Karmeni lugu: sõbranna ütles, et nägi mu peigmeest jalutamas naise ja nelja-aastase tüdrukuga

 (8)
Karmeni lugu: sõbranna ütles, et nägi mu peigmeest jalutamas naise ja nelja-aastase tüdrukuga
Pexels.com

"Kõik see, kuidas ta tuli, kuidas ja millest me nii neljakesi kui kahekesi vestlesime, vallutas mu südame lõplikult. Ei mingit poosi ega ülespuhutust kellegi poolt, kõik sujus nii, nagu mina oma ideaali mätta otsast ikka kujutlenud olin. Hing lendas - seda meest võis tõsiselt võtta," alustab oma lugu Karmen.

Minu kasvatasid üles ema ja vanaema, õde ega venda mul polnud ja isast ei teadnud midagi. Kuna mu ümber teistsugust seltskonda polnud kunagi olnud, siis oskan öelda, et niisugune keskkond oli lausa ideaalne.

Sündisin Tallinnas, aga sellest ajast ei mäleta midagi, sest ema ja isa teed läksid lahku, kui olin kaheaastane. Siis kolisimegi väikelinna, kus elas mu vanaema ja kus me elame praeguseni. Vahepeal õppisin küll Tallinnas ja seal on mul ka sõpru, kellega päris palju suhtlen, aga sinna päriselt elama asuda pole mul kunagi tahtmist tekkinud vaatamata keelitustele. Peamiselt ema omadele, aga ka sõbrad on kutsunud.

Ema on selline läbi ja lõhki realist, hulga kaasaegsema mõtteviisiga kui mina. On alati rõhutanud, et kuna häid mehi annab tikutulega otsida, siis kust mul meest enam ikka lootust leida on kui mitte Tallinnast, kus vailk kõige suurem.

Vanaema arvab hoopis, et naised ise on mehed oma nõudmiste ja elukommetega ära ehmatanud, et hea mees tuleb vastavalt ka ära teenida. Tavaliselt ma lihtsalt kuulasin nende mõttevahetusi, ise sekkumata.

Seotud lood:

Kahekümne viie aastasena oli mul kaks ilusat armastust üle elatud, pärast mida üsna karskelt elasin. Mõtlesin, et enne kolmekümnendat pole kuhugi kiiret ja naudin seda, mida elu pakub. Ema sai minu alles 32aastasena ja minu arust on ta veel praegugi igati heas vormis nii hingelt kui kehalt.

Kaks talve tagasi sain Tallinnas ühel koolitusel täitsa juhuslikult tuttavaks ühe sümpaatse mehega. Sattusime söögipausi ajal ühe laua taha. Jutt algas niisama siit ja sealt, aga ta rääkis huvitavalt. Pealegi avaldas mulle muljet ta välimus - pikk ja rühikas, väärikas ja rahulik, ühesõnaga mehe moodi mees. Vastu õhtut kohtusime fuajees veel korra ja ta saatis mu koju ehk sõbranna juuurde, kellel on õnne elada kesklinnas.

Järgmisel päeval kohtusime jälle ja lahkudes vahetasime telefoninumbreid ja ta kutsus mu Facebookis oma sõbraks. Ta ütles, et sõidab tihti meie linnast mööda ja kui tohib, astub sisse. Minu poolest võis küll - sellest tutvusest olin üsna elevil. Emale ja vanaemale polnud aga ju veel põhjust midagi rääkida.

Loe veel

No Facebookis ta midagi ei postitanud ja helistas mulle alles kahe nädala pärast. Oligi meie linna teel ja tahtis kohtuda. Kuna olin talle meie toonastes vestlustes oma elust-olust lühidalt ausa pildi andnud, leidsin, et ongi tore - las tuleb otse meie koju ja vaatame, mida ema ja vanaema arvavad.

Kõik see, kuidas ta tuli, kuidas ja millest me nii neljakesi kui kahekesi vestlesime, vallutas mu südame lõplikult. Ei mingit poosi ega ülespuhutust kellegi poolt, kõik sujus nii nagu mina oma ideaali mätta otsast ikka kujutlenud olin. Hing lendas - seda meest võis tõsiselt võtta. Nagu tema juttugi: 30aastane, töötab pangas, lasteta, 10 kuud tagasi lahutatud ega olnud end pärast seda niivõrd kergelt tundnud end ühegi naise seltskonnas kui minuga. Järgmisel korral pidime pealinnas kohtuma.

Mu koduste kommentaarid olid oodatavad. Ema oli vapustuseni üllatunud ja rõõmus, et sellise mehega tuttavaks sain, pluss sada õpetussõna, mida nüüd tegema ja kuidas olema pean. Vanaema muudkui kuulas, vaikis ja muheles ja ütles, et tore, kui sul seal Tallinnas ikka keegi selline ka on, kellega välja minna ja millestki rääkida.

Õhtul enne magamaminekut, kui kahekesi teed jõime ja niisama argiasjadest rääkisime, küsis vanaema, kas meil on juba tõsi taga. Kui eitasin, mainis ta, väljanägemist ja stiili sel mehel on, aga see silmavaade on kuidagi hägune, aga eks see arvamus ole üks vanainimese lora. Õigupoolest võlus mind just mehe pilk - selline otse silma ja tõsine.

Suvi ja sügis möödusid kui unenäos. Väljasõidud sõprade maakodudesse, valged ööd ja kastemärja hommikud. Minu kodus käis mees vahel läbisõidul, Tallinnas olime koos kas hotellis või tema sõbra korteris, kus ta pärast lahutust elas. Oma otsest jah-sõna polnud ma talle veel öelnud, aga tema oli isegi abiellumisest juttu teinud. Samas ta polnud mind ju kosinud. Korteri otsimisega ta juba tegeles. Muide, enam polnud ka vanaemal selle silmavaate pärast kahtlusi, sest ütlesin, et mees tahab suvel minuga pulmi pidada. Seda oli ta tõesti korra ka öelnud.

Ükskord helistas mu Tallinna sõbranna ja ütles muu hulgas, et oli mu peigmeest, keda ma tallegi tutvustanud olin, näinud Kadriorus jalutamas ühe naise ja umbes nelja-aastase tüdrukuga. Arvas, et see oli mehe õde ja tema tütar. Mina kogelesin, et tal pole õde. Sõbranna arvas, et ju siis oli kaugemalt sugulane.
Muidugi võis see olla sugulane, aga mina mõtlesin ikka seda kõige hullemat. Hinges oli võimas torm, aga päris rööpast välja see mind ei viinud - paljugi, kellega mees võis kokku juhtuda. Kolleeg, kooliõde? Tundus ürgvõimatu, et ta minu eest midagi varjata võiks, sest tegelikult oli ju tema meie tulevase õnnemudeli agaram kujundaja kui mina.

Mitu nädalat hiljem tuli seesama sõbranna mulle külla, sest ta ta tahtis lihtsalt autoga Eestis ringi sõita ilusal valgel ajal. Temaga ei rääkinud me mitu tundi millestki olulisemast kui tavaliselt. Istusime kohvikus ja käisime ringi, sest kevadine päike paitas juba mõnusalt. Selle muretu koosolemaise käigus tabasin väga hästi ära, millal ta n-ö päris teema juurde jõuab.

Nimelt tuli välja, et sel mu sõbrannal on sõbranna, keda mina ei tundnud, aga kes elas Kadrioru. Mu sõbranna on seal viimasel ajal sagedamini külas käinud ja näinud minu tulevast mitu korda ikka sellesama naisterahva ja lapsega. Minu sõbranna küsinud, kas ta tunneb seda paari, ja saanud vastuseks, et ei tunne, aga näod on tuttavad ja ilmselt nood elavad siin kuskil lähedal. Kohe näha, et jõukad ja stiilsed inimesed, kommentaaris ta.

Sõbranna palus minult kohe vabandust selle avameelsuse pärast, aga selgitas, et ta tunneks end veel alatumana, kui ta laseks mul edasi elada teadmises, et kõik on hästi.

Sedamoodi siis. Olles selle jutu peale mu kõigest väest teeseldud ükskõiksust näinud, jäi sõbrannagi rahulikuks. Õnneks ei teadnud tema mu oodatavatest pulmadest seni midagi. Ses mõttes olen väga ebanaiselik, et oma isiklikest asjadest ei tavatse pihtida kellelegi peale vanaema. Nii tähtsast asjast nagu pulmad poleks ma enne kutsete saatmist teada andnud. Lihtsalt ebausklikkusest, et mitte ära sajatada.
Rohkem me sel teemal ka ei rääkinud, ja näiliselt pidasin täitsa hästi vastu, kuni sõbranna ära saatsin. Mõistagi ei rääkinud ma midagi ka emale ja vanaemale.

Järgmisel päeval saatsin oma siis juba ju endisele ise sõnumi, et kahjuks ma see nädal kohtuda ei saa. Tore oli see, et nördimuse või pärimise asemel teatas ta, et pole hullu, tal töö kasvabki üle pea.
Veel järgmisel päeval sõitsin Tallinna ja kutsusin mehe lõunale. Seal rääkisin kõik ära ja küsisin, miks ta minuga lolli mängis. Ta ei ilmutanud mingit nõutust. Mõningase kokutamise peale tunnistas, et valmistus juba mõnda aega mulle kõigest rääkima. Minuga tutvudes olnud tal tõesti plaan lahku minna, aga sai ajapikku aru, et tütre pärast ei suuda,. Lisaks oli ka naine ülimalt mõistev ja ta sai aru, armastab oma naist ikka veel. Pluss asjaolu, et saab varsti taas isaks. Palus andeks, aga kui tahtsin selle vodevilli katkestada, ütles ta, et võib-olla ei saa nende elust siiski asja ja ehk kohtume taas.

Selle viimase lause eest patsutan talle mõttes ikka õlale - tubli poiss! Nii et pole mu tulevik sugugi tume, muudkui oota ja ehk ta ükskord tulebki. Ema ja vanaema muidugi ei saanudki teada tema pere taasühinemisest. Milleks? Ütlesin neile, et jäime kuidagi võõraks ja läksime lahku vastastikusel kokkuleppel. Vanaema ütles nüüd jälle, et midagi selle mehe pilgus oli imelikku. Vanaemasid maksab uskuda.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare