Kaia lugu: kelle asi see on, et mu mehel on üks kena tüdruk?
Ma pole iluga kunagi eriti hiilanud, olen olnud pigem vaikne hall tubli tüdruk, aga ilmselt kõige hullem eksemplar kindlasti mitte. Nooremana eelistasin pigem pükse ja madalaid jalanõusid, aga naljakal kombel need tõelised kaunitarid ei ole minus kunagi kadedust tekitanud. Ausalt, üldse mitte.
Ülikooli ajal ma poistega ringi ei käinud ja kui viimasel kursusel Tartu ülikoolis oma abikaasaga volbriööl kohtusin, siis olin ikka üllatunud küll, kui ta järgmisel päeval mu ühikast üles otsis ja välja kutsus. Minu jaoks on Toivo alati kena mees olnud. Lisaks kõigele muule heale. Tegi trenni, oli avatud ja oli näha, et temast saab ideaalne perepea. Tegin oma valiku kiirelt - suur armumine ja ideaalne partii.
Meist said kiiresti kallimad ja pärast ülikooli lõppu kolisime tagasi Tallinnasse juba kindla paarina, kellel olid ühised sihid ja unistused.
Toivo eelmiste naissuhete kohta ma ei uurinud, kuigi vist oleks pidanud, aga tundus loomulik, et alustame uut lugu uuelt lehelt ja eelmistel ei ole enam tähtsust.
Meie suhet ei ole kunagi varjutanud armukadedusstseenid, sest oleme väga rahulikud inimesed mõlemad, kuigi üpris erinevad: Toivo on klassikaline seltskonnatäht ja avatud, mina selline kinnine ja pigem märkamatu ja liigset tähelepanu ei otsi. Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi üldse kahtlustanudki, et Toivol on minu kõrval keegi teine. See lihtsalt ei mahtunud mulle pähe, kuigi käies temaga näiteks suvepäevadel või muudel üritustel kaasas, oli näha, et naiskolleegide tähelepanust tal pole kunagi puudust. Ta tantsis teiste naistega, kõik kallistasid ja tahtsid oma töömuresid rääkida minu ees.
Pärast paari pidu tegime kokkuleppe, et tööasjad jäävad kodust välja ja et minu kohalolek temale on vajalik ainult formaalsete asjade puhul pidudel mitte. Ma olen lihtsalt eeldanud meie suhtes seda avatud rääkimist. Kindlasti olen ma ka Ilmselt kusagil midagi on aastate jooksul olnud, aga las see jääb, sest mina olen tema jaoks olnud kogu aeg number üks ja ta on mind alati armastanud ja hoidnud ja muu mind tõesti ei huvita.
Vaikses Nõmmel asuvas kohvikus võtab maad vaikus. Kaia telefon heliseb, ta räägib korra Toivoga lõunasöögi asjus, paneb telefoni tagasi kotti ja ilmselt üritab leida jutu jätkamiseks sõnu.
Toivo ütles, et läheb ise poodi, käib töölt läbi ja siis näeme. Aga jah, meie intiimsus hakkas natukene... või õigemini küll palju alla käima pärast teise lapse sündi. Ilmselt osalt sellepärast, et teise lapse sünniga oli mul endal hunnikuga tervisemuresid ja lapse saamine paras peavalu ning intiimsus ei olnud füüsilistel põhjustel võimalik. Ma arvan, et teine laps oli vist peaaegu aastane, kui ma lõpuks tahtsin ja sain abielunaise kohustusi taas täita.
Toivo oli terve see aeg väga mõistlik ja igati toetav, ainuke muutus oli ta ametikõrgendus ja pikenenud tööpäevad.
Ma tunnistan, et meie käisime korralikult alla. Seksi jäi aina vähemaks, ma lakkasin enda eest hoolitsemast ja mis kõige hullem – minu eluks said ainult meie maja seinad. Meie lastel on seitsmeaastane vanusevahe. Poisil läks see puberteediiga ikka raskelt ja kuna samal ajal tuli hoolitseda ka kaheaastase eest, siis see oligi minu maailm. Halb, aga Toivo jäi igati teiseks, samal ajal kui ma eeldasin perekeskseid puhkusi välismaal ja õhtusöögiks lõhet.
