Kaie lugu: üllatuslikult tuli mulle külla sõbranna kunagine kallim
Mehele ma rahanõuet ei esitanud, sest see oleks olnud võimalik ainult kohtus, aga ma tahtsin sellest viinalembesest ja niisama täielikust lorust võimalikult eemale hoida.
Mehe vanematega säilis hea suhe - nad armastasid lapsi ja toetasid mind. Kui tütar kooli läks, elas ta koguni nende juures, sest sealt oli lähem ja ohutum koolis käia.
Varsti vahetasin töökohta ja läksin müüjaks. Palk oli natuke suurem, aga nüüd olin nädala tööl, nädala kodus. See meeldis lastele rohkem ja ka majapidamises sain rohkem ära tehtud.
Mu sünnipäev langes just töönädalasse. Peo pidamiseks polnud ei raha ega tuju. Ka polnud tegemist juubeliga, sest sain 33-aastaseks. Kuna keegi mu värsketest kolleegidest ilmselt ei teadnudki, et mul sünnipäev on, siis otsustasin, et ostan šokolaadi ja väikese tordi, tulen koju, maiustan omaette, kasvõi voodis, joon veini ja heidan magama. Olin üksi - oli suvi ja lapsed maal.
Jõudsin koju, tundsin end üsna väsinuna, läksin duši alla ja nautisin juba ette mõtet oma õhtusöögist üksinduses. Olin vannitoas vaevalt lõpetanud, kui käis uksekell. Imestasin, sest ei osanud kedagi oodata.
Siinkohal pean vahele ütlema, et vaatamata oma viltuläinud meheleminekule polnud ma siiski kaotanud lapselikku innustust ja võimet vaimustuda.
Mulle tuli külla parima sõbranna kunagine kallim, kelle kõrval seisis võõras tõsise ilmega noor mees. Tuttav mees ütles vabandades, et otsustas mu sünnipäevale tulla, sest sai teada, et olen üksi, ja arvas, et tunnen end ehk liiga nukrana. Ja lisas naljatades oma kaaslasele osutades: "Loodetavasti sa ei pahanda, et oma sõbra kingituseks kaasa tõin."
Ma polnud külaliste vastuvõtuks sugugi valmis ja tundsin piinlikkust nii isevärki "kingituse" pärast. Samas üllatused on mulle alati meeldinud ja ma olin ikka põnevil ka. Üsna ujeda olemisega võõras ei paistnud mu tuttava sõnadest sugugi vähem kimbatuses olevat.
Katsin kiiresti laua, sest ma polnud ju õnneks oma pisikest torti ja šokolaadipakki veel avada jõudnud. Atmosfäär muutus tasapisi lahedamaks. Viskasime nalja iseäraliku sünnipäevapeo üle ja tuletasime vanu aegu meelde. Võõras noormees muudkui küsis, kuidas elan, kuidas ja kus vaba aega veedan ja mis ma elust üldse mõtlen. Korraga ütles ta igasuguse sissejuhatuseta, et ma olen väga ilus ja et ta poleks eluilmas uskunud, et mul on juba kaks last, kuna ma olevat veel ise nagu laps. Oleksin seda ehk taktituks pidanud, aga ta rääkis ilma poosita.
Varsti läksid nad tänades minema, kuigi õhtu oli alles noor. Uitmõtteis tuli Jaak mulle õhtul veel meelde, aga mitte eriti. Olin mõlemale tänulik, et mu sünnipäev nii toredaks kujunes.
Suur oli minu üllatus, kui järgmisel õhtul töölt tulles Jaagu poe ees ootamas leidsin. Ta ütles ootamatult ja lihtsalt, et mõtles minu peale terve öö ja tahaks minu sõbraks saada. Järgmisel päeval ta tunnistas, et armus minusse juba sel hetkel, kui ukse avasin, hommikumantlis ja märjad juuksed sassis. Ning kaotas päriselt pea, kui teda kingituseks kuulutati...
Egas midagi, pidin tunnistama, et minagi ei jäänud tema suhtes sugugi ükskõikseks - hea välimusega mees, minust kolm aastat noorem, pole kunagi abielus olnud, tähendab - pole kedagi kurvastanud ega reetnud. Kui lapsi meelde tuletasin, leidis Jaak, et tema pärast võiks mul neid kas või viis olla. Tutvustasin teda ka oma endisele ämmale ja äiale. Minu enda vaenmad on surnud. Ämm ja äi võtsid ta kohe omaks ja ka lapsed olid Jaagust võlutud. Tema hoiab meid kõiki.
Aasta elasime vabaabielu, aga äsja sündis meil poeg ja me abiellusime. Mul on nüüd lisaks oma perele ka kaks armast ämma-äia ja lastel kaks vanaema ja vanaisa. Kõlab liiga idülliliselt, aga räägin seda selleks, et naised meelt ei heidaks - mitte kunagi ei maksa kaotada lootust, et enam midagi ilusat ei tule. Isegi siis, kui hing on väga nukker, võib saatusel midagi paremat varuks olla.
