Ülikooli ajal murdsin puurist pooleldi välja, aga tollastes armulugudes pettusin tavaliselt ise. Enamik hiilgusest osutus ikka kassikullaks. Olin korra tõsiselt armunud ja võitlesin tema eest, aga ta oli jäägitult teisesse armuinud.

Kui sain 28, tuli lõpuks see armastus, millesse uskusin ja millesse ka tema uskus. See oli kunagine klassivend. Temaga oleksime kindlasti abiellunud, aga just siis, kui kaalusime juba konkreetseid samme, võttis autoõnnetus ta minult ära. Põdesin kaua ja mõtlesin sageli, et ju pole mulle seda abieluõnne lihtsalt antud.

Elasin vaikselt oma elu. Peale kolleegide kontorist suhtlesin vaid paari sõbraga ja sedagi harva. Loogiline, et sain külge eraku maine, sest peale mõne kultuuriürituse, sünnipäeva või pubiõhtu kuus ei käinud ma kuskil, ei tutvunud kellegagi ega igatsenudki seda. Üks mu sõbrannadest oli kunagine kursuseõde, kes töötab turismifirmas ja teeb ka bussireise. Ükskord kutsus ta mind reisile Leedusse, kus ma polnud enam aastaid käinud. Tema ise oli juba seal ja arvas, et oleks tore koos midagi ette võtta. Nõustusin, sest aega mul oli ja pealegi oli nagu kohatu pidevalt ära öelda.
Ikka arvatakse, et ei maksa midagi ette planeerida - lootused ei täitu. Kui aga midagi ei looda, siis leiad õnne. Mina leidsingi mehe, kellega sattusime istuma naaberistmetele, kes oli samuti üksik ja poolkogemata sellele reisile sattunud. Kuna sõitsime terve juuliöö, siis jutlesime paratamatult ja sellest sai vestlus, mis kujunes mulle tõeliseks avastuseks.

Ma polnud praktiliselt kordagi oma senises elus juhtunud kokku mehega, kellega nii huvitav rääkida ja kellega mul nii kattuv maailmanägemine oleks olnud. Sealjuures köitis mind see, et ta ei teinud mingeid totraid komplimente, ei janaud n-ö ligi. Teineteise isikliku eluga saime kurssi tasapisi.
Ta oli hariduselt bioloog, leidnud naise enne kaitseväkke minekut, aga naine leidis teise. Sestsaadik polnud ta enam leidnud hingesugulast.

Minu silmis oli ta uunikum. Kui ma kohe ka aru ei saanud, siis tegelikult olin temasse armunud juba pärast seda bussireisi. Sllest sai Vilniuses kohe aru ka mu sõbranna ja andis mu n-ö vabaks ega teinud ühtegi etteheidet, miks mul tema jaoks loodetust vähema aega on.

Hiljem elasime kumbki oma korteris, aga veetsime teineteise juures ööpäeva paar korda nädalas. Umbes kolm kuud hõljusin nagu pilvedes ja enam ei kujutanud ette elu ilma temata.
Seesama Vilniuses mind oodanud kursuseõde küsis kord, kas ma ei karda, et sel mehel on ka keegi teine ja ka ma ei karda, et ta polnud ta juba reisi ajal sugugi nii kurb ja üksik. Kui selle välja naersin, näitas ta oma mobiilist pilti, millel mu kallis inimene istus kena daamiga kohvikulaua taga mõnusas vestlushoos.

See lõi mu täielikult rööpast välja, siis aga naersin ennast: mis imet siin - mindki võib keegi samas olukorras jäädvustada, sest meil kõigil on ju teisest soost tuttavaid ja ka tööasju ajada. Aga kuidas ma ka ei püüdnud olla nagu ikka olen, tajus mees, et midagi on valesti. Kui ma oma halba tuju selgitamast keeldusin, siis ta isegi solvus.

Kaks nädalat hiljem tõi sõbranna veel rikkalikuma „saagi": sama paar mehe kodu lähedases pargis sõnelemas, naise käekõrval umbes kolmeaastane poisipõnn, kes neid lahutada püüab. Sõbranna seletas, et laps oli emmet palunud issit mitte lüüa... Sõbranna, agar ja nutikas, oli neid seekord juba kolmekesi kogemata tänaval kohanud ja märkamatult järele hiilinud. Õnnelik, et saab mu silmad veel parajal ajal avada.

See läks tal korda. Ma ei teinud mingeid stseene, lihtsalt ütlesin mehele, et tean kõike ega kanna vimma. Et tema suhtumine oma peresse ei puutu minusse ei puutu, aga mina ei taha olla see teine. Nii et jätame hüvasti.

Ta vastas lühikese paluva lausega, et kannata veel mõned nädalad, siis seletan kõik ära. Ma imestasin, mida siin seletada on. Läksime laiali.

Pärast saatis ta sõnumi ja palus kohtumist. Keeldusin. Siis ta saatis sõnumi, kus palus, et ära tee seda, me kannatame mõlemad. Ma jäin kurdiks - hulluseni õnnetu, aga selline on mu suhtumine alati olnud.

Küllap oli see paremgi, et ta rohkem mind ei tülitanud. See oli mulle tõestuseks, et otsustasin õigesti. Elasin jälle nagu enne. Käisin tööl, toimetasin kodus, näiliselt olin nagu normis. Sõbranna aina kordas: kui hea, et nõnda läks, kuni talle selle teema puudutamise kategooriliselt ära keelasin.
Siis ükskord helistas mulle tööle täiesti võõras daam, kangesti vabandades ja kokkusaamist paludes. Pidin juba kõne lõpetama, aga kõneleja oli väga viisakas ja tõotas ka, et lahkub kohe, kui on end mulle tutvustanud ja tema jutt mind üldse ei huvita.

Selle jutu peale muidugi läksin kokku saama. See väga sümpaatne proua osutus mu bioloogi emaks, kellest teadsin vaid seda, et ta elab Ida-Virumaal. Rääkis, kui palju head on ta pojalt minu kohta kuulnud ja tahtis selgitada, kes on see naine, kes teda jälitab - üks nende kandi elanik, kes nii aastat viis tagasi tema pojaga koos töötas ja temasse ära armus. Mehel pole temaga mingeid suhteid olnud, aga naine on pähe võtnud, et nad armastavad teineteist. Vahepeal oli naisel keegi, kellega ta lapse sai, aga miskipärast läksid nad lahku, naine siirdus pealinna, otsis n-ö vana armastuse üles sama armastuse jutuga ja hullu argumendiga, et nüüd on neil ka laps.

Selge, et tegemist on tõelise kinnismõtte küüsis varitsejaga, nagu neid Discovery-lugudes näha võib. Naine ütles, et kui mina peaksin tema poega tõeliselt armastama, kuulaku ma ära ka tema. Ja lõpuks palve: ärgu ma sellest asjaosalisele hingaku, et tema sellise sammu ette võttis - poeg ei annaks talle ilmaski andeks, sest ta kardab selle anise kättemaksu mulle.

Võite isegi kujutleda, milline tohuvabohu mu peas ja hinges möllas - seinast seinani, vaheldumisi jah ja ei kasuks. Arvatavalt mõjutas mind kõige rohkem selle sümpaatse daami hoiak - selgitamine läheks pikaks, aga mu sisehääl ei kahelnud kübetki tema jutu siiruses.

Kirjutasin oma armsale vastava sõnumi ja ta helistas. Ta hääl oli kui mitte jäätunud, siis kume ja osavõtmatu, aga õnneks ta nõustus kohe kohtuma.

Minu palve peale jutustada mulle selle n-ö emme kohta ausalt ära kõik, kuulsingi sedasama, mida juba teadsin. Pluss veel mõned nüansid, mis langesid just sellesse viimasesse aega ja puudutasid politsei sekkumist.

Kui mind midagi üldse veel rabas, siis tema imestus selle üle, et mu sõbranna mulle sellest kõigest ei rääkinud - ta olla sõbrannale pärast meie lahkuminekut kõike selgitanud, lootes, et see mind meelt muutma paneb. Too lubanud kõik täpselt edasi anda...

Pärast pikka vaikimist lausus ta ohates lihtsalt, et armastab mind. Me polnud seni teineteisele kumbki nii öelnud. Ta pühkis pisara ja ütles, et ta lihtsalt ei saa aru,. Mida mina tahan. Mina ei osanud öelda muud, kui et võta mind naiseks.

Läinud jõulude ajal pühitsesime oma esimest pulma-aastapäeva. Nii kuldset südant kui mu ämmal annab ilmast otsida. Minu ema on oma väimehe üle üliõnnelik, isa aga vaatab meie peale sealt kusagilt kõrgelt ja kaugelt.
Kui sõbranna käest küsisin, miks ta mulle ei rääkinud, mida lubas, ütles tema, et niikuinii jätab ta su maha. Eks me näe.