Kõige enam tundis mees puudust lähedaste ja sõprade toetusest, sest mida kauem ta töötuna oli, seda enam tundis, kuidas ta oli üksi – kadus sõpruskond, tuttavad pöörasid kohtudes näo kõrvale. Teda ei kutsutud enam pidudele, kedagi ta ka ise rahapuudusel külla kutsuda ei saanud ja nii kapseldus mees veelgi. Ta muutus kibestunuks, tunnetas oma ebavajalikkust. Kui ta oli juba pool aastat töötu olnud, tuli tal loobuda ka oma senisest eluasemest.

Üha sagedamini hakkas mees mõtlema, et teda pole kellelegi vaja, ta on kasutu. Teda põlatakse, kuna tal pole tööd, kodu, perekonda, ka tervis kipub käest minema. Oma endise perega mees enam peaaegu ei suhelnud, tal oli häbi olukorra pärast, kuhu oli langenud. Üha enam hakkas ta mõtlema enesetapust. Tervis oli käest läinud, lisaks depressioonile ja maohaavandile tundis ta hirmu, nägi nägemusi ning kannatas kroonilise unetuse käes. Üksindustunne oli painajalik. Kõige nukram selle juures oli, et mitte kellegagi polnud oma mõtteid ja emotsioone jagada.

Kõige raskem maailmas on öelda kolme asja: „ma armastan sind”, „mul on nii kahju” ja „aita mind”. On paratamatus, et tänapäeval on inimesed muutunud üksikumateks, vähenenud on kogukonna toetus, usk ja lootus. See ei käi ainult eakate, vaid ka noorema põlvkonna kohta.

Mis sai töö kaotanud ja depressioonis mehest? Tema julges abi küsida, sai ka seda ning mõistes, kui oluline on lähedane inimene su kõrval, kellega koos pimedal ajal süüdata küünal, et peletada kaamos südamest ja toast, on õnnelik oma uue perega.

Allikas: Maalehe erileht Elutark