Inge lugu: klassiõde ütles, et su mehel on ju Helsingis naine ja kaks lasteaialast

 (46)
Inge lugu: klassiõde ütles, et su mehel on ju Helsingis naine ja kaks lasteaialast
Unsplash.com

"Mu armsaim mälestus lapsepõlvest on see, kuidas ema mulle enne und lugusid jutustas. Esialgu muinasjutte ja kui juba suuremaks sain, siis lugusid oma lapsepõlvest. Aga vanemate jälgedes ma minna ei kavatsenud," alustab Inge oma lugu.

Loe veel

"Kuuesena oskasin juba ise lugeda. Vahel, kui ikka emalt lugusid mangusin, soovitas ema mul ise lugeda. Kui kavaldasin, et pole midagi uut lugeda, soovitas ta , et loe meie pudulojuseid ja kui valmis saad, hakka jälle otsast peale. Minu meelest polnud see üldsegi huvitav.
Kuna elasime alevi lähedal maal, oli meil päris arvukas „loomade õu”, kanadest ja küülikutest hobuseni välja. Mu vanemad olid elupõlised maainimesed ja kuna oli taasloodud vabariigi joovastus, rabasid nad entusiastlikult. Eriti isa, kes oli napisõnaline ja läbinisti maausku rügaja nagu Vargamäe Andres. Ta rõhutas igal sobival juhul, et see jalg, mis adra taga käib, on ikka õigel teel. Kooliplikana olid minulgi oma kohustused, aga mida suuremaks sain, seda vähem mind selline müttamine vaimustas. Ootasin pikisilmi põhikooli lõppu, et siis pealinna majanduskooli minna, tööle hakata, siis ülikooli minna...
Vanemate jälgedes mina minna ei kavatsenud. Õige elu sai olla üksnes pealinnas, kus kõik on uhkem, parem ja õigem.
Kuigi olin rohkem n-ö isa tütar ja temaga lähedasem kui emaga, tõmbas just isa mu plaanidele kriipsu peale, kui põhikooli lõpetasin. Ta ütles, et ei mingit pealinna – vara olevat veel täiskasvanuks hakata! Lõpetad keskkooli ära, siis alles mõikad, mida tahad ja kes sust võib saada. See oli seadus, mis vaidlustamisele ei kuulunud. Uuesti tegin sellest isaga juttu kevadel pärast 10. klassi, aga vastus oli ikka sama. Polnud parata – tuli jätkata samas kohas.
Kord tahtsin paariks päevaks naaberkülla kooliõe juurde minna, aga isa ei lubanud enne, kui sigade sulud on puhtaks tehtud. Peaaegu vihapisarates läksin tööpostile, kust lõi näkku selline hais, mis hingetuks võttis. Mu mõõt sai täis. Tormasin sealt välja, ummisjalu jõe poole, läbi metsatuka, et endamisi plaani pidada, kuidas kodust pääseda...
See lapsepõline mõnus supluskoht oli uuematel aegadel tasapisi moest läinud. Polnud seal õnneks hingelistki, nii et võisin end tühjaks nutta.
Varsti tuli põõsate tagant välja ei keegi muu kui mu lapsepõlve suurim vaenlane – naaberküla poiss Peeter, õngeritv õlal. Algklassides oli minu ja tema pea ainus suhtlemisviis kaklemine. Tema lõpetas põhikooli aasta enne mind ja läks Olustverre mingit masinavärki õppima. Me polnud teineteisega kokku puutunud terve viimase aasta.
Irvhammas, nagu ta oli, soovitas ta tere ütlemise asemel mul „natuke tasemini ulguda”, et mitte tema kalu põhja peletada. Seejärel küsis, kas sain isalt kere peale. Kui karjusin vastu, et isa pole mind eluaeg isegi tutistanud, kiitis Peeter ilkudes: „Oleks sa minu tütar, saaksid iga päev ühe korraliku nahatäie...”
Ju ma ikka nii liimist lahti olin, et kurtsin talle ühe hooga kogu oma ahastuse ära. Tema pakkus „diili”: ta aitab mul sealauda puhtaks rookida ja mina tulen õhtul tema ja Mikuga õitsile rääkima elust ja inimestest.
Siinkohal selgituseks: meil oli töövõimetu hobune Miku, keda isa keeldus tapamajja viimast. Isa käis temaga või käisime koos õitsil, et Miku pensionipõlve sisustada... Kuna isa oli meie lähedal traktoriga põllul, läksime temaga kaupa tegema.
Traktor seisis. Isa istus, kukal seljatoel, silmad kinni. Kui teda käest rapsasin, langes see lõdvalt rippu. Mu isa oli surnud...
Nüüd emaga kahekesi, pidime oma „loomade õue” miinimumini vähendama. Avastasime lillede, varaste juurviljade ja maitsetaimede kasvatamise. Tööga saime hakkama, leib oli laual, aga mu keskkooli lõpetamise eel oli ema ammu seda meelt, et mingu ma rahumeeli oma kooli, sest ega must õiget maainimest ikka saa. Seda ma siis tegingi.
Sain ökonomistikutse ja siis töö külmutusseadmetega äritsevas erafirmas. Kaugõppes asusin ka ülikooliharidust saama, aga selle jätsin pärast teist kursust katki. Aastate jooksul pidasin veel igasugu lisaameteid, tegin lepingulisi töid, kuni ostsin kahetoalise korteri. Siis kohtasin meest.
Selle mehega sain tuttavaks laevas. Ta oli