Irma lugu: minu armastuse mõõt on 51aastasena nüüd lõplikult täis
Abiellusin 22aastasena. Saime tütre ja ehitasime aastatega maja valmis. Olime keskmiselt jõukad. Kui üksteist aastat olime koos elanud, kutsus looja kahjuks mehe ära. Kuni tütar keskkooli lõpetas, polnud mul meestega mitte mingit tegemist. Aga kui ta piiri taha õppima läks ja sinna jäigi, tundsin end aina ükikumana, kuni sain tuttavaks enesest kolm aastat noorema mehega, kellega hakkasime minu juures pea kohe koos elama.
Siis mõtlesin, et ju see nüüd ongi mu teine ja viimane armastus, sest mees oli igati mehe eest väljas. Aga kokkuvõttes siiski vaid kolm aastat. Siis hakkas tasapisi nooremaid vaatama, kuni ükskord leidsin töölt tulles hüvastijätukirja. Leidis teise, mida igasugu märkide järgi tegelikult ka oodata oli, aga ootamatult tuli see lahkuminek ikka. Mõne aja kurvastasin, siis läks üle...
Nüüd ei pidanud ma enam mingeid suhteplaane ega otsinud tutvusi. Aasta elasin tütre juures Eestist eemal. Tema tahtis, et sinna jääksingi. Ega mul seal midagi viga olnud, aga hing igatses koju. Olla tütre peres lihtsalt lastehoidjaks polnud rõõmustav perspektiiv, pealegi laskis sugulane, kes samal ajal meie majas elas, selle rohkem käest ära kui hoolitses. Seega ma tulin tagasi. Kui tütrega hüvasti jätsin, naljatas tema, et küll ta otsib mulle ühe tubli välismaa mehe, kes tahaks Eestisse elama tulla.
Käisin siis tööl Tallinna vanalinnas. Elektrirongiga sõitsin kodu ja töö vahet. Soojal ajal istusin rongi oodates tihti Shnelli tiigi ääres, lihtsalt niisama aega parajaks tehes ja inimesi vaadates. Ühel õhtupoolikul tuli mööda rada kergelt jalgu lohistades üks veider tüüp ja istus sama pingi teise otsa. Salaja piidlesin teda kaastundega: tüüpiline vaba mees lottis pükste, päevinäinud jope ja kentsaka mütsilotuga peaaegu õlgadeni juustel. Nagu minagi, vaatas ta inimesi, ümber klumbi karglevaid lapsi ja uhkelt üles löödud jalutavaid prouasid. Kui just ühed sellised mööda läksid, pöördus ta korraga minu poole ja märkis, et mis sellistel viga patseerida - mehed ja armukesed istuvad Toompeal või ajavad äri, majad valmis ehitatud ja autod tagumiku all.
Minu meelest oli see jube ootamatu ja naljakas. Ma lausa turtsatasin natuke pahaselt, et miks ka mitte, järelikult on tublid inimesed. Natuke vaikinud, vaatas uuesti minu poole ja ütles, et küllap kuulun ka ise selliste kilda, kel oma maja ja puha... Mulle aitas. Tõusin püsti ja hakkasin minema, heites talle veel üle õla, et ta võiks selgeltnägijana leiba teenida.
Paar nädalat paar hiljem kordus täpselt sama, kuigi ma esialgu ei tundnud teda ära. Vahepeal oli ta enda põhjalikult hoolitsenud, nii et võis juba selgesti nägu näha. Päris sümpaatne ja nüüd selgus, et vast umbes minu eakaaslane.
Ja nii nad tapsidki Ferdinandi... Nõnda ohkab mu leseks jäänud lapsepõlvesõbranna siis, kui järjekordselt ära armub, ja siis, kui ta jälle maha jäetakse. Enese kohta ei kujutanud ma siis veel mingit armumist ettegi, aga sestpeale hakkasime tolle veidrikuga seal kokku saama. Tegemist oli töötu inseneriga, naistes pöördumatult pettunud vanapoisiga.
Mingi aja pärast polnud mul midagi selle vastu, et talle enese juures peavarju anda, kuna ta „mööda sõpru" elas. Töö peale olid tal tõepoolest lahtised käed ja temaga oli isemoodi huvitav rääkida. Ma isegi maksin talle tööde eest, mille vastu tal midagi polnud. Ma ei pidanud paljuks talle ka natuke siis taskusse pista, kui ta järjekordsele tööotsingule läks. Kuna ta midagi ei leidnud, elaski ta minu juures ja minu kulul. Välja arvatud siis, kui oli mõne nädala Ida-Virumaal abiks eaka tädi juures, kes pidi talle oma majapidamise pärandama.
Armastusest ei rääkinud me kunagi, kuigi olime ju elukaaslased. Lihtsalt selline imelik kiindumus - igatahes vastu sügist ei kujutanud ma enam oma elu ette ilma temata. Tütargi arvas pärast temaga tutvumist, et selle mehega võiksin kokku jääda küll. Sest see oli ammu selge, et tal polnud kahjulikke harjumusi, ei vahtinud ta teisi naisi ega nõudnud palju tähelepanu oma isikule. Ja kui sõbrannaga mu tulevikust rääkisime, mainis tema kavala mõnuga mind seirates jälle oma Ferdinandi.
Esimese lume paiku läks mu elukaaslane pikemaks ajaks tädi juurde, kuna teda polnud ilmselt enam kuigi kauaks. Mees polnud varem mu käest suuremat summat raha küsinud, aga seekord küsis. Ma andsin, sest teoreetiliselt võis tal seista ees igasugu asjaajamisi ja pärandust ei saa kätte üleöö. Leppisime kokku, et helistame siis, kui on hädapärast vaja.
Igapäevaelu läks tavalist rada. Korra helistasin. Tädi tervis oli väga vilets. Umbes nädala pärast oli ühel mu kolleegil, kellega ma eriti lähedalt ei lävinud, ümmargune sünnipäev. Kuna kõik olid isiklikult kutsutud, siis mõtlesin, et mis ma ikka üksi kodus konutan.
Sünnipäev oli igati lahe. Külalisi tuli tasapisi juurde, nii et kokku oli neid lõpuks oma paarkümmned. Kõik toredad ja viisakalt lõbusad - lauldi, tantsiti, aeti juttu. Mina plaanisin oma visiiti juba lõpetama hakata, kui korraga käis veel uksekell. Sünnipäevalaps ruttas avama, öeldes, et lõpuks tuleb vist ka Virumaa-sugulane. Selles polnud midagi erilist, kuni kuulsin esikust tuttavat häält. Perenaine tõi lävele minu majalise, noor naine käevangus!
Issand halasta - ma ei suutnud isegi ehmatada! Küllap oleksin vähem rabatud olnud, kui oleks sisse hõljunud kõige ehtsam ufo või laest lund langema hakanud. Tema mind esialgu ei märganud. Kui märkas, vahtis esialgu punastades taldrikusse ja hakkas varsti lauanaabriga tasakesi vestlema. Külalistest ei märganud keegi midagi imelikku. Mina suutsin igati tasemele jäädes tõusta ja lahkuda.
Enne, kui lõpuks rongile märkasin minna, tampisin mööda linna. Olin nii sassis, et isegi mõelda ei osanud midagi. Sel ööl ma muidugi ei maganud. Suutsin meelde tuletada, et ta nägi väga hea välja - ülikonnas, mille talle jaanipäevaks kinkisin.
Mees helistas varahommikul. Lubas paari päeva pärast tulla ja kõik ausalt ära seletada. Aga ei helistanud ega tulnud. Selgust sain sellelt kolleegilt, kelle sünnipäev see oli ja kelle täditütar oli see naine. Ütles, et tema ei salli meest silmaotsaski ega saa aru, kuidas täditütar küll teda mitte üksnes talub, vaid ka armastab.
Minu nõudmise peale rääkis siis naine, et see tema täditütre mees ja minu mees, kolab mööda ilma ringi ja püüab soliidses eas naiste kulul elada. Oma naisele aga räägib, et töötab kapos ega tohi oma töökäikudest midagi rääkida isegi pereliikmetele. Ei tea, kuidas ta üldse täditütre peale sattus, kuna üldiselt vaatavata ta endast vanemaid jõukaid naisi.
Kodus inventuuri tehes tõdesin kergendusega, et peale omaenese asjade ja lisaks laenule üsna tühise summa polnud mu kallim midagi kaasa viinud. Aitäh sellegi eest, mõtlesin. Puhkides häbist ja vihast - peamiselt enese peale. Sest olin ikka olnud kange imestama, et küll on naised ikka lollid.
Järgnevatel päevadel ma mitte ei oodanud mehe helistamist, vaid suisa kartsin. Õnneks oli tal taipu minu elust kaduda. Head teed talle minna. Küll on hea, et mul niigi läks ja et kogu mu häbi n-ö üldsuse ees saladuseks jäi. Sõbrannale muidugi rääkisin. Enam igatahes ei taha proovida, sest nüüd on mulle armastusest lõplikult küllalt!
Üks mu 30aastane vallaline kolleeg uurib pidevalt tutvumisportaale, teeb igasugu statistikat ja jälgib tendentse. Ükskord rääkis ta mulle päris suurest hulgast 35-55aastastest materiaalselt kindlustatud ja heas vormis meestest, kes otsivad võrdväärset kindlustatud küpsemas eas kaaslast. Tema arvas, et need on küllap need kõige hullemad luuserid, kel pole tegelikult midagi hinge taga, vaid kes naiste intiimsusvajadusele, heale südamale ja rahalisele heldusele loodavad. Loogiliselt võttes peaks niisugused kindlustatud mehed ju temasuguseid nooremaid naisi otsima, mitte küpses eas prouasid. Aga miks peaks nii väärt mehed üldse üksinduses vaevlema ja internetist naist otsima? Imestasime kolleegiga koos, miks siis meie ühtegi niisugust vaba meest ei tunne.
