Jaanika lugu: vahel läheb meelest ära, et mul on ka mees olemas
Kuigi olen alles 34aastane ja palju ilusat võiks veel ees olla, leian ma aina enam, et kuigi palju vist mind ees ei oota. Aga ma loodan veel.
Olgu kohe öeldud, et mul on tegelikult hea, töökas ja mainekas mees, minust kuus aastat vanem, ja armastab mind väga. Probleem on aga selles, et mina teda ei armasta ja pole kunagi armastanud.
Kümme aastat tagasi hakkasin ma temaga käima ilmselt sellepärast, et paremaid kandidaate parajasti polnud ja polnud mitu aastat olnud. Ju ma siis mõtlesin, et keegi peab ikka kõrval olema ja et küll see elu ka ilusamaks läheb. Pealegi mees oli väga hooliv ja teenis hästi.
Kui rasedaks jäin ja ta juba enne seda oli mulle mitu abieluettepanekut teinud, siis nõustusin abielluma. Ka ema lohutas, et küll harjun ja küll ajapikku tuleb ka armastus. Ja et väga paljud suure armastusega alustanud paarid on üsna pea lahku läinud.
Armastust aga pole siiamaani tulnud. Mees meheks, aga hullem on see, et mõnikord mulle tundub, et mehe pärast ei armasta ma meie poega ka nii, nagu ema peaks last armastama.
Mida aeg edasi, seda keerulisemaks on mu elu läinud ja seda rohkem ma kahetsen, et kunagi niisuguse valiku tegin.
Et ei ole kuigi tore kaua aega elada koos mehega, keda sa põrmugi ei armasta, seda taipasin veidi pärast poja sündi, kui sain kunagise klassiõe sünnipäeval tuttavaks sellega, kellega esmakordselt mehele truudust murdsin. See oli mõlemale nagu armastus esimesest pilgust. Ma hakkasin oma abikaasa tagant aega näppama ja me hakkasime regulaarselt kohtuma.
Tundsin end nagu suhteromaani kangelannana. Kohtama sõitsin mina tema juurde väikelinna, kus keegi mind ei tundnud. Talle ma ei rääkinud, et olen abielus ja et mul on laps. Ta teadis, et ma ei taha suhtega kiirustada ja et ma olen väga hõivatud tööga.
Kallima seltsis tundsin end nagu plikapõlves - nii hea oli kaelakuti jalutada ja suudelda, kus aga pähe tuli. Mehele valetasin, et pean ühte haiget vanatädi aitamas käima, kes meile loodetavasti kord midagi pärandab. Kuna mees polnud minu sugulaste vastu kunagi huvi tundnud, siis võisin olla muretu ka selle vanatädi-jutuga.
Lapse viisin romantiliste kohtumiste ajaks alati oma emale hoida ja talle valetasin selle vanatädi oma mehe omaks.
Mõnda aega klappis kõik ideaalselt, aga siis saatis firma ühel suvel mu mehe mitmeks kuuks Soome tööle ja mees nõudis kategooriliselt, et mina ja laps kaasa tuleksime. Muidugi läksin, aga mõtlesin sedamaid välja, kuidas sellest pääseda.
Kuna pidime odavas hotellis elama, siis hakkasin mehele kohe esimesest päevast kurtma, et väga igav on niisugune elu ja et Eestis sugulaste ja sõprade seltsis oleks ikka palju parem. Poeg toetas mind siiralt.
Sain mehe nõusse, et juba nädala pärast koos pojaga koju tagasi tulin.
Kujutlesin, milline õnn mind ees ootab - olla nüüd mõnda aega ainult oma õige kallima päralt. Selle asemel tuli aga tõeline krahh. Nimelt oli viimane vahepeal kuskilt teada saanud, et tegelikult olen ma abielus ja lapse ema. Ta oli lausa endast väljas ja ütles, et ei taha minust enam midagi kuulda, sest on alati litsakaid naisi põlanud. Ei aidanud minu nutmine ja palumine ja armastusest rääkimine.
Loomulikult oli see mulle rohkem kui šokk, aga ega ma sellepärast veel nina norgu lasknud. Ma pidin ju kuidagi oma eluisu ja eneseväärikuse taas üles leidma. Kasutasin oma üksiolekuaega võimalikult aktiivselt ja leidsin uue mehe. Või pigem sekspartneri, kes ei häbenenudki öelda, et ärme armastusest hakka rääkima, vaid naudime lihtsalt koos olemist.
