Katrini lugu: noored daamid armastasid tema staatust rohkem kui teda

 (4)
Katrini lugu: noored daamid armastasid tema staatust rohkem kui teda
Alesia Kazantceva/Unsplash

Ma läksin mehele 25aastaselt ja niisama vanalt ka lahku, sest mu mees lihtsalt armus teisesse. Süüdistada pole kedagi, sest teadsin kuidagi algusest peale, et see kooselu pole enamat kui lihtsalt avantüür,“ alustab oma lugu Katrin

Õigupoolest polnud me rohkem kui sõbrad ja lahku läksime samuti sõpradena. Omaette mõtlesin siis, et noh, sai mehel ära käidud ja otsest kahju ei tõuse sellest ju kellelegi.

Mu elukorralduses ei muutunud midagi. Töö ja sõpruskond olid ikka samad ja varsti ei meenutanud seda abieluseika enam keegi. Aga kui kevad juba täies hoos oli, hakkas sõbranna peale ajama, et vajan enda tuulutamiseks reisi. Ega mul selle vastu midagi olnudki, pealegi olime sõbrannaga juba korduvalt koos rännanud ja teadsin, et temaga võib n-ö luurele minna. Vastu jaanipäeva jõudsimegi sihtkoha suhtes kokkuleppele ja leidsime ühe mõnusa koha Kreeka rannikul.

Veidi enne reisi läksid aga sõbrannal töö juures asjad ärevaks, nii et ta pidas targemaks puhkusest loobuda ja Eestis kohal olla. Samas pakkus end reisikaaslaseks mu tädi, ema õde, kellega oleme mu kogu aeg peaaegu sõbrannad olnud, kuigi ta on minust ligi 40 aastat vanem.
Väga huvitav ja lahe persoon, et mitte hakata teda pikemalt kiitma. Nõnda me siis kahekesi läksimegi.

Seotud lood:

Kohale jõudes olime veel rohkem vaimustatud kui eelinfo tõotas. See oli täpselt midagi minu jaoks - maaliline loodus, ei maa ega linn, koloriitsed kohalikud, üsna vähe publikut ja ei mingit tobedat glamuuri.

Esimesel päeval kuulasime hoolega järele kõik võimalused, millega kõige targemini aega sisustada. Publik on enamasti saksa- ja slaavikeelne, eesti keelt oli minimaalselt kuulda. Aga ega me kellegagi kontakti vajanudki.

Loe veel

See oli vist kolmandal päeval, kui otsustasin üksinda mäkke oliivisalude poole minna. Kui vastu õhtut rikkalike muljetega tagasi jõudsin, polnud tädil muljeid sugugi vähem. Nimelt oli tema tutvunud väga sümpaatse eesti mehega ja ta meile õhtuks külla kutsunud - et küll ma näen, kui huvitav inimene. Salamisi pidasin naeru, eelkõige tädi motiive silmas pidades, aga mul ei olnud selle vastu midagi.
Ta tuligi ja juba esimese poole tunniga oli selge, et tädil oli õigus. Oli tõesti lahe mees. Mis aga veelgi huvitavam - mind ei jätnud esimesest hetkest mõte, et olen temaga kusagil juba kokku puutunud. Kui tabasin, et temagi mind kuidagi iseäralikult uurib, küsisin otse, kas me pole ehk kohtunud.

Niipea, kui ta seda jaatas, tuli mulle kõik meelde. See oli rohkem kui aastat kaks tagasi mingil rattamatkal, kus tema oma sõbraga kuskil Alutaguse kandis meiega ühines. Terve päeva „aerutasime" koos - ta lihtsalt sattus minu kõrvale ja jäigi, kuni nende tee meie omast lahku viis.

Oli väga huvitav vestelda, aga hüvasti jättes leidsime, et telefoninumbreid me ei vaheta - ju juhtume mõnel matkal jälle kokku! Ja nüüd siis läkski tõeks mu tädi ammune filosoofia, et kui sa kodus tuttavaga kokku ei juhtu, siis välismaal ikka kohtute.

Kui tädi imestas, miks noor mees siis sedasi üksi puhkab, naeris tema, et on nii vaene, et tänapäeva tüdrukud temasugustega reisile ei kipu.

Kuidagi loomulikult tuli meil üheaegselt mõte, et laename rattad ja lähme sisemaad sügavamalt uudistama. Sain tema isiku kohta teada, et tal on ülikool veel lõpetamata ja teeb praegu kõige lihtsamat tööd laomehena ühes ehitusfirmas.

