Kerstini lugu: ausalt öeldes ma ei usu, et see petmine mu mehel ainsaks jäi
Ma ei mäleta, et oleksin oma mehega paari minnes õhanud, kuidas küll ma armunud olen. Pigem läks kõik kuidagi imelikult. Ise juba bakalaureuseõppe Tallinnas lõpetanud, sõitsin Tartusse tudengipäevadele, sattusin ühes seltskonnas kõrvuti ühe tudengiga, rääkisime end järgmisse päeva ja kui rongi peale läksin, ütlesime, et näeme jälle.
Kui ta mõne aja pärast nädalavahetuseks Tallinnasse tuli ja mind üles otsis, oli mõlemal tunne, nagu oleksime juba sada aastat tuttavad. Vanematele ei rääkinud ma temast midagi. Ööd veetsime koos tema sõbra tühjas korteris.
Hakkasime koos elama suuri tulevikuplaane tegemata. Mõlemad elasime vanemate juures edasi ja vanemad ei teadnud meie suhest midagi. Imelikud tõesti ju...
Heakene küll... Muidugi said varsti kõik asjaga kurssi. Minu ema oli nii šokis, et ei suutnud tükk aega uskuda, et nii ongi. Aga kui ema ja isa mu mehega tuttavaks said, võtsid nad mõlemad ta kohe omaks. Milles ma ei kahelnudki, sest see mees on nende killast, kes lihtsalt ei saa mitte meeldida.
Edasi läks nii, et tema pealinna ümber asuda ei ju veel ei saanud, mulle oli aga Tartu eluaeg olnud suhteliselt võõras. Nii kulgeski meie abielu nii, et ühel nädalavahetusel oli tema Tallinnas, teisel mina Tartus, ainult selle vahega, et nüüd elasime mõlemad oma üürikorterites vanematest eraldi. Nagu armukesed, aga see variant rahuldas meid täiesti.
Terve nädal oli üksainus ootamine. Kohtudes ei saanud me terved päevad voodist välja, vahelduseks käisime ainult söömas ja suhteliselt harva väljas, kuna meile jätkus täiesti teineteise seltskonnast. Muidugi unistasime ajast, mil tema oma diplomi kätte saab ja siis pealinnas lõpuks ühe katuse alla kolime. Aga pikapeale hakkas see sõitmine tüütama ja mees muudkui palus, et ma Tartusse läheksin. Esialgu punnisin küll vastu, aga kui suvepuhkus kätte jõudis, andsin lõpuks järele ja otsisin endale õpetajakoha.
Esialgu oli Tartus isegi huvitav - uued inimesed, uued askeldused, uued kohad jne. Me seni polnud kordagi isegi vihaselt vaidlema läinud, aga nüüd tekkis naginaid. Suvel pidin terved päevad üksi veetma, sest tuttavaid oli mul seal vähe, mees aga teenis raha. Koos olime jälle peamiselt voodis.
Sinna juurde veel need pidevad „ega sa mu võtmeid ole näinud, kas mu särk on pesus" jne. See polnud enam mingi elu! Mida lähemale sügisele, seda pidetumalt end tundsin, kuni ka mees leidis, et hästi, mine tagasi, kannatame selle ühe aasta veel ära ja pärast seda on tema kord pealinna ümber kolida.
Tuli kätte seegi aeg, kui mees pealinna kolis. Seni oli kõik hästi – ühised nädalavahetused ja kurvad lahkuminekud. Siis üürisime suurema korteri, mees sai maineka töökoha, mina läksin oma endisse kooli tagasi ja lõpuks läks kõik rööpasse. Õppisime n-ö kooseksisteerimist.
Mida pikemalt olime koos olnud, seda õnnelikumad olime, et üldse kokku juhtusime. Rõõmustasid meie vanemadki, vaimustusid ja või kadestasid sõbrad.
Aga koosolemise aega polnud nüüdki palju rohkem, eriti pärast seda, kui mees enesele lisatööd võttis, ja koos sõbraga veel ilusalongi asutas.
Igavuse üle mina muidugi kurta ei saanud, sest esiteks oli tööd mul ka üle pea, teiseks oli mul ju oma vana sõprusring, kellega ilma meheta aega veetsin. Kuni ajapikku hakkas tunda andma vana tõde, et ükski idüll ei kesta igavesti.ˇ
Pärast üle kolme aasta kestnud abielu hakkasid mind painama kahtlused, kas mu armsa abikaasa lõputud tööpäevad, pidev väsimus ja täielik ükskõiksus selle vastu, kus ja kellega mina üldse aega veedan, ei tähenda mitte seda, et ta mind petab.
