Balthasar Russow on oma kuulsa Liivimaa provintsi kroonika (alamsaksa-keelne esmatrükk 1578 Rostockis) peatükis "Liiwimaa vana hea aeg" kirjutanud liivimaalste ilupidudest: "Nõnda ka pidasid kodanikud talwe päewil jõulu- ja wastlaajal oma kilditubades ja sellid oma kompaniides suuri ilupidusid. Ja kui kaubasellide (st mustpeade, artikli autori märkus) joomad möödas olid, panid nad suure kõrge kuuse, palju roosisid küljes rippumas, wastla-ajal (seega siis mitte jõulu ajal, artikli autori märkus) turu peale püsti ja tulid õhtul sinna hulga naiste ja neidudega, laulsid enne ja tantsisid ja pärast pistsid puu põlema, mis pimedas hästi leekis. Siis võtsid sellid üksteise kätest kinni ja kargasid ning tantsisid ümber puu ja tule ja tuletegijad pidid ka oma raketid suuremaks iluks sinna laskma. Ja ehk õpetajad seda küll noomisid ja Moosese wasika tantsuks nimetasid, ei pandud seda noomimist sugugi tähele." (Liiwimaa kroonika. Tõlkinud K. Leetberg, Tartu 1920, lk 76).

Katoliku ajal ei saanud jõulupuu olla kirikupüha sümboliks. Martin Luhteri dokumentides kuusepuud jõulupuu tähenduses ei esine. On osutunud kuulujutuks, just nagu leidnuks tema jõulukuuse.

Teadaolevalt mainitakse Saksa kirjanduses jõulukuuske alles 1604. Traditsiooni mõõtmed omandas kuusekaunistamine seal alles 18. sajandil. Saksa keeles puudub jõulupuu või -kuuse vastegi, selleks on kuusepuu (sks k Tannenbaum).

Berliinis seati esimene avalik jõulupuu raekoja ette 1780. aastal, Londonis 1840. aasta paiku, Pariisis 1865. aastal. Tallinna Raekoja platsile tuuakse jõulupuu 1931. aastast.

Eestis toodi esimene jõulupuu tuppa arvatavasti Hiiumaal Kärdla pastoraadis. Kirikuõpetaja J. H. Koch, kes lapsepõlves oli näinud Saksamaa jõulukuuski, pani 1795. aastal sellele traditsioonile ka Eestis aluse.

Allikas: Pealinn