Inimestele meeldib olla koos positiivsete, õnnelike ja enesekindlate inimestega

Kui meil on valida millegi tegemise ja tegemata jätmise vahel, on asi lihtne: tehkem või jätkem tegemata, aga alati ilma süümepiinadeta. Seda tuleb meeles pidada. Tegemata jätmine ja süümepiinade käes vaevlemine ei tule kõne alla, kirjutas Richard Templar raamatus „Elu mängureeglid“.

Headel inimestel on südametunnistus. Halbadel ei ole. Kui me tunneme end süüdi, on see hea märk. See näitab, et oleme õigel teel. Aga on hea teada, kuidas sellega toime tulla, sest süütunne on isekas tunne. See võib osutuda täiesti mõttetuks raiskamiseks.
Meil on kaks võimalust: heastada oma süü või heita süütunne kõrvale. Me kõik eksime mõnikord. Me kõik keerame aeg-ajalt asju kihva. Me ei käitu alati nii, nagu peab. Ja kui meil on südametunnistus, tunneme end mõnikord süüdi. Aga süütunne on täiesti kasutu tunne, kui me sellest ajendatuna midagi ei paranda. Kui me tunneme end süüdi, aga midagi ette ei võta, on see puhas aja ja elu raiskamine.

Esmalt tuleks hinnata, kas meil üldse on vaja end süüdi tunda. Võib-olla on tegemist hoopis üliarenenud südametunnistuse või kohusetundega. Kui me oleme seda tüüpi inimene, kes tavaliselt astub alati vabatahtlikuna ette, aga seekord mitte, siis ei ole vaja end sellepärast süüdi tunda. Oma südames me teame, kas me oleme seekord vabatahtliku rollist vabastamise ära teeninud.

Kui meil on valida millegi tegemise ja tegemata jätmise vahel, on asi lihtne: tehkem või jätkem tegemata, aga alati ilma süümepiinadeta. Seda tuleb meeles pidada. Tegemata jätmine ja süümepiinade käes vaevlemine ei tule kõne allagi.

Kui meil on tõesti põhjust end süüdi tunda, peaksime selle võimaluse korral heastama. See on asjade loomulik käik. Aga mis siis, kui me ei saa seda heaks teha? Siis tuleks teha juhtunust omad järeldused, süütunne kõrvale heita ja edasi elada.

Kui süütunne meid närib, peame õppima sellega toime tulema.

Väga lihtne on kaevelda, viriseda, kritiseerida. Palju raskem on leida midagi head, mida antud olukorra või inimese kohta öelda. Aga seda tasub võtta kui suurt väljakutset. Miks on raske öelda midagi head? Sest kaeblemine on inimese loomulik reaktsioon. Kui keegi küsib, kuidas möödus matk, on lihtsam alustada halvast ilmast, kämpinguplatsi probleemidest ja kõrvalkämpingu lärmakast rahvast kui puhtast rõõmust, mida armsate inimestega koosoldud aeg pakkus, ja suurepärasest loodusest. Kui sõbrad küsivad, kuidas te oma ülemusega läbi saate, tulevad esmalt ikka meelde asjad, mis teid häirivad, ja alles seejärel positiivsed küljed.

Sama kehtib murettekitavate olukordade kohta. Lugesin kunagi ühest naisest, kes juhtus olema Pariisi metroos, kui algas suur streik. Tekkis kaos. Inimesed trügisid ja tõuklesid ja olukord oli üsna hirmus.Naine oli lapsega. Ümberringi toimuv võis olla päris kole. Aga naine kummardus lapse kohale ja ütles rõõmsalt: „Seda, mu kullake, nimetavad inimesed seikluseks.” Sellest ütlusest on kujunenud minu lemmikfraas mure ja kriisi olukordadeks.

On tõestatud, et positiivsetel mõtetel ja ütlustel on mitmeid eeliseid ja on ilmne, et inimesi tõmbab positiivse poole. Inimestele meeldib olla koos positiivsete, õnnelike ja enesekindlate inimestega. Peaksite sagedamini hoidma keele hammaste taga või ütlema midagi head.

See on üks nendest hämmastavatest asjadest, mis võivad elu palju paremaks muuta. Kui ei suuda välja mõelda ega öelda midagi head, ei ole sageli vaja üldse midagi öelda.

Richard Templari„Elu mängureeglid“ ilmus Maalehe raamatusarjas „Tarkusepuu“.