Kairiti lugu: tuttavad kiitsid mind tubliks naiseks, aga küll ma tean, mida nad mõtlesid

 (12)
Kairiti lugu: tuttavad kiitsid mind tubliks naiseks, aga küll ma tean, mida nad mõtlesid
Pexels.com

Paljud kiidavad mind ja näo ees on head, aga oletan, et tagaselja ka kadestavad ja klatšivad, kuna olen kena ja siiamaani olnud oma elu osav tüürimees. Ka tütre kasvatasin üksi üles alates tema kaheksandast eluaastast peale, alustab Kairit oma lugu.

Ma läksin mehele kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist. Mitte suurest armastusest, vaid selleks, et vanemate tiiva alt pääseda. Kasvasin küll üsna jõukuses, aga ilma igasuguse vabaduseta ja minu protestimeelsuse tõttu ka sageli ilma taskurahata.

Ma lausa põgenesin Tallinna. Leidsin paari kuuga ideaalse mehe, 30aastase, kes mu igas mõttes üle kuldas. Seksis ma veel kuigi kogenud polnud, aga ta oli võrratu juhendaja. Kahjuks pidas see abielu vastu vaid poolteist aastat. Mees ükskord küsis, kas mind peale „araabia ööde” ja kulla tõesti mitte miski ei huvita. Sageli tahavad mehed naisi kodus hoida ja mitte neid tööle saata, aga minu oma muudkui ajas, et läheksin õppima, et paremat töökohta saada.
Lahutusest ma suurt midagi võitnud, aga kokkuvõttes sain siiski päris oma normaalse korteri ja piisavalt eluks vajalikke asju.

Umbes aasta käisin lihtsalt ringi ja tundsin end üha enesekindlamalt. Mees oli mulle administraatori töö organiseerinud, nii et oma kulud sain kaetud.
Vanematega kasvas lõhe peaaegu kuristikuks, sest olin lootusetult laisk ja minust polnud nende arvates midagi saanud. Kohe uuesti mehega koos elama hakata ma ei kavatsenud, kuigi kuigi olin kõikjal seltskondades menukas.

Loe veel

Seotud lood:

Siis sain ühes klubis tuttavaks ligi 40aastase üsna heal järjle ametnikuga, kes mulle alguses lihtsalt nalja tegi ja kellega me koos lõbutsema hakkasime. Ära ma temasse ei armunud, küll aga tema minusse ja ikka väga hullupööra. Ta oli äsja lahutanud ja valmis mulle kuu ja tähed kätte tooma, kui vaid lubaksin tal seda teha. Muidugi lubasin ja ma ausalt, ma hindasin teda aina rohkem ja rohkem inimesena. Ta oli hea ja helde inimene ega rääkinud kellestki halvasti. Ma müüsin oma korteri ärisin maha, sest ta ostis meile uue elamise. Esialgu isegi soovisin, et ta otsiks mulle mõne parema töökoha, aga tema ei tahtnud sellest kuuldagi. Temale olin ma koduhaldjas ja täiesti siiralt ma püüdsingi seda siis olla. Ta ei keelanud mul sõpru külla kutsuda ega vahel nendega omapäi kusagil väljas käia, sest ta ise sellisest hängimisest ei hoolinud. Mees rõõmustas kui poisike, kui teisel kooseluaastal sündis meil tütar. Ta ütles, et laps peab sündima seaduslikku perre ja me abiellusime vaikselt tema sõprade ringis. Mina ei julgenud tunnistada, et mulle oli rasedaks jäämine pigem ehmatus.

Järgneva kolme aastaga muutus kõik tasapisi rutiinseks ja esialgne õhin kadus. Lapsega sain küll hästi hakkama, aga see igavene kodusistumine ajas lõpuks täiesti hulluks. Kuni hakkasin mehele ütlemata vahel sõbrannade ja hiljem ka sõprade juures käima, viinud tütre ühe naabrimemme hooleks. Nii sain vana elu maitse taas suhu. Mehega me pärast lapse sündi enam ühist magamistuba ei jaganud, sest temal oli vaja rasketeks tööpäevadeks korralikult välja puhata. Selline elukorraldus rõõmustas mind, sest siis ei võtnud ma oma salajasi rännakud tasapisis enam truudusetusena.

Aga nagu heas või siis halvas filmis, ükskord kaebas see naabrimemm mehele kõik mu salakäigud ära. Õigemini ma igaks juhuks ei pühendanudki teda sellesse, et need on salakäigud. Mees rääkis, et tal on piinlik, mida kõike inimesed minust räägivad. Ma ütlesin, et see kõik on tühi jutt, aga tõmbasin tagasi. Paar kuud hiljem võttis infarkt mehe mult ära. Nutsin siiralt, aga ma siiski ei leidnud, et oleksin väga süüdi olnud. Ta pidi ju ise ka aru saama, et see oli minu nooruse tõttu ebavõrdne abielu.

Olin taas üksi, aga tütre kooliminekuni sain lahedalt hakkama, sest mehest ikka jäi ühte ja teist siia ilma.
Ilma meheta ei elanud ma ka pea kunagi, aga mul polnud vajadust ega ka soovi end kellegagi lausa siduda, ammugi enda juurde elama võtta. Need mehed, kellega ma intiimsemalt suhtlesin, ei lubanud mul kunagi enda eest maksta, seega tulin edukalt toime.

