Ingridi lugu: otsustavaks said mu kokakunst ja seks
Polnud meil mingit vara, aga vanemate toetuse tõrjusime tagasi. Meile just meeldis nullist alustada ja kõik ise saavutada. Õnneks sai mees oma tehasest kohe korteri. Paari aasta pärast sündis meil tütar. Need olid ilusad ajad. Ja põnevad, kui silmas pidada kõike, mis maailmaelus järgnes. Aga meie üksmeel püsis, mõistagi oma argiste tõusude ja mõõnadega.
Me kõik tuleme lapsepõlvemaalt...
Hakkasin oma kalli kaasaga toimuvaid muutusi märkama siis, kui tütar kooli lõpetas, pesast välja lendas ja me kahekesi jäime. Naljakas küll, aga pea igapäevaste naginate alustamiseks sai talle korraga ajendiks mu kokakunst. Polnud ta seda kunagi kiitnud, nüüd aga pidas vajalikuks iga päev aina märkusi teha ja tulemusi laita. Ta leidis ikka nelikümmend punkti, mis valesti oli, lisaks alati minu kahjuks kujunenud võrdlus tema emaga.
Tegelikult oli tal selles mõttes õigus, et ämmaga ei saanud mind söögitegemises tõesti võrrelda. Ämmas oli lõunaslaavi verd, tema söögisedel oli raskelt rasvane. Toekas, nagu ta ütles. Minu toit vastupidi oli kerge ja tervislik. Tema borši pinda kattis sentimeetri paksune rasvakiht, peekonit asendas ehe pekk, taignad pidid olema tihked ja rammusad. Maitsev oli see küll, aga hädaks tervisele ja kehakaalule. Siiski kiitsin ikka silmakirjalikult, olles teda alati natuke peljanud, sest ämm oli igas mõttes äge kuju. Kunagine aktiivne ametiühingutegelane ja n-ö vägede liikumapanija. Nii perekondlikel kui muudel pidudel oli tema alati „pulmavanem”, sõi ja jõi mehiselt ning võis tantsu vihtuda laualgi. Mulle ütles alati, et elust peabki rõõmu tundma ja kõike põhjalikult nautima. Kui nooremas eas Irboskas tema sugulasi külastasime, meeldis sealne külalislahkus mulle väga. Aga oli raske leppida, et suur kära, pöörane söömine-joomine ja lõpuks ikka mõne nina verisekslöömine kuulus nagu asja juurde.
Mina kasvasin pedagoogide peres. Söök oli küll tähtis, ent mitte peamine teema. Isiklike ja üldiste pühade tähistamine oli pigem õdus koosistumine kui lustipidu. Kostitus oli vastavalt võõrustaja võimalustele, mida mitte kellelgi ei tulnud pähe kritiseerida või üldse eriti ära märkida, peale viisaka tänu.
Kõik need kooseluaastad polnud mu mees seltskonnas kunagi kuigi aktiivne. Pigem vaikis justkui üleolevalt ka siis, kui ämm humoorikalt tema ja mini kohta sõna võttis. Nüüd korraga, pärast oma 45. sünnipäeva, sai mees nagu uue hinguse, mida isegi tema kolleegid imestasid. Seni pigem sõnaaher, isegi häbelik, puistas sel peol komplimente vasakule ja paremale ja tantsitas kõiki. Lausa flirtis. Ja kui mu armas ämm, juba tujus, mingis sõnavõtus mainis, et tema muidu nii tubli mini pole tänini ära õppinud, kuidas meest toita, tõstis too klaasi ja märkis armsa naeratusega minu suunas: „Kallis, mööna, et paraku nii see on...”
Ajas küll naerma, ent ka ärevile. Mida pagan see nüüd tähendab – kas hakkame mingeid arveid klaarima, pealegi avalikult, kui peaksime rahul ja teineteisele tänulikud olema, et oleme väärikalt hakkama saanud. Ootasin parajat hetke, millal temaga kõige argisemal ja sõbralikumal kombel sellistel teemadel juttu ajada. Pealegi oli tarvis otsustada, kas sõidame tütre diplomeerimisele Saksamaale ja üksiti tutvuma tema tulevasega. Minu välja pakutud vestlus algas igati lootustandvalt, aga selle lõpptulemust ei osanuks kujutleda ka kõige hullemas õudusunenäos.
Oma meelest rääkisin küllalt delikaatselt ja napilt mittemõistmisest, miks on mees aina silmnähtavamalt astunud n-ö oma ema parteisse. Küsisin, miks mina, keda nad peaksid kahe aastakümne jooksul olema hästi tundma õppinud, nüüd korraga nagu enam ei kõlba. Ta katkestas reipalt ja järsult: „Just nimelt ei küüni, sest mööna, et süüa teha pole sa õieti kunagi osanud ja seksis mulle sinust lihtsalt ei piisa! Ja üldse – sa lihtsalt ei meeldi mulle enam...”
Läksin kööki ja istusin mõnda aega täiesti juhmilt. Ma pole nutja, ammugi mitte hüsteerik. Siis pugesin magama, keelitades end visalt, et hommik on õhtust targem! Ma ei kuulatanud mehe liikumisi korteris, kuid mõne aja möödudes kuulsin välisukse kolksumist. See oli midagi üpris iseäralikku. Aga magama jäin vaevata, täiesti rahulikult, kadunud Juhan Saare eluterve möönduse saatel „õhtu poeb mõnusalt väsinud kehasse... uinun, ja imeselgesti tean: kusagil kindlasti midagi tehakse – midagi halba ja midagi head...”
Nagu ilmnes, tehtigi. Sest mees koju ei tulnud ja seda polnud seni kordagi juhtunud. Ta ei helistanud ka. Ja mina temale mõistagi ka mitte. Kui päev juba õhtusse kiskus, hakkasin muretsema, et äkki juhtus midagi,aga ometi leidsin, et targem on lihtsalt oodata.
Kui järgmisel päeval kordus sama, jäin pabistamise asemel veelgi rahulikumaks, järeldades, et kui oleks tegemist mingi õnnetusega, ju oleks mõni instants juba minuga ühendust võtnud. Nagu ka juhul, kui ta poleks tööle ilmunud... Mis mul siis muud üle jäi, kui mõtteid mõlgutada ja kõikvõimalikke oletusi teha.
Selles olin ammu üsna kindel, et petnud on ta mind küllap kogu aeg. Vastavat kumu liikus aastaid tagasi korduvalt. Aga mu pähe ei mahtunud kuidagi see, et üks mees eas, mil tubli pool sajandit juba elatud, sellest veerand sajandit koos, võiks nüüd veel kellessegi nii hullult ära armuda, et lausa kannapööre teha. Hilja isegi keskeakriisiks. Vana mees, aga varsa aru, häbi ju... Nagu paraku välja tuli, temal küll polnud.
Ma ei mäleta enam täpselt, mitme päeva pärast helistas mulle üks tema kolleeg, kellega nad minu teada eriti tuttavadki polnud, aga kellega mina, nii vähe, kui üldse tema kolleege tundsin, olin sageli juttu ajanud. Tema ettepanek kohtuda tegi ärevaks, aga loomulikult läksin. Sain teada, et mu mehel on 27aastane armuke, kontoripreili, vallaline, kaugeltki mitte kaunitar, aga klatši põhjal tuntud oma „lahke meelega”. Samas ütles naine, et ometi ei maksaks mul eriti muretseda, sest minu mees pole esimene, keda tollel on õnnestunud ajutiselt oma kodus pidada!
Issand halasta – see ajas mu küll marru. Mitte armukadedusest, vaid nõutusest ja solvumusest, kas ta tütre peale üldse ei mõtle. Ma enda peale siis ei mõelnudki. Teha end vanas eas selliseks ilmalolliks... Kodus kogusin mõne aja mõtteid ja helistasin mehele. Kummalisel kombel võttis ta kõne sedamaid vastu ja oli vägagi reibas. Palusin kohtumist väljapool kodu, rääkimaks sellest, et annan ta rõõmuga ära – ladugu vaid välja oma ettepanekud, kuidas asju kiiremini ja minimaalse käraga korraldada. Lubas 10 minuti pärast tagasi helistada, mida ka tegi. Leppisime kokku kohtamise.
Lustlikult, nagu poleks midagi lahti, tänas ta mind pargipingil ülevoolavalt, et suvatsesin lõpuks helistada! Ta olevat langenud nagu kivi südamelt! Edasi rääkis ta päris hullu juttu. Lugu olevat selles, et ta peatub praegu tõesti ühe daami juures, aga ärgu ma seda südamesse võtku, sest neil on ainult seks. Seega sisuliselt ta ju truudust ei murra, sest armastanud on ta kõik need aastad ainult mind ja jääb armastama surmatunnini. Siis luges üles kõik mu tegelikud ja olematud voorused, kaasa arvatud kokakunst! Lõpetas sellega, et ärgu ma tema pärast muretsegu, tal on kõik korras. Ja küsis, ega ma ometi arva, et ta meie perekonna lõhki ajada tahaks!
Mingil ajal tõusin lihtsalt püsti ja kõndisin minema.
Mees tuli kolme nädala pärast, ette teatamata, üüratu lillekimbu ja tordiga. Pani kohvi üles ja kattis laua. Mina võtsin vaikselt istet. Siis teatas ta mulle, peaaegu pidulikult, nagu rõõmusõnumit, et nüüdsest on meil kõik jälle hästi. Et ärme vana asja enam meelde tuleta ja ärme tütrele tema ajutisest kodust puudumisest parem midagi räägi.
Viimased kaks kuud poeb mees nagu narr, püüab komplimente vormida, kinkis mingi kaelakee, mida ma olla nii aastat 10 tagasi kuskil imetlenud. Võib-olla imetlesin, ise küll ei mäleta. Ei ma usu teda põrmugi, ei nüüd ega tulevikus. Omajagu ei usu teda ka sellepärast, et eraldi magama ta pole nõus, ja kui mulle lähedale üritab tulla, olen püüdnud ta kas või üle voodiääre maha tõugata.
Käisin üksi tütre juures ja rääkisin talle kõik ära, ka oma kindla soovi lahutada. Tütar keelitab, et see pole hea mõte, sest pole see tõesti muud kui isa kihk elult veel viimast võtta. Küll läheb üle, lohutab tütar. Loomulikult ei tahaks ma ka ise sellist skandaali nii vanas eas, sestap käisin isegi hingearsti juures. Arvas temagi, et juhul, kui lahutame, hakkame mõlemad teineteist taga igatsema, ükskõik, mis vahepeal oli...
Sestpeale vahetame mehega põhiliselt vaid laiendamata lihtlauseid. Ainult üks asi paneb muhelema. Iga mu söögi eest tänab ta nüüd tobedamast tobedamalt ja kiidab mind taevani. Ei tea, kas noor preili oli veel viletsam... Vahel mõtlen, et tarvis talle ükskord lihtsalt kartulikoori keeta...