Minu ponnistused naisena jäid teisejärguliseks. Tunnen ennast absoluutselt süüdi, aga kui see hetk on käes, siis see lihtsalt läheb nii ja sa ei pööra sellele tähelepanu, vaid lihtsalt lähed vooluga kaasa.
See kõik algas vist vahetult pärast eelmist suve. Nii naljakas, kui see ka ei ole, siis Toivo oli koju tulles kuidagi õnnelik. Jah, ma tean, et see tundub imelik, aga ta oli õnnelik nagu poisike: kallistas mind, me käisime taas restoranides ja magamistuppa tulid taas need poosid, mida me tegime alguses. Kõik oli korras ja lausa imeline. Ma tundsin taas oma abikaasat kohal olemas ja see oli... rohkem kui unistus. Ma pidasin seda uueks alguseks, sest lapsed enam 24/7 meid sellisel määral ei vaja ja ma ise olin ka positiivselt üllatunud uutest muutustest. Ma pidasin seda kõike normaalseks.
Uued tuuled olid toredad, aga mul tekkisid peagi kahtlused, et sel muutusel peab konkreetne põhjus olema. Üritasin uurida, mis selliseid muutusi põhjustab. Mees muidugi vaikis. Ma ei nuhkinud, ausõna, aga esimese häirekella, kui nii võib öelda, sain ma meie telefoniarvelt. Meie teismelise sotsiaalsusel hoiame me pisteliselt silma peal ja ma saan igakuiselt telefoninumbrite väljavõtte. Vaatan alati lapse netimahtude kasutust, kuid seekord lihtsalt märkasin, et Toivo väljahelistamiselt käib väga-väga tihti läbi üks ja ainus eranumber. No mida teeb sel puhul üks abikaasa? Loomulikult kontrollkõne. Võttis vastu reibas naisterahvas, mille peale mina kõne katkestasin. Minule oli pilt selge, nime jätsin meelde. Teine kahtlane kord saabus siis, kui Toivo väidetavalt pidi olema töökaaslastega linna peal, aga enda teadmata sõitis mulle linnas vastu, neiu kõrvalistmel. Sellest seigast ei ole me kunagi juttu teinud.
Sügisest on saanud talv ja Kaia nendib kindlalt, et temal mehel on armuke. 29aastane, kõrgharidusega ja meeletult atraktiivne, kuigi tema arust mitte ilus.
Ma mõtlesin, et Toivo on ligi viiskümmend, tüdruk on ka abielus. Mis neid peale seksi ikka seob? Ma ei olnud selle teema arutamisest huvitatud.
Aga me elasime Toivoga selle vestluse üle, ta tunnistas ja ütles. Ta tunnistas, et asi on seksis. Ma seadsin oma tingimused. Ma ütlesin, et see asi peab kalevi alla jääma, minu staatust ei tohi kahtluse alla seada ja mis kõige olulisem, emotsionaalset sidet ei tohi tekkida. Ma olen seda tüdrukut näinud ka paar korda – neil on klapp. Neil on koos lõbus, mina ja see naine tolereerime teineteist.
Naine on väga atraktiivne, eriti kõrgete kontsadega ja avara dekolteega. Mina ikka mõtlen, et miks minu vananev mees? See naine saaks kõik maailma mehed, ilma naljata. Aga ma pikemalt ei arutleks, miks asjad on nii, nagu nad on, kuni see jääb seksi tasandile. Kas see naine oskakski öelda?
Vaikides vaatan, kuidas arvelt lähevad hotellibroneeringud maha, aga mina olen õnnelik ja Toivo ilmselt ka. Mina tean, et see on praegu vajalik ja ma natuke olen sellele tüdrukule tänulik.Ma tean, et see ei jää igavesti nii kestma. Ma saan oma mehe tagasi… mingi hetk... Ja üleüldse, kelle asi see tegelikult on, et mu mehel on üks kena tüdruk?
Ma kindlasti ei vihka seda tüdrukut, ma lihtsalt loodan, et see tüdruk Toivot ei murra. Ta on pannud Toivo olukorda, kus Toivo on hakanud mõtlema pereväärtuste üle tervikuna ja mul on selle üle ainult hea meel.
Mul on kahju sellest tüdrukust, kui neil ükskord see asi läbi saab. Kes siis rohkem kannatab?
Praegu mind tõesti ei huvita, mis nende hotellitoas toimub: Ma lihtsalt tahan, et Toivo tuleks pärast seda koju.