Tundsin ikkagi tohutut mõnu tema seltskonnast. Mingi armumise ega patumõtetega polnud sel midagi ühist. Oli lihtsalt kerge, helge ja mõnus olla. Viimase päeva otsustasime veel ühele rattaretkele pühendada.

Tagasiteel väänasin nii hullusti jala, et õieti käiagi ei saanud, kõnelemata pedaalide tallamisest. Pool teed kandis ta mind ühe käega õlal, teisega ajas meie kahte ratast. Enne tsivilisatsioonini jõudmist pani ta mu maha, vaatas sügavasti silma... ja sellest suudlusest peale sai mu maailm uued värvid.

Õhtul vahetasime telefoninumbrid ja leppisime kokku, et teda saatma ma ei lähe. Küll kohtume, kui jumal annab. Tädile ei rääkinud ma kõigest midagi, aga ju ta, vana rebane, aru sai, mis toimunud on.
Tagasi Eesti pealinnas, ei möödunud mul päevagi meenutusteta. Aga helistamisega ma ei rutanud. Ootasin ikka, et tema teeb algust. Kui kõne alles kahe nädala pärast tuli, ei saanud ma kohtamiskutset vastu võtta, sest tädi oli kopsupõletikuga haiglas ja oli just minu päev tema juures istuda. Leppisime kokku, et ju siis mõni teine kord.
Nädala pärast helistasin mina, aga siis oli tema hõivatud. Veel järgmisel korral ei olnud ta kodumaal. Siis järgnes mõni nädal vaikust. Kuni otsustasin, et teen talle töö juurde visiidi, ette teatamata. Et olgu tõde nii kibe kui tahes, selgus on parem - kas pean ta oma mõtetest välja kiskuma või on meie vahel siiski säde.
Ostsin piraka hamburgeri ja paki jogurtit, rihtides mineku nii, et jõuan lõuna ajaks. Suurel laoplatsil läksin sisse esimesse angaari ja küsisin, kas leian siit sellenimelise. Vene vanamees ei saanud must nagu hästi aru, aga kui otsitava nime kordasin, selgitas ta, et tema käib siin küll vahel, et otsigu ma teda ikka suurest majast.

Olin üsna nõutu. Mõtlesin ka, et ehk siin lausa mitu sellenimelist. Kui hoovil aga üks naine mulle sama suunda soovitas, läksin sinna. Kõheldes astusin mööda tühja koridori esimesel korrusel ja kaalusin, millisest toast küsida. Lõpuks sain vastuseks, et tema ruumid on teisel korrusel. Sedasi siis.

Uksel seisis tõesti tema nimi, tiitliga „tegevdirektor". Olin nii lolliks löödud, et ei jõudnud mõeldagi, kui juba üle läve tüürisin. Sekretär küsis, kellest teatada, ja sai kohe loa mind sisse lasta.
Seisin tardunult lävel, tema tõusis püsti ja mõnda aega vahtisime teineteist vaikides. Niisama sõnatult juhtis ta mu istuma. Veel veidi vaikinud, ütlesin lihtsalt, et otsustasin lõunat tuua, ja kraamisin oma jogurti ja hamburgeri välja.

Ta palus sekretäril nõud tuua, kattis laua ja hakkas isukalt sööma. Sekretäri pilk, kui ta lävelt tagasi vaatas, väljendas põlgusesegust hirmu, nagu oleks ülemus lolliks läinud. Esimesed sõnad, mis ta mulle ütles, olid: „Sa oled kõige ilusam inimene, keda oma elus kohanud olen!"

Sain kuulda, et kunagi oli ta tõepoolest siin laomehena alustanud. Oma praegusel ametikohal töötab ta kaks aastat. Tema armulood on seni äpardunud, sest tema meelest noored daamid armastavad tema staatust rohkem kui teda. Ta lihtsalt ei julgenud uskuda, et mina olen erand.
Vot nii. Praeguseks oleme koos ligi kaks aastat. Tema räägib abiellumisest, mina naeran, et nüüd on minu kord testida, et mind mingi „teisesse armumine" ei tabaks. Meie romantiliste õhtusöökide stsenaariumid on erinevad, aga menüü on standardne - hamburger ja jogurt. Soovin südamest, et kõik paarid oleksid nii õnnelikud nagu meie!

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare