Kadri lugu: mehega koos astus sisse pikk brünett ja moodsalt riides naine

 (28)

Kadri lugu: mehega koos astus sisse pikk brünett ja moodsalt riides naine
Pexels.com

"Pean enda kohta ütlema, et erilise iluga ma ei hiilanud, flirtida ei osanud ja kosilased mul karjakaupa järel ei käinud, aga siis tuli üks Saaremaa mees ja 28aastaselt läksin mehele," alustab Kadri oma lugu.

Tuttavaks saime sedamoodi, et kui ma ükskord poest kahe raske pambuga kodu poole marssisin, pakkus ta oma abi. Ma ehmatasin ja imestasin ja justkui kahtlesin, sest tänapäeval haistetakse sellistes abipakkujates ikka sulisid. Ilmnes, et tema lihtsalt elas meie tänaval ja olevat mind juba ennegi tähele pannud.

Ta oli ehitaja, kes mandrile tööle oli tulnud. Selline lõbus ja heasoovlik, väga jutukas, pikka kasvu ja sportlik. Selliste õnge on kerge minna. Nii et loomulikult olin kõrvust tõstetud.
Millega mina tema ära võlusin, on mulle tänini mõistatus. Päris kõrvuni ma otsekohe ära ei armunud. Tegelikult algul ma ei uskunud üldse, et see tutvus midagi nii väga tähendab. Aga me hakkasime sageli kokku juhtuma ja siis juba kokkulepitult kohtuma. Ja kolme kuu pärast hakkasime koos elama minu vanavanemate sotsialismi ajal ehitatud majas. Pulmadest oli meil ka juttu, aga minu jaoks polnud see teema üldse mingi oluline näitaja, nii see jutt vajus pikapeale nagu iseenesest ära.

Kui rasedaks jäin, kolisid minu vanemad peagi Lõuna-Eestisse, arvates, et sedasi on meile parem. Vanemad olid rahul ja ütlesid, et maamehed on ausad mehed.
Mingi idüll see meie elu kindlasti polnud. Klappisime siiski hästi ja kui oligi tülisid, siis oskas mu mees alati hästi andeks paluda ka siis, kui tal mingit süüd polnudki. Poja sünd tegi meid eriti õnnelikuks, nii et pere nagu pere ikka. Rikkad me polnud, aga ei tundnud millestki ka puudust. Nägin tulevikku igati helges valguses.

Seotud lood:

Kuigi mees teenis talutavalt, hakkasin kolmandal kooseluaastal talle pinda käima, et mingu õppima. Esialgu ta vedu ei võtnud, aga siis leidis pealinnast kooli, kus pidi kaks korda aastas käima sessidel ja pisteliselt arvestusi tegemas. Mina pakkisin aga hoolega talle garderoobi ja toidumoona kaasa, saatsin teele ja muretsesin, kuidas ta seal on. Sõnumites keelitasin, et ta ikka sooja toitu sööks ja olin liigutatud, kui ta tulles mind kiitis, et paremat perenaist kui mina pole ühelgi ta tuttaval.

Loe veel

Aga siis jäi tal tööd vähemaks. Ta ei leidnud enam midagi kindlat, mis teda kuidagigi rahuldanud oleks. Ta hakkas käima eramajades ehitamas või remonti tegemas ja mõtiskles, et tuleks ehk Tallinna või isegi Soome minna, et pere eelarvesse auku ei tekiks.

Ta hakkaski siis tegema pealinnas otsi ja oli nädala või kaks korraga ära. Ega see mulle meeldinud, aga lapsega oli pidevalt tegemist, nii et polnud mul aegagi hakata igatsust tundma. Olin õnnelik, et ta jälle rohkem teenis, nii et iga tema kojutulek oli nagu omamoodi pidu.

Siis ükskord, kui ta jälle nädala ära oli, teatas ta reede õhtul, et homme ei tule ta üksi, vaid koos külalisega, ema täditütre tütrega Pihkvast, kes olla talle sõnumi saatnud, avaldades soovi mõneks päevaks meile jääda. Teadsin mehe vanemate jutust, et neil on Setumaa Vene poolel sugulasi. Mees ise mainis kunagi, et tema on neid vaid lapsepõlves näinud. Nüüd ei tarvitsenud tal mõistagi mind eriti paluda, et ma külalise vääriliselt vastu võtaksin.

Hakkasin toimetama. Tassisin head-paremat koju ja koristasin maja. Kuna nad kahekesi tulid, siis ma neile bussi vastu ei läinud, vaid tõin poisi lasteaiast ära ja särasin nagu parim võõrustaja.
Mehega koos astus sisse pikk brünett ja moodsalt riides naine. Silmitses mind varjamatu huviga, sirutas käe ja ütles et ta on Elge. Korraks käis peast läbi, et mina teadsin nagu et Ilgat, aga järelikult mäletasin valesti.

Heakene küll, istusime lauda, sõime-jõime ja rääkisime. Sugulane oma perest rääkida ei tahtnud, pigem küsis ikka meie eluolu kohta. Kuni mu mees mulle isegi märkuse tegi, et liiga palju pärin.
Juunipäev kiskus juba loojangu poole, kui külaline tegi ettepaneku, et tahaks linnaga tutvuda. Minu arvates oli liiga hilja, pealegi pidanuksin siis lapse sõbranna juurde viima. Mees lahendas asja hoobilt, arvates, et lapsel ongi aeg magama minna. Et jäägu mina parem koju, nad lähevad kahekesi, õhtul just parim aeg sisemaa inimesele merd näidata... Pidasin seda heaks mõtteks.
Nad saabusid varahommikul, kergelt purjus ja väga rahul. Eriti oli sugulane vaimustatud meie linna ööelust, pugedes mõnusalt magama diivanile, kuhu olin õhtul talle aseme teinud.

Ma ei pärinud midagi. Pühapäeval ma ennast enam kaasa ei pakkunudki, sest neile oli nagu enesestmõistetav, et mina pean lapsega olema. Kummalisel kombel ei osanud ma isegi siis veel midagi kahtlustada, kui sõbrannast kolleeg esmaspäeval küsis, mis daam see mu mehe käevangus lõbutseb. Ta vaatas mind päris imeliku pilguga, kui selgitasin, et see on mehe sugulane kaugelt. Õhtul tõdesin mõttes, et ta on siiski ebameeldiv tegelane - mulle ei meeldi kõrgid ja üleolevad inimesed. Minusse suhtus ta nagu kodukanasse, kes peabki pere külalist teenima. Mees püüdis kuidagi erilise hoolega minu ja tema vahelist otsesuhtlemist takistada.

Teisipäeva lõuna ajal helistas lasteaia kasvataja mulle tööle, et pojal tõusis palavik, ja oleks parem, kui ta koju viiksin. Nii ma tegingi. Juba hoovis imestasin, et meie teiselt korruselt kostis muusika - seega polnud meie omad veel plaanitud merematkale läinud.

Jätsin lapse elutuppa mängima ja läksin üles. Toas, mille olime külalisele eraldanud, olid laual suure lillekimbu kõrval pudel ja klaasid ja meie omad voodis nii ametis, et ei kuulnud üldse mu tulekut.

Mõne hetke pärast kargas mees üles, kuidagi end katta püüdes. "Sugulane" sirutas mõnuga käsivarred üle pea ja lausus: „No nii - lõpuks on tsirkus lõppenud!"

Siis tegin midagi sellist, mida poleks enesest ilmaski oodanud - haarasin sest mustast lakast täie jõuga kinni ja oleksin „sugulase" ilmselt põrandale tõmmanud, kui mees poleks vahele tulnud. Preili karjus kui metsaline, nii et lapski trepist üles tuli ja omakorda karjuma hakkas, sest midagi niisugust polnud ta ju seni näinud ega kuulnud. Õnneks tõi see mulle aru pähe. Koos lapsega tormasin alla ja sealt edasi sõbranna juurde.

Vahepeal ei juhtunud midagi. Ei helistanud mina mehele ega mees mulle. Kui järgmisel õhtul koju läksin, et nad välja kihutada, polnud kummastki enam jälgegi. Maja oli korda tehtud ja mehe asjad kadunud, peeglilaual paberilipakas lausega: „Palun ära meid otsi."

Vaat kus ülbe, mõtlesin mina. Arvab, et ma hakkan neid tagab ajama. Selline oli tegelikult ju parim lahendus. Jumal teab, kui lolliks oleksin end teinud, kui nad kohal olnuksid. Lolliks olin end niigi teinud - tuli välja, et kõik teadsid, välja arvatud mina!

Suvel saab sellest omapärasest sündmusest kaks aastat, aga meelest see ei lähe. Oma mehe kohta sain kuulda veel igasugu asju. Ka seda, et see „sugulane" olla juba eelneval kevadel mu mehel külas olnud, kui ma lapsega maal vanemate juures olin. Nüüd ei tea neist muud kui et pidavat Soomes elama. Aga mis sest enam. Aga öeldagu mulle veel, et maamehed on ausad. Samas sellist naist annab ka ikka ette kujutada, kes ronib lausa armukese koju, lustib tema naise ja lapse silme all ja laseb end ümmardada. Mis mehed need on, kes sellistega semmivad? Eks sellepärast mul oligi mehest üsna kerge lahti lasta.

Laps alguses ikka küsis, kuhu issi tädiga läks ja millal nad tulevad. Ütlesin ikka, et teise linna tööle ja küll nad ikka tulevad. Ajapikku hakkas ta harvemini isa meelde tuletama, kuni peaaegu enam üldsegi mitte. Ju teeb seda uuesti, kui vanemaks saab. Ükskord kavatsen talle ära seletada täpselt nii nagu asi oli. Oma asi, kas ta otsib isaga sidet või mitte. Aga ükskord võib selline isa välja ilmuda ja n-ö lapsevanemaks hakata või pojalt abigi paluda.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare