Kärdi lugu: tunnistan, et olin sõbranna mehe poolt kui ära tehtud
Ma ei ütleks, et me iseloomult päris sarnased olime. Pigem mitte. Mina vaevlesin juba lapsena komplekside küüsis, küll põhjusega ja põhjuseta, olin melanhoolne unistaja. Tema oli optimist, tegus ja tarmukas. Aga ilmselt sellepärast hästi sobisimegi, justnagu teineteist täiendades. Maailma asjade ja oma suurte ning väikeste saladuste ja probleemide arutamises oskasime teineteise seisukohti korrigeerida, teisele kätte näidata, milles ühe või teise keerdküsimuse parim lahendus hetkel oleks.
Loomulikult oli meil ka lahkarvamusi ja päris tuliseid vaidlusi, aga kõikide nende aastate jooksul ei mäleta ma ainsatki sellist konflikti, mida lausa tüliks võinuks pidada. Ja kui vahel puhuski veidi jahedamaid tuuli või viisid asjaolud meid teineteisest eemale, oli iga kohtumine jälle tõeline rõõm, nagu oleksime taas koju jõudnud. Mõlemad oma vanemate ainsad lapsed, polnud meil kummalgi teineteise ees mingeid saladusi. Sugulased ja kodukandi vanem põlvkond suhtusid meisse heldinud sümpaatiaga, tuues meid sageli nagu eeskujuks, et oleme teineteisele omasemad kui lihased õed.
Pärast keskkooli ei läinud me kohe kumbki edasi õppima. Olime ammu pidanud plaani, et katsume oma väikelinnas esialgu veidi raha teenida ja siis laia ilma minna. Võimalik, et ka õppima, kui soovid ja võimalused juba täpsemalt paika loksunud on.
Paar esimest aastat möödusid rutiinselt ja probleemideta. Tööle ja koju, peole ja koju, aeg-ajalt mõned romaanikesed vanade koolivendadega. Sekka paar puhkusereisi piiri taha. Loomulikult unistasime suurest armastusest, aga perekonna loomine meil siis veel päevakorral polnud. See pidi ikka sündima kunagi siis ja kusagil seal, kuhu kodust lahkudes ükskord jõuame. Sihiks oli esialgu pealinn, kuhu eeloleval sügisel kindlasti maanduma pidime. Aga siis otsustas saatus sekkuda.
Töötasime sõbrannaga erinevates firmades, sellepärast polnud ma vahetuks tunnistajaks, kuidas talle uus ülemus tuli, kuidas nad lähemalt tuttavaks said ja lõpuks teineteisesse ära armusid. Sõbranna siis vastu sügist pihtis, et on rase ja koos minuga linna siirdumise asemel teeb varsti pulmad.
Muidugi oli see mulle paras šokk. Kade ma enese arvates küll polnud, aga süda justkui valutas - igatahes mulle see mees ei meeldinud.
Pulmad peeti maha. Nad hakkasid oma maja ehitama ja olid õnnelikud. Minagi jäin veel kauemaks koju ja olin alailma nende külaline. Eriti pärast seda, kui nende beebi ilmale tuli.
Sõbranna mehega sobis meil jutt alati üllatavalt hästi. Loomult oli ta mulle hästi sarnane. Üks hobigi oli meil ühine - malemäng. Sõbranna rääkis mulle üsna tihti, kuidas tema kaasa pidevalt mind kiidab.
Esialgu oli mul seda meeldiv kuulda. Ärevaks muutusin siis, kui sõbranna kaheks nädalaks Soome täiendõppele läks. Siis majaperemees enam oma sümpaatiat ei varjanudki ja minu kindlus langes ehmatavalt kiiresti.
Nüüd teadsin ainult ühte - pean siit kaduma enne, kui sõbranna tagasi tuleb. Mida ma ka tegin, vannutades oma ettevõtmise kaasosalist, et peale meie ei saa sellest mitte keegi teada.
Olin linnas end vaevu sisse seada jõudnud, kui mees juba ise saabus. Kinnitas, et ei suuda ilma minuta elada, et räägib naisele kõik ausalt ära ja läheb lahku. Mina ei suutnud enam midagi mõelda ega otsustada. Tunnistan, et olin kui ära tehtud.
Veel enne, kui sõbranna lõpuks linna minu juurde tuli, oli tema armas mees minu pool juba korduvalt käinud. Ja mina rahustanud end mõttega, et ju see on saatus, ja et eks ole ka minul õigus oma õnnele.
Ei tea, millal ja kuidas see tema mehe ja minu suhte avalikustamine oleks käinud, kui polnuks ühte juhust. Niisiis, sõbranna tuli mulle lõpuks külla. Loomulikult märkas ta mu kummalist ja rõhutud olekut. Mina luuletasin kokku nurjunud armuloo ja enese mahajätmise ja tema muudkui lohutas. Olime juba oma paar tundi juttu rääkinud, kui ta pilk korraga tardus millelegi mu kapi peal. See oli tema mehe püstolitaoline välgumihkel, mille ta oli maha unustanud. See oli liiga rariteetne asi, aga mulle tundub, et ta kahtlustas juba niigi. Ikkagi lasteaiast saati koos.
See pilk, millega ta mind mõõtis, ei lähe mul iialgi meelest. Arvatavasti olime mõlemad minestuse äärel. Kõige õudsem oli aga see, kuidas ta nagu aegluubis tõusis, oma koti võttis ja lahkus. Mul polnud ka jõudu hakata lolli mängima, et mis viga on.
Ma polnud võimeline mõtlema, mida edasi teha. Kas helistada sõbrannale ja mõelda välja uus lugu? Samal õhtul saabus sõbranna mees - naine oli tal palunud jäädavalt lahkuda. Kuidas möödusid järgnevad päevad, on raske kirjeldada. Olin purustatud ja õnnetu, samas õnnelik oma armsa embuses.
Püüdsime mõlemad sõbrannaga kontakti saada. Otsustasime, et olgu see raske, aga katsume suhted siiski ausalt paika panna. Aga sõbranna viis lapse ema juurde sõitis kusagile ära. Kummalegi ta ei vastanud.
Hakkasin uskuma, et küll kõik kuidagi kujuneb. Ent ei kujunenud. Meie suurde armastusse tekkis aina sügavamaid mõrasid. Kuna ta tohutult poja järele igatses, hakkas ta mind süüdistama tema perekonna lõhkumises ja poja isata jätmises. Kuni selleni välja, et ma ei kõlbagi kusagile mujale kui voodisse.
Siis ühel päeval läks ta ära. Helistas vahel nokastunult ütles, milles kõiges ma süüdi olen. Sõbranna jäigi lukku ja ise ei otsinud ta mind kordagi. Kodukanti julgesin harva nägu näidata, sest isegi vanemad suhtusid minusse kui perelõhkujasse, kõnelemata kodukandi inimeste üldisest hoiakust. Umbes aasta pärast kuulsin, et sõbranna oli uue mehe leidnud ja Rootsi kolinud. Tema mehest pole ma nüüd viimased kolm aastat midagi kuulnud.
Elu on kogu selle aja olnud pigem vegeteerimine. Olen püüdnud oma häbi unustada, aga ei suuda.. Vahel ei suuda ma lihtsalt uskuda, et sedamoodi käitusin. Eks tuleb korrata vanarahvatarkust, et ei see tee õnneni vii, mida üle teiste südamete tallatakse.
