Karolini lugu: mina nägin, et kolmekümneselt elu alles algab!
Ema kasvatas mind üksinda, sest mu isa, kellele ta suurest armastusest mehele läks, jättis meid maha enne, kui aastaseks sain. Õigupoolest põdes ema seda terve elu ja eks see lahkuminek oli ka põhjuseks ema soovitusele, et mehele mingu ma mitte eakaaslasele, vaid ikka enesest vanemale mehele.
Pärast keskkooli läksin ma kohe tööle. Seal oli mehi rohkem kui naisi ja eks hakkas nii mõnigi mulle silma heitma. Ja mina ise neile ka. Lähem kontakt tekkis ühega esialgu töisel pinnal, siis jõudsime pikkade vestlusteni ja ühiste väljaskäimisteni. Mind köitis ta eelkõige sellega, et temaga sai kõigest rääkida ja et ta mind eelkõige mitte kõrtsidesse ja klubidesse ei viinud, vaid teatrisse ja näitustele. Ma ei ütleks, et see nüüd mingi hull armastus oli, aga poole aasta pärast me abiellusime. Enne sai temast seksi mõttes mu esimene mees. Minust üheksa aastat vanem, kombeline ja oma korteriga – selline, kelle taolisi ema oli mulle alati etaloniks seadnud.
Esialgu olime kõik rahul. Ma ei oska täpselt öeldagi, mida nimelt ma abielult ootasin, ainult et mida aeg edasi, seda enam see värk mulle vastu hakkas. Elu kulges nagu katkine grammofoniplaat – hommiku- ja õhtusöök, tööle ja koju, vahel harva mõned külalised sugulaste näol, sest sõpru polnud meil juba enne paariminekut. Mu katsed sellest rutiinist kuidagi välja murda lõppesid fiaskoga. Kodus käis kõik nii, nagu mees tahtis. Pealegi olid nad mu emaga ühes parteis – mina kui laps pidin mehe kui vanema ja targema sõna kuulama! Kuni leidsin, et enam ei taha. Mees ei saanud minu lahkuminekusoovist üldse aru, aga mis tal üle jäi.
Ema oli jube nördinud. Need paar aastat, mil me jälle koos elasime, olid rasked. Asi läks paremaks siis, kui ema mulle ise uue mehe leidis – mingi pangandustegelase, tema tuttavate tuttava sugulase, kes oli minust juba kaksteist aastat vanem. Kui koos elama hakkasime, olin mina kaskkümmend viis, tema kolmkümmend seitse.
Temasse armusin ma lõpuks tõesti ära ja see oli juba hoopis sisukam elu. Tema viis mu ka laia ilma vaatama, koolitas mind seksis ja oli tegelikult üsna nagu mu unistuste mees. Kuigi temale sünnitasin ma poja, jäi abiellumine ikka teemaks, mis miskipärast aina edasi lükkus ja siis päris soiku jäi.
Elasime veel koos, aga oli juba igati märgata, et see suhe hakkab looja minema. Kaotasime mõlemad teineteise vastu huvi. Alles siis selgus, et tegelikult oli ta ammu abielus ja tema naine elas Soomes. Poega ta ei lapsendanud, aga lubas toetada ja on seda tänase päevani teinud.
Järgneva aasta pärast teist ebaõnnestunud kooselu elasin tagasitõmbunult ja igavalt, kuni võtsin kord sõbranna soovitusi kuulda ja avaldasin tutvumiskuulutuse, et 28aastane lapsega naine tutvub 30-35aastase mehega tõsisema suhte loomiseks.
See oli päris naljakas, mis siis lahti läks. Pretendente oli kuni 60aastasteni ja materiaalselt väga säravate väljavaadetega. Ja mis kõige ootamatum – mõned 20sed olid solvunud, miks ma neid alamõõdulisteks arvan!
Kuna ma tegelikult paarilise leidmisele tõsiseid lootusi ju üldse ei pannud, hakkasin niisama spordi mõttes suhtlema just nende nn alamõõdulistega. Ja avastasin nii mõndagi huvitavat.
