Inimese hinges ja ajus on olemas iseparanemise mehhanismid, mida sageli ei osata kasutada
Sageli tabame end teiste elu kadestamast: „Oh, oleksin ma nii ilus kui Marilyn Monroe”, „Oh, oleksin ma nii andekas kui Marguerite Duras”, „Oh, oleks mu elu nii seiklusrikas kui Hemingwayl”... Tõepoolest: siis poleks meil praegusi probleeme, igal juhul mitte meie praegusi probleeme.
Kuid meil oleksid teised probleemid: nende omad.
Marilyn Monroe, kõige seksikam, kõige kuulsam, kõige vabam naistest, keda ihaldas isegi tema kodumaa president, uputas oma hingeahastust alkoholi ja suri barbituraatide üledoosist.
Kurt Cobain, Nirvana bändi laulja, kes üleöö saavutas ülemaailmse kuulsuse, võttis eneselt elu veel enne kolmekümneaastaseks saamist. Enesetapu sooritas ka Hemingway, keda ei Nobeli preemia ega ebatavaline elukäik suutnud hoida sügavalt tunnetamast olemasolu tühisust. Mis puutub Marguerite Duras’sse, kes oli andekas, liigutav, armukeste poolt jumaldatud, hävitas enese alkoholiga.
Ei andekus ega kuulsus ega võim ega raha ega naiste- või meestepoolne jumaldamine ei muuda elu põhiliselt kergemaks.
Ometi on olemas õnnelikke inimesi, kes elavad harmoonilist elu. Enamasti on neil tunne, et elu on nende vastu helde. Nad oskavad hinnata oma ümbrust ja igapäevaseid väikseid rõõme: sööki, und, looduse vaikust, linna ilu. Nad armastavad luua ja ehitada, olgu siis tegu esemete, projektide, inimsuhetega.
Sellised inimesed ei kuulu mingisse erilisse sekti ega usku. Neid võib kohata maailma igas nurgas. Mõned neist on rikkad, teised mitte, mõned on abielus, teised elavad üksi, mõnedel on erilisi andeid, teised jälle on täiesti harilikud. Kõik nad on läbi elanud nurjumisi, pettumusi, raskeid hetki, millest ei pääse keegi.
Kuid üldiselt paistavad nad paremini toime tulevat takistustega: võiks öelda, et neil on eriline võime ebaõnne ees tagasi põrgata, anda mõte oma olemasolule, otsekui oleks neil mingi intiimsem suhe nii iseenese kui teiste inimestega ja sellega, mida nad on otsustanud oma eluga ette võtta.
Mis laseb neil sellise seisundi saavutada? Pärast seda, kui ma olin veetnud kakskümmend aastat meditsiini õppides ja sel alal tegutsedes, eriti läänemaailma suurtes ülikoolides, kuid samuti ka Tiibeti arstide või Ameerika indiaanlaste šamaanide juures, avastasin teatud lahendused, mis on osutunud kasulikuks nii mu patsientidele kui ka mulle enesele. Minu suureks üllatuseks pole need mitte need, mida mulle ülikoolis õpetati.
Tegemist pole ei ravimite ega psühhoanalüüsiga.
Teatud kogemused muutsid õige varsti täielikult mu vaateid meditsiinile ja kujundasid ümber mu isikliku elu.
Esiteks, tegin reisi Indiasse, et töötada tiibetlastest põgenikega Dharamsalas. Seal nägin, kuidas toimis tiibeti rahvameditsiin, mis diagnoosib „tasakaalu puudumisi” pikalt mõlema randme pulssi lugedes ja keelt ning uriini uurides. Need ravitsejad ravivad ainult nõelravi ja taimede abil.
Ometi paistsid nad terve rea krooniliste haiguste ravis niisama palju edu saavutavat kui lääne meditsiingi. Siiski kahe suure erinevusega: ravimeetoditel oli vähem kõrvaltoimeid ja need maksid palju vähem. Mõeldes oma psühhiaatripraksisele, selgus mulle, et ka minu enese patsiendid kannatasid just eriti krooniliste haiguste all, nagu depressioon, ängistus, maniakaal-depressiivne sündroom, stress...
Esimest korda hakkasin enesele küsimusi esitama põlguse kohta rahvameditsiini meetodite vastu, mida õpiaastate jooksul minusse oli sisendatud.
Lääne meditsiini auhindadega pärjatutele ei leidu võrdseid ägedate haiguste ravis, nagu kopsupõletik, pimesoolepõletik ja luumurrud. Kuid nad pole kaugeltki eeskujulikud krooniliste haiguste ravis, kaasa arvatud ängistus ja depressioon...
Üks teine, hoopis isiklikum kogemus sundis mind omaenese eelarvamustele vastu astuma. Ühel külaskäigul Pariisi jutustas mulle üks lapsepõlvesõbratar, kuidas ta oli tervenenud depressiooni tekitanud sündmusest, mis oli nii tõsine, et hukutas ta abielu. Ta oli keeldunud oma arsti poolt soovitatud ravimitest ja pöördunud mingi ravitseja poole, kes oli teda ravinud hüpnoosile lähedase lõõgastustehnika abil, mis lasi tal taas läbi elada vanu mahasurutud emotsioone. Mõni kuu seda ravi oli aidanud tal uuesti saada „rohkem kui normaalseks”. Ta oli saanud lahti depressioonist, ja mitte ainult – nüüd tundis ta end lõpuks vabana ka koormast, mis kolmkümmend aastat polnud tal lasknud lakata mõtlemast oma isale, kes oli kadunud, kui ta oli kuueaastane. Hoobilt oli ta tagasi saanud energia ning tegutsemiskerguse ja -selguse, mida ta polnud kunagi varem tundnud. Tema pärast oli mul hea meel, kuid samal ajal olin šokeeritud ja pettunud. Kõigi möödunud aastate jooksul, mis ma olin uurinud aju, mõtlemist ja emotsioone, spetsialiseerunud psühholoogiateaduses, neuroteadustes, psühhiaatrias ja psühhoteraapias, polnud ma kordagi näinud nii silmapaistvaid tulemusi. Ja mitte kordagi polnud mulle räägitud sedalaadi meetodist. Mis veelgi halvem: teadusmaailm, milles mina arenesin, vaatas viltu vähimagi huvi ilmutamisele nende „ketserlike” meetodite vastu.
Ometi oli vastuvaidlematu, et mu sõbratar oli mõne kuuga saanud palju rohkem, kui tal oleks olnud õigus oodata ravimite või tavalise psühhoteraapia kasutamisest. Kui ta oleks küsinud nõu minult kui psühhiaatrilt, oleksin ma tegelikult vaid kitsendanud ta võimalusi niisugust ümberkujunemist läbi teha. Minu jaoks oli see suur pettumus ja samal ajal ka korralekutsumine.
Kui pärast nii paljusid aastaid õpinguid ja ettevalmistust ei suutnud ma aidata inimest, kes on mulle nii tähtis, mis kasu on siis kõigist neist teadmistest? Järgnevate kuude ja aastate jooksul õppisin avama oma vaimu arvukatele teistele raviviisidele, ja oma suureks üllatuseks avastasin, et need pole mitte ainult loomulikumad ja pehmemad, vaid sageli ka palju tõhusamad.
Igaüks seitsmest lähenemisviisist, mida ma oma praktikas harilikult rakendan, kasutab omal viisil ära inimese hinges ja ajus olevaid iseparanemise mehhanisme. Need seitse lähenemisviisi on kõik läbi teinud efektiivsuse range teadusliku hindamise ja nendest on kirjutatud arvukates rahvusvaheliselt tsiteeritavates ajakirjades avaldatud artiklites. Sellest hoolimata ei kuulu need ikkagi veel lääne meditsiini arsenali hulka, isegi mitte psühhiaatria ega psühhoteraapia vallas. Selle viivituse peamine põhjus on asjaolu, et senini pole veel täielikult aru saadud mehhanismidest, mis nende toime tingivad.
See on oluline, vahest isegi seaduslik takistus meditsiinilise rakendamise teel, mida tahetakse teaduslikuna näha. Ometi kasvab lakkamatult nõudmine loomulike ja tõhusate ravimeetodite järele. Ja selleks on vägagi kaalukad põhjused.
Kliinilised uuringud lubavad arvata, et 50-75% kõigist arstide juurde tehtavatest visiitidest on eelkõige ajendatud stressist ja et surma põhjustavate riskifaktorite hulgas on stress tõsisem kui tubakas.
Lääneriikides on enamik kõige rohkem kasutatavatest ravimitest tegelikult suunatud otseselt stressist tingitud hädade ravimisele: need on antidepressandid, rahustid, uinutid, antatsiidid kõrvetiste ja maohaavade vastu, vererõhku ja kolesterooli langetavad ravimid.
