Õige lapp ja õige tehnika

Tänapäeval on kõigile kättesaadavad mikrokiust koristuslapid. Selliste lappidega pühkides piisab vaid lapi niisutamisest vähese veega.
Kui päike aknast sisse hakkab paistma, märkame toas kõikjal tolmu. Vaatamata sellele, et oleme hoolega seda tõrjuda üritanud. Tolm on meie igapäevase elu lahutamatu kaaslane ja lahti ei saa me sellest kunagi. Tavaline kodutolm, mida me regulaarselt pühime telerilt ja laualt, ei ole meie tervisele otseselt kahjulik, kuid on üsna ebameeldiv kaaslane. Mööblile kogunevat tolmu saame vähendada, kui seda õigesti pühime.

Õige pühkimine tähendab rahulikku pühkimisliigutust kuiva või väheniiske mikrokiudlapiga. Väheniiskeks saame koristuslapi, kui pihustame sellele pihustuspudelist mõned korrad või lihtsalt „silitame“ märja käega paar korda lappi. Selline niiskus on täiesti piisav selleks, et tolmu kokku koguda.

Tolm ei taha märga lappi!

Kui me üritame tolmu pühkida märja lapiga, siis kinnitub see koos veega pinnale ega eemaldu, vee aurustudes lendleb aga taas toas ringi. Tolmu puhul ongi tähtis tema kokkukorjamine, mitte lenduajamine.

Tihti lennutame me oma tubades tolmu ringi ka tolmuimejaga. Tolmuimeja on hea ja kasulik kodumasin, kuid siiski vaid tekstiilpindade (vaipade, mööbli) puhastamiseks. Kõvakattega põrandatelt saame tolmu kätte niiske mopi või lapiga rahulikult pühkides.

Tolmu koguneb ka raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, näiteks kõrgete kappide peale, pildiraamidele, raamaturiiulile raamatute taha. Nendest kohtadest me regulaarselt ju tolmu ei pühi.
Suurpuhastust tehes tasuks küll uurida, mis sellistes kohtades toimub. Kui te pole ammu piilunud oma kapi otsa, siis tuleks sellele pisut aega pühendada. Vana tolm sisaldab kahjulikke osakesi, mis võivad tekitada tervisevaevusi. Kui tegemist on tundliku inimesega ja tolm on tõeliselt vana, peaks kaitsma hingamisteid maskiga, mida saab küsida ehitusmaterjalide poest.

Abimehed köögikapist

Meie köögikapis on päris palju „abimehi“, mida koristamisel kasutada saab. Näiteks söögiäädikas ja sidrunhape on happelised ja eemaldavad settelist mustust, nagu vee karedusest tingitud katlakivi veekeedukannu põhjas. Majapidamisseep ja söögisooda aga on aluselised ja eemaldavad hästi rasvast mustust nii köögis kui ka vannitoas.

Paljud meist puhastavad veekeedukannu ja kohvimasinat äädika või sidrunhappega, kuid vähesed oskavad puhastatud pinda pärast neutraliseerida aluselise ainega ehk siis söögisooda lahusega, et keedukannu põhja söövitava ainega ära ei rikuks.

Happega töötamise reegel: niisuta pind jaheda veega, töötle happega, jälgides toimeaega (5–10 minutit), loputa ohtralt jaheda veega, vajaduse korral neutraliseeri aluselise ainega, loputa ning kuivata. Nõnda tegutsedes võib loota, et nii keedukannud kui ka vannitoa kraanid ja dušisegistid teenivad teid kaua.

Aeg-ajalt ehk aastas kord või paar võiks puhastada korralikult pesumasinat. Tihti tuleb sealt ebameeldivat lõhna, mis on tingitud masina põhja kogunenud setetest ja seal elavatest mikroobidest. Muidugi võib selleks puhuks leida poeriiulitelt erinevaid vahendeid, kuid asja ajavad ära ka äädikas ja sooda. Tegutse nii: vala väike pudel (0,33 l) 30% söögiäädikat otse pesumasina trumlisse, lahusta paar supilusikat söögisoodat umbes pooles klaasis vees ja vala see lahus pesumasinas pesuloputusvahendi sahtlisse, käivita pesumasin lühima programmiga, mis lubab valida 90-kraadist temperatuuri. Kogu protseduur tee läbi loomulikult ilma pesuta, see tähendab tühja masinaga!

Samad „sõbrad“ tulevad appi ka torude puhastamisel. Seekord aga vastupidises järjekorras. Vala suur pakk söögisoodat kraanikausi kanalisatsiooniauku või dušinurga äravoolutrappi ja kalla peale väike pudel 30% äädikat. Tekib tugev reaktsioon, hoia silmad ja nina eemale! Kui reaktsioon on lõppenud, kalla kannutäis keeva vett järele. Nii saad oma torudele uue hingamise.