Tütart kasvatasin üksi, sest kadunul polnud enam vanemaid juba meie tutvuse alates ja tema sugulastest ei teadnud ma midagi. Oma vanematega mul teatud suhtlemine teise abielu ajal siiski taastus, sest kes suudaks lapselapse vastu külmaks jääda.

Sel perioodil muutus tavaliseks, et naabrid ja tuttavad kiitsid mind tubliks noorprouaks, kel palju austajaid ja kes hästi hakkama saab. Küll ma tean, mida paljud tegelikult mõtlesid. Aga seda sirgema seljaga ringi käisin.

Tütrel oli alati kõik parim nagu printsessil, aga kui ta oli kaksteist, sain aru, et loomult on ta täielikult isasse. Alati nagu eneses, vaikne, luge, ega vaimustunud enam ammu sellest, et koos minuga kusagile minna. Vahel ta küsis, miks mina tööl ei käi nagu teised vanemad ja kus ma üldse käin. Olin päris solvunud selle ebamugava küsimuse peale. Pealegi temal polnud ju millestki puudust.
Kui ta gümnaasiumis käis ja kuna ta kaubakeskustes minuga enam käia ei tahtnud, siis tegin ettepaneku koos teatrisse minna, lootes talle sellega rõõmu teha. Preili mõõtis mind varjamatu irooniaga - sina ja teatrisse. See hoiak solvas mind ja see õhtu meie suhetes mingi murdehetk.
Aasta hiljem, pärast gümnaasiumi lõppu, teatas tütar, et läheb elama vanaema ja vanaisa juurde ja hakkab seal ametit õppima. Alles nii sain teada, et ta oli viimastel aastatel nendega tihedalt suhelnud ja ilmselgelt ühise keele leidnud. Pärast seda püüdsin ikka temaga veel lähemat kontakti saada ja uurida, kas ta tõesti mu järele ei igatse. Ta ütles, et mitte eriti. Kui talle raha kandsin, siis ta tänas, aga palus mul seda enam mitte teha. Ei ma siis püüdnudki – lõppude lõpuks on ka mul oma uhkus!

Muidugi olin esialgu segaduses, hämmeldunud ja kurb, aga tasapisi läks tunne kergemaks. Olin ju lapse suureks kasvatanud ja kindlustanud. Pigem andis ka solvumine mulle uut jõudu eluga edasi minna. Igaüks valib oma saatuse ise. Võib öelda, et mul oma otsuste ja valikutega kokkuvõttes ju vedas. Jõudsingi tulevikuplaanidega selleni, et nüüd lõpuks olen täielikult iseenese peremees ja elan täpselt nii, nagu tahan.

Ma ütlesin, et meheta pole ma iialgi elanud, kuigi mitte alati just ühe katuse all. Miks peaksin nüüd 42aastasena, kui ma näen ikka välja peaaegu nagu 25, korraga elustiili muutma? Mul on kogu elu olnud kaks head sõbrannat, kes ammu lahutatud. Nendega koos hakkasime mulle püsivat kodumeest otsima. Algul pigem seikluse pärast ja elu elavdamiseks. Mitte nii väga klubidest, kus ma ka meelt lahutasin, vaid neti kaudu. Ei kulunud kuigi kaua aega, kui lausa kümnesse tabasin.
Esialgu sidus meid ainult seks, kuni hakkasin uskuma, et see on nüüd tõepoolest lõpuks see minu elu armastus. Võite kujutleda meid sidunud tuld ja kirge, kuna ta oli minust pea kümme aastat noorem, armuasjus proff ja ka ilus ja jõukas mees. Algusest peale olin talle tunnistanud, et tahaksin veel luua püsisuhet. Rääkisin ausalt, et mul on täiskasvanud tütar, kes veel õpib. See polnud talle mingi probleem.
Ta töötas toidukaubanduse hulgifirmas. Rahast tal tõesti ei kahju polnud. Lõbutsesime palju ja käisime reisimas.
Pikkamööda hakkas mulle paistma, et mitte tema, vaid rohkem mina pean lõbustuste eest maksma. Tegin talle ääriveeri vihjeid, aga meie ööde ja oma originaalsete armuavaldustega võttis ta mul ikka relvad käest. Nii et kui ta ükskord vajas oma erabisniseks kiiresti kolm tuhat eurot raha, mida tal parajasti polnud, andsin kõhklematult.

Tagasi ta mulle seda ei maksnud, aga mis veelgi hullem – enam meie harjunud elustiili peale ei kulutanud. Mingeid kingitusi, millega ta mind alguses nii võlus, ei teinud ta enam ammugi. Kuni tuli arvete klaarimise tund.

Võtsin ta ikka otse ette, et räägiksime suud puhtaks: kas meie kooselu jätkub nii nagu enne või kavatseb ta parasiteerida? Ta reaktsioon võttis mu esimesel hetkel õhku ahmima, aga siis ajas raevu. Lausa naerdes pidas ta kiidukõne, et olen tõepoolest ütlemata tubli tükk ja tõeline kaunitar, aga minusuguse nümfomaaniga ta peret luua ei tahaks ja lapse sünnitamiseks olen ma liiga vana.

Lõpuks ütles ta, et on mulle hästi tänulik selle aja eest, sest olen vapustavam, kui ta enne meie tutvust kuulduste põhjal oletas, aga on parem mõlemale, kui paneme nüüd punkti.
Samal õhtul viskasin ta välja. Solvav oli kõike seda kuulda, aga see pole veel maailmalõpp. Ega ma hätta jää ja aina vähem inimesed oma arvamuste ja kuuldustega mulle korda lähevad.

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare