muutus eriti suur. Mäletan, kuidas rongis või bussis sõites märkasin, et vanemad naised olid elumurede ja ränga tööga sedavõrd kurnatud, et elurõõmu ja sära säilitamiseks ning iseendaga tegelemiseks polnud enam mingit jõudu. Kõik kandsid halli, musta ja beeži ning ei saa just öelda, et keegi oleks neilt küsinud, mida nemad kui inimesed elult ootavad või mida nad tegelikult anda tahaksid. Nad olid emad, vanaemad, töötajad või pensionärid. Nende suhtumist iseloomustas pigem “ah, mis nüüd mina...” kui “ma tahan seda, teist ja kolmandat...”

Nüüd järsku on viiskümmend uus kolmkümmend ja kuuskümmend uus nelikümmend, õpe on elukestev ja maailm on lahti ning viiskümmend pole praegu enam isegi vist säärane probleem, nagu see oli rohkem kui kümne aasta eest, mil Erica Jong oma raamatu kirjutas.

Muidugi ei saa unustada, et vananemine nagu enamik asju siin maailmas käib iga inimese puhul isemoodi ja üldistamine on enamasti kurjast.”

Me ei saa niisama lihtsalt unustada, et meid kasvatati maailmas, kus naise küpsust pilgati. Me ei saa hetke jooksul unustada põlvkondade vältel levinud habemega nalju vanaeitedest, lehmadest, muttidest, nõiamooridest, vanamooridest.
K. K.: “Ja pilgatakse edasi. Eks ikka selleks, et ei peaks süvenema ja inimest nägema. Mida teha? Võib-olla ikkagi järjekindlalt suhtumist muuta, aga väga kiiresti ei toimu maailmas midagi.”