Lõpetuseks meeldetuletus ohutustehnika vallast. Kodus koristades ning erineva keemia ja mustusega kokku puutudes hoia ikka oma tervist ja kasuta kaitsekindaid! Kui pole erilist vajadust põrandaid tingimata märjalt pesta, siis tee seda väheniiskelt või niiskelt. Märg koristus on raske: vee tassimine ja lapi väänamine väsitab ning kahjustab meie tervist. Märg põrand on ohtlik, sest libedal põrandal võib hõlpsasti kukkuda.

Kõik, mis oled koristamisega märjaks teinud, vajab kuivatamist! Kõrgustesse ronides, kas kapipealseid puhastama või kardinaid vahetama, ära turni tooliga! Kasuta ikka redelit ja veendu oma tegevuse ohutuses.

Plekke tekib meie koju kogu aeg

Siinkohal mõningad olulised tõed plekkide eemaldamise kohta. Tekkinud plekk on enamasti mitmesuguste ainete segu ja see asjaolu raskendabki nende eemaldamist. Siin on tähtsaks faktoriks aeg. Mida kiiremini suudame tekkinud pleki eemaldada, seda tõenäolisem on, et see ka õnnestub. Värskena on enamik vees lahustuvaid plekke eemaldatavad neutraalse (näiteks nõudepesuaine) või nõrgalt aluselise (näiteks lahja majapidamisseebi lahus) ainega.

Plekkide eemaldamisel tuleb hoolega jälgida, et me mingil juhul ei kahjustaks pinnakattematerjali. Juba rikutud pinda uueks enam teha ei saa ja selline pind hakkab veelgi tõhusamalt mustust enda külge kinnitama. Tekstiilidelt plekke eemaldades tuleb jälgida, et ei tekiks värvimuutusi.

Enne, kui asume mingit plekki eemaldama, tuleks tutvuda selle pleki „hingeeluga“ ehk uurida, mis on pleki tekitanud. Värv ja lõhn annavad meile palju informatsiooni pleki päritolu kohta. Näiteks rohu-, rooste-, veini- ja vereplekid on üsnagi äratuntavad oma värvi järgi. Rasva- ja õliplekid on läbipaistvad ja pehmed. Valguline aine ja ka suhkur kõvendavad plekki ja kui me seda hõõrume, muutub see valgeks. Paljusid plekke tunneme ära lõhna järgi, näiteks masinaõli- ja vaigupleki.

Kui oleme pleki päritolu kindlaks teinud, saab seda eemaldama asuda. Kõigepealt äratame pleki ellu ehk teeme märjaks ja leotame. Esialgu tasuks vältida hõõrumist, sest nii võime pleki veelgi suuremaks ja sügavamale hõõruda. Leotusvett katsuge kätte saada pehme imava lapiga tupsutades või tehes niinimetatud kruviliigutust. Kui suurem osa plekist on lahti leotatud, siis võib vajaduse korral appi võtta pehme harja, et lisada ka pisut mehaanikat. Pühkides plekki, liigutame lappi või pehmet harja alati pleki servadest keskosa suunas. Nii väldime pleki laialikandumist. Vaipadelt või pehmelt mööblilt saab plekileotusvee kergesti kätte lusikaga korjates.

Enne kui asute aga vaipadelt või muult tekstiililt plekki eemaldama, testige tekstiili värvi ja hõõrumise taluvust kuskil nurgakese peal või kohas, kus see kohe silma ei hakka.
Ainete valikul tasuks olla ettevaatlik ja alustada nõrgematest, ainult vajaduse korral kasutada tugevamaid. Värvilisi plekke saab tekstiililt eemaldada valgendavate ainetega. Valgeid kõvasid pindu võib valgendada kloori sisaldavate ainetega. Kui kasutame lahusteid, siis vaid kuivadel pindadel, sest niiske ja märg pind ei lase ainel täielikult toimida.

Mõningad soovitused edukaks tolmupühkimiseks:

• Pühi tolmu võimalikult hoolikalt ja sageli.
• Umbes kord kuus pühi tolm ülemistelt tasapindadelt, nagu kapipealsed, ülemised riiulid, lambikuplid jne.
• Lilledega aknalaudadelt tõsta ja liiguta lillepotte vähemalt kord nädalas, et saaksid hoolikalt tolmu pühkida ka aknalaudadelt.
• Parim tolmueemaldamise viis on rahulik pühkimine kuiva või väheniiske mikrokiudlapi või mopiga.
• Suureks abiks tolmu kokkukorjamisel on lapi voltimine. Voldi lapp neljaks või kaheksaks kokku ja ühe poole määrdumisel keera ette puhas pool. Selline teguviis aitab kiiremini ja efektiivsemalt tolmu pühkida, sest ei kulu aega lapi loputamisele ja väänamisele. Pärast pesemist jääb lapp tolmupühkimiseks ka liiga märjaks.