Kõige raskem on võistelda surnud kallimaga

Olla teine või kolmas naine mehe elus on alati keerukas – ikka võrreldakse sind eelmistega. Ja kuigi võrdlused võivad tulla sinu kasuks siis, kui eksist tüliga lahku mindud, on lugu hoopis teine juhul, kui eelmine kallim on surnud. Sellega, kes nö teises ilmas, ei saa võistelda ja temast on väga raske parem olla – mälestused varalahkunust on enamasti meeldivad ja lahkumineku paratamatus lisab kauneid värve veelgi.

Režissöör Arnaud Desplechin filmis „Ismaeli vaimud“, mis valiti Cannes’i filmifestivali avafilmiks, on aga lugu veelgi dramaatilisem, sest meespeategelase noor naine on 23-aastasena teadmata kadunuks jäänud ning viimaks ka surnuks tunnistatud. Nii isa kui abikaasa on teda lõputult leinanud, võidelnud painajalike unenägudega, unetuse ja meelerahu soodustavate ainete kuritarvitamisega. Ja siis, kui painajad on justkui järele andnud ning mehel juba aastaid uus kaaslanna, ilmub kadunud naine ootamatult välja! Olukord on keerukas kõigi jaoks, kuid üks on selge – lihtsam on võistelda luust ja lihast inimesega, kui vaimuga, kellele mälestustes inglioreool ümber loodud.