Irene lugu: ise korralik abielunaine, mis orgasmi sulle vaja on?
Abiellusin 18aastaselt enesest kuus aastat vanema mehega. Muidugi olin armunud, aga mida võis range ema ja vanaema kasinuses kasvatatud kooliplika siis üldse armastusest teada? Ema meid paari sokutaski, leides, et piisavalt jõukas ja parasjagu minust vanem mees on turvalise tuleviku kindel tagatis. Aastakümneid kasvatati ju tüdrukuid selles tüüpilises mullis, et tuleb minna töökale ja pigem jõukale mehele, hoida end ainult tema jaoks. Aga mis tuleb pärast pulmi, kuidas saada tõeliselt lähedasteks, kuidas armastust üles ehitada, hoida ja nautida, seda ei õpetanud keegi.
Meie oma mehega alustasime just sellisest nullpunktist, kusjuures see polnud mingi pluss, et ta minust vanem oli. Nägin varsti ära, et tema kogemused naistega olid ilmselt olnud samal tasemel ühe lorilauluga – talle piisas vaid sellest, et asi saaks aetud! Pealegi olid talle maised asjad palju tähtsamad kui see, mida mõtleb, tunneb ja tahab tema naine. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas ta mind süütuse eest kiitis – ta olla viimase hetkeni kahelnud, et ma võin valetada. Ta rääkis sellest justkui kaupmehe rahuloleva asjalikkusega.
Kuna tal oli majaehitus juba enne meie pulmi pooleli, siis piirdusid meie vestlused põhiliselt kahe teemaga: et maja kiiremini katuse alla saaks ja et ma kohe rasedaks jääksin. Poeg sündiski esimese kooseluaasta lõpus ja kui too natuke kasvas, kiirustas mees järgmise lapsega. Kui areldi vastu ajasin, et kodu on valmis, ehk võiksime veidi aega ka n-ö elu nautida, vahtis ta mind niisuguse ilmega, nagu oleksin midagi roppu öelnud. Ja pidas siis pika loengu abielu olemusest, tähtsusest ja mõttest. Järgmise aasta lõpus sündis meie tütar.
Elu edenes, lapsed kasvasid ja mu mees oli meie eluga rahul. Mina aga tundsin, kuidas õnn minu käeulatusest aina kaugemale libiseb. Mehe üle kurta polnud mul mingit õigust – ta tegi mehemoodi tööd, tema truuduses ma ei kahelnud siis ega ole tänapäevani kahelnud. Aga meie seks muutus mulle aina vastumeelsemaks. Sest mina pidin selleks alati valmis olema nagu pioneer koonduseks, ükspuha kas ma parajasti tahtsin või ei. Mingitest käsiraamatutest polnud ta ilmselt möödagi käinud – tundsin end kui madrats, mis läbi klopitakse ja siis tuulduma heidetakse. Pärast viieaastast kooselu sai minust günekoloogi püsipatsient.
Päris tülini ei lasknud ma asja kunagi minna, aga need tema sõnul naisekohustustest kõrvaleviilimised tegid ta närviliseks. Siis mingil ajal hakkas ta mind kahtlustama, et ma petan teda. Pärimised, kus olid, kes veel oli, mis kell läksid ja tulid, alandasid, sest ta teadis täpselt mu päevaplaani, mu kolleege ja sõbrannasid. Ta kordas lugematuid kordi, et pole mult ju midagi liigset nõudnud, et tema on korralik mees, peaaegu ei joo ega suitseta, aga ootab, et naine temast ka vastavalt lugu peaks. Ja eks naine siis katsus pidada, mis tal muud üle jäi... Ei õrnust, ei hellust, mingist intiimkultuurist rääkimata. Kõik see kestis aastaid. Ainuke lohutus oli see, et mida vanemaks ta sai, seda vähem ma teda voodis huvitasin.
Omamoodi tõehetk tuli siis, kui talle kord julgesin öelda, et ta võiks vahelgi ka sellest hoolida, et mina ka orgasmi saaksin. Ta hüppas voodis peaaegu püsti ja pidas järjekordse mäejutluse: mis orgasmipada ma suust välja ajan – ise korralik abielunaine! Kas ma ei tea, et kõiksugu vigurid on prostituutide ala? Abikaasadel on abielukohustused.
Ma sain justkui nägijaks. Tunnistasin enesele, et ma ei armasta seda meest. Ja ilmselt pole kunagi armastanud. Ja otsustasin, et kolmekümne viieselt ma end ikkagi maha ei mata. Võtsin täiesti teadlikult ette suhte ühe oma ammuse kolleegiga. Rahuldasin põhjalikult aastaid maha surutud naudingujanu, aga sain kiiresti aru, et see on mulle loomuvastane. Need kohtumised olid ikkagi nagu varastatud õnn, mis kahjuks ei ülenda, vaid alandab. Eks mulle oli ka see nn korraliku abikaasa moraal aastatega nii kõvasti pähe pekstud, et oli mu teiseks loomuseks saanud.
Lõpetasin oma kõrvalsuhte ära, aga hakkasin oma meest võtma kui inimest, kellega ühe katuse all pean eksisteerima. Viimased kolm-neli aastat oleme elanud nagu õde ja vend. Nüüd ei huvita naised teda minu õnneks enam üldse. Kas ta ei saanduki teada, kuidas olla naisega, kes ka naudib? Kui mina mõne mehega veel voodit jagaksingi, siis igatahes mitte temaga.
Õnnelik olen selle üle, et lapsed on suureks kasvanud ja tublid. Poeg on oma peret loomas ja tütargi valmistub kodust välja lendama. Temaga oleme nagu sõbrannad ja vahel kihistame naeru, et meie issi kukuks pikali, kui kuuleks, millest me omavahel räägime! Ma imestan naiste ja ka meeste üle, kes ise pole veel mingid vanakesed, aga muudkui kiruvad, et noorus on hukka läinud. Ja igatsevad taga neid aegu, mil süütuse kaotamist enne pulmi peeti patuks. Olen kindel, et selliste inimeste seas on küll neid, kes on elanud samuti nagu mina.
Tütrele tegin juba siis, kui ta viisteist sai, selgeks, et tuleb käituda oma sisetunde järgi. On tore, kui mehel on oma maja, mootorsaag ja seinakell, aga ennekõike peab ikka tekkima temaga hingeline lähedus. Ja parim viis selleks on katsetamise ja eksimise meetod. Las noored teevad oma vigu ja saavad oma muhud – seda kindlam on, et nad oma päriselu õnnelikult elavad.
Lugu ilmus Nelli Teatajas.