Arvasin, et nood on kas sellised, kes otsivad emmet, kellelt seksikooli saada või kelle rahakoti peal liugu lasta. Ega ma päris ka eksinud. Aga tekkis ka sisukamaid kontakte. Selliseid, kes vahetu kohtumisega ei kiirustanud, kes tahtsid kirjutada ja vestelda. Kui mõne käest teada tahtsin, miks nad omaealiste seast kaaslast ei otsi, kinnitasid nii mõnedki, et noored neiud on vulgaarsed ja neid ei huvita miski peale seksi ja raha.
Pärast ligi pooleaastast pikka suhtlemist valisin siis kohtamiseks välja ühe enesest kaheksa aastat noorema, kes peaaegu juba armastust avaldas. Ja ei kahetsenud. Kõik, mis ta enese kohta oli rääkinud, osutus tõeks. Veetsime päeva lihtsalt mööda linna ringi hulkudes ja tänavakohvikutes istudes ja õhtuks oli mul tunne, nagu oleksime sada aastat tuttavad olnud. Peaaegu et esmakordselt elus tundsin, kui kerge on hingata ja kuidas elu saab tasakesi tagasi oma lõhnad ja värvid.
Ta oli tudeng, oma huvide ja õpingutega hõivatud. Leppisime juba algusest peale kokku, et kohtuma hakkame ainult siis, kui tal on piisavalt aega ja kui ta selle järele tõesti vajadust tunneb – mitte sellepärast, et mina seda ootan.
Me ei teinud kohtumiste sisu kohta kunagi plaane, kõik ettevõtmised sündisid alati nagu spontaanses üksmeeles. Mis mind aga lausa lendu tõstis, oli asjaolu, et see käis ka seksi kohta – see polnud meile mitte kunagi eesmärgiks omaette. Hoopis valdavamaks said muljed ja elamused pikkadest vestlustest, vaidlustest, kultuuriüritustest, matkadest, sõnaga – ühisest maailma avastamisest. Liigutav oli ka see, kuidas ta mu kuueaastase pojaga suhtles – justnagu võrdne võrdsega.
Oli muidugi neid, kes mind taunisid ja hoiatasid, et niikuinii otsib ükskord noorema. Aga ma ei kartnud, ma lihtsalt elasin. Abielust ei rääkinud ta kunagi. Kui mina vihjasin, et vast oleks tal aeg juba mõne eakaaslasega tõsisemalt pihta hakata, naeris tema, et on juba hakanud!
Veetsin temaga kolm õnnelikku aastat. Siis lõpetas ta ülikooli, hakkas pidevalt ametisõitudel käima, kuni mina aru saama hakkasin, et see periood mu elus on nüüd lõppenud. Kui selle kord pärast ühte pikemat lahusolekut kõne alla võtsin, pihtis ta, et pole tal kedagi peale minu, aga et enese sisemuses korraloomiseks võtaks ta enesele rohkem vabadust. Mis sai mul selle vastu olla...
Aga jah... Ta abiellus aasta pärast ja on nüüd tütre isa. Vahetame vahel sõnumeid nagu sõbrad, mitte iialgi ühiseid mälestusi puudutades. Olen kindel, et mitte vaid mulle, vaid ka talle on need midagi sellist, mis väärivad hoidmist
Praegu olen 39aastane ja elan koos enesest kaksteist aastat noorema mehega – just selline vanusevahe, nagu mul oma teise mehega oli, ainult et vastupidi.
Sellel suhtel on mõistagi juba veidi teine kvaliteet, sest aastad ja elukogemus muudavad märkamatult meist igaüht. Minu küsimusele, millal ta enesele noorema võtab, vastab tema, et siis, kui satub kokku kellegagi, kes võrdluse minuga välja kannatab. Mina naudin seni, kuni on antud, ja mind ei huvita, mida keegi sellest arvab. Kõik on suhteline, unustage iga! Ja preilidel pole mõtet solvuda, sest meie enam nooreks ei saa, nemad aga meie-ealisteks aga küll.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