Psühhoanalüüsi kasutamine väheneb. Pärast seda, kui see oli kolmkümmend aastat psühhiaatriat valitsenud, on selle usaldusväärsus hakanud kahanema nii avalikkuse kui ka spetsialistide seas, sest see pole suutnud oma tõhusust küllaldaselt tõestada. Me kõik tunneme kedagi, kes on psühhoanalüüsi abil ravimisest palju abi saanud, kuid me tunneme ka paljusid teisi inimesi, kes juba aastaid oma kušetil ringiratast keerlevad.
Teine tee, ja kaugelt sagedamini kasutatav, on uus, bioloogiliseks nimetatav psühhiaatria, mis ravib peamiselt selliste psühhotroopsete ravimite abil, nagu Prozac, Zoloft, Deroxat, Xanax, liitium, Zyprexa jne.
Ravimi väljakirjutamise refleks on muutunud nii üldiseks, et kui mõni naispatsient oma arsti ees nutma puhkeb, siis võib ta tegelikult kindel olla, et talle soovitatakse retsepti antidepressandi tarvitamiseks.
Need ravimid on tähtsad ja hämmastavalt kasulikud. Mõnikord on need nii tõhusad, et teatud autorid on rääkinud pigem isiksuse ümberkujunemisest, kui lihtsast sümptomite leevendamisest. Nagu kõik minu põlvkonna praktiseerivad arstid, kasutan ka mina neid tihti. Kuid erinevalt antibiootikumidest,mis nakkusi ravivad, psühhiaatriliste ravimite hea mõju ravi katkestamisel sageli lakkab. Seepärast enamik inimestest, kes neid tarvitavad, jätkavad ravi kauem kui aasta. Ravimid, ka kõige kasulikumad, pole seega kaugeltki imerohud emotsionaalse tervise kindlustamiseks.
Tänapäeval on kõikjal üle maailma tasapisi sündimas uus emotsioonide meditsiin: meditsiin ilma psühhoanalüüsi ja Prozacita. Oleme Pittsburghi ülikooli Shadyside’i haiglas uurinud, kuidas leevendada depressiooni, ängistust ja stressi meetodite kompleksi abil, mis apelleerib pigem kehale kui kõnele.
Selle programmi suured põhimõtted võib kokku võtta alljärgnevalt:
Aju sisemuses asub emotsionaalne aju, tõeline „aju aju sees”. Sellel on erinev ehitus, erinev rakkude paigutus ja isegi erinevad biokeemilised omadused kui ülejäänud „neokorteksil” – see tähendab aju kõige „arenenumal” osal, kus asuvad kõne- ja mõtlemiskeskus.
Tegelikult funktsioneerib emotsionaalne aju sageli neokorteksist sõltumatult. Kõnel ja mõtlemisel on sellele vaid piiratud mõju: me ei saa mõnd oma emotsiooni käskida tugevneda või kaduda, nii nagu me võime käskida end rääkida või vaikida.
Emotsionaalne aju omakorda kontrollib kõike seda, mis juhib psüühilist heaolu ja suurt osa keha füsioloogiast: südame tegevust, vererõhku, hormoone, seedimist ja isegi immuunsüsteemi.
Emotsionaalsed häired on emotsionaalse aju funktsioneerimishäirete tulemus. Suurel määral on need funktsioneerimishäired põhjustatud minevikus läbi elatud valusatest kogemustest, millel pole olevikuga mitte mingisugust seost, kuid mis on jätnud emotsionaalsesse ajju kustumatu jälje. Just need kogemused juhivad sageli jätkuvalt, mõnikord kümneid aastaid hiljem, meie tundeid ja käitumist.
Psühhoterapeudi peamine ülesanne on emotsionaalse aju „ümberprogrammeerimine”. Selle asemel, et jätkata mineviku olukordadele reageerimist, peaks see olema kohandatud olevikule. Selle eesmärgi saavutamiseks on sageli tõhusam kasutada meetodeid, mis toimivad pigem keha kaudu ja mõjustavad otseselt emotsionaalset aju, kui loota kõne ja mõistuse peale, mis sellesse ajuosasse kuigivõrd ei suuda sisse tungida.
Emotsionaalsel ajul on olemas iseparanemise loomulikud mehhanismid: tegu on kaasasündinud võimetega taasleida tasakaal ja heaolu, mis on võrreldavad keha muude iseparanemismehhanismidega, nagu haava armistumine või nakkusest jagusaamine. Keha kaudu toimivad meetodid kasutavad neid mehhanisme ära.
David Servan-Schreiberi „Stressist vabaks“ ilmus Maalehe raamatusarjas „Tarkusepuu”