Temaga käisin ma juba avalikult ringi ja võib-olla isegi ootasin, et mees sellest teada saaks. Vahel läks mul päris tõesti meelest, et ta mul olemas on. Nagu varsti välja tuli, saigi mees teada. Helistas Soomest, sõimas ja siis haletses ennast, aga lõpuks ütles, armastab mind sellegi poolest ega anna mind kellelegi teisele.
See uus kiindumus, kui seda üldse oli, läks mul varsti üle ja suhe vajus nagu iseenesest ära. Mu mees oli rahul ja õnnelik.
Nüüdseks varsti juba aasta otsa on mul romaan noore mehega, kellega esmakordselt aru sain, mida armastus õigupoolest tähendab. Temaga lahutab meid oma sada kilomeetrit ja kohtamiste mudel näeb välja peaaegu samasugune nagu mu esimese ajal, ainult et kokku ei saa me sagedamini kui korra või paar kuus.
Mu mees ilmselt aimab, et mu süda päris puhas pole, aga pigistab lihtsalt silma kinni, sest armastab. Aga võib-olla ta isegi ei kahtlusta. Olen otsustanud, et oma praeguse kallima pärast olen nõus oma abielu lahutama, niipea kui too vastava ettepaneku teeb. Miskipärast ei võtnud ta seda teemat aga iialgi kõne alla, kuni jäin rasedaks.
Kui ligi kolm kuud täis sai, andsin sellest tulevasele isale teada, muidugi lootuses, et sedapuhku keeran elus uue ja igati meeldiva lehekülje ette. Aga sain jälle pettumuse osaliseks.
Kõigepealt ei võtnud ta seda juttu kuigi tõsiselt. Kui lõpuks ikka uskuma jäi, siis abieluettepaneku tegemise asemel nõudis, et ma teeks aborti. Sest tema oma 27 eluaasta ja puuduliku materiaalse baasiga polevat perekonna loomiseks lihtsalt valmis. Panin siis ette, et lähme lapse pärast seaduslikult paari. Ta seletas külma rahuga, et sel pole mingit mõtet. Et ega ta mind maha jätta kavatse, ainult et lapsesaamist ja päris kooselamist ta veel ei plaani. Tema teada, muide, elan ma üksi linnas oma vanemate juures.
Aborti ma ei tee, sest seda last armastan ma juba praegu. Kuidas mu mees aga mu rasedusele reageerib, ei oska arvata. Temaga me magame enamasti nagu õde ja vend või viljeleme turvaseksi, kuna ta teab, et ma teist last ei taha. Aga n-ö äpardusi võib ju ikka juhtuda. Aga üldiselt olen ma peaaegu kindel, et ta selle lapse üle rõõmustab.
Kuidas ma aga sellest valede võrgust välja rabelen, seda ma ei tea. Kogu aeg olen kõigile valetanud - oma mehele, vanematele, oma salameestele. Mõnikord on raske jälgida, kellele mida peab rääkima ja see närib hinge.
Väga kurb on see, et hakkan oma viimase ja kõige suurema armastuse käitumises täheldama külmenemise märke. Viimane kord, kui talle külla sõitsin, olles eelnevalt sõidu kokku leppinud, leidsin eest tühja korteri ja vabanduskirja, et ta oli sunnitud ära sõitma.
Tarvitseb mul vaid kujutleda, et ta on mõne teise naisega koos, kui tekib tunne, et lähen peast segi.
Kõrvalt vaadates võib muidugi muiata, et mõelda vaid, kus on alles probleemid! Ja küllap mu hea mees kannatab kõik välja, annab andeks, nii et muudkui ela ja naudi. Aga ma ju ei naudi. Ma ei taha temaga ühes voodis magada. Ma tahan magada ühes voodis mehega, keda ma tõsiselt armastan. Kui mõelda, et nii me jäämagi igavesti kokku, ajab see meeleheitele.
Mõnikord olen mõelnud, et lähen ära ega valeta enam kellelegi midagi. Aga kes mind seal ootab rasedana? Või hiljem lastega? Ja millest ma elan, kui mul õiget elukutsetki pole. Nii veider, kui see ka ei tundu, kõige kergem lohutus on leida pärast lapse sündi ja beebiaja möödumist uus kallim.