Ükskord küsisin mehelt, kas ta on mind petnud. Vähimagi märgita imestusest vastas ta, et pole seni kiusatustki tundnud, aga kui see peaks tekkima, küsib ta kõigepealt minult nõu, mis selle asjaga teha annaks.
See vastus rahuldas mind täiesti, aga sõbranna arvas, et olen ma ikka loll, et usun. See on ju niisama hea kui ülestunnistus, et just seda ta juba teeb! Ja muudkui ässitas mind: tead, peta kah ja aja ta armukadedaks! Mina muidugi ainult naersin, sest sedasorti profülaktika ei tulnud mulle pähegi. Aga vara hõiskasin.
Umbes kuu hiljem, kui meil oli mehega lepitud õhtul koos välja minna, helistas ta, et anna andeks, aga tööl on n-ö tulekahju ja läheb poole hommikuni. See oli jube solvav, sest olin selleks õhtuks eriliselt valmistunud. Nii et nüüd olin kindel - petab muidugi! Viha pärast helistasin kursusekaaslasele, kellega käisin enne seda, kui oma mehega tuttavaks sain, ja nüüdki vahel vanade semude juures kokku juhtusime.
Tema kahjuks ka ei saanud, sest hakkas just oma suvemajja sõitma, et sealt mingid asjad igaks juhuks ära tuua. Aga pani ette, et parem tulgu ma kaasa. Hetkegi kaalumata olin nõus.
Loomulikult ei plaaninud ma mingit avantüüri. Ometi läks just nii, et õhtu läks käest ära. Jõime tema koduveini ja jäime sinna hommikuni.
Koju jõudsin umbes kella kuue ajal. Meest ikka veel kodus polnud ja jumal tänatud, sest ma poleks suutnud talle otsa vaadata. Sellele ei mõelnud ma üldse, et teda petsin. Ei oskagi seda tunnet kirjeldada, aga omast arust olin ma petnud iseennast. Olin enesele nii vastik, et oleks duši all tahtnud end traatharjaga küürida, kuigi see kursusekaaslane on ju igati tore mees,
Lõpuks rahunesin maha kindla otsusega, et tunnistan mehele kohe üles. Kui ilmneb, et temal on keegi, siis mis parata, kui see ongi meie kooselu lõpp.
Tulles imestas ta, et ma ei magagi, sest oli ju laupäev. Kui ta duši alla läks, ütlesin talle, et mul on vaja temaga rääkida. Veel ukse vahelt hüüdis ta, et oodaku ma, hoopis temal on esmalt vaja minuga rääkida. Kuigi siis laua taga istudes püüdsin esimesena sõna võtta, alustas ta kähku ise.
Ja teatas, et tänasel ööl murdis ta mulle tõesti truudust. Et tegelikult oli hoopis ühe kolleegi sünnipäev, ja kiusatusele järgnes kohe tegu.
Ta ütles, et tunneb end jube vastikult, ja kui see on minu meelest nüüd lõpp, siis ta ei väärigi andekssaamist.
Kujutate ette... Mina ei tea, mida mõtlesin või tundsin, arvatavasti mitte midagi. Pea oli tühi, ei suutnud sõnagi lausuda. Lõpuks ütlesin lihtsalt, et mingu magama, mida ta ka tegi. Üksi elutoa diivanil püüdsin meeleheitlikult mõtteid korrastada, kuni ei märganudki, millal magama jäin.
Kui lõuna ajal köögis kokku saime ja veel tükk aega vaikisime, palus tema lõpuks, et öelgu ma siis ometi midagi.
Jõudmata midagi mõelda, palusin vaid ühte. Et ärme sellest enam mitte kunagi räägi. Nii ka jäi.
Peagi abiellusime.
Kui noorem olin, mõlgutasin muidugi vahel mõtteid selle üle, mis oleks saanud, kui mina tallegi oma patuteo üles oleksin tunnistanud... Aga ju pani kaitseingel mulle õigel hetkel käe suule.
Ausalt öeldes ma ei usu, et see petmine mu mehel ainsaks jäi. Lihtsalt sellepärast, et ei usuks seda ühegi normaalse mehe kohta. Aga hilisemate abieluaastate jooksul pole ta mulle kahtlusteks iialgi põhjust andnud ja ma pole tema kohta kunagi kuulnud ka sellesisulisi kõlakaid.
Meie lapsed on 14- ja 17-aasatsed ja meie abielu saab suvel 20 aastaseks.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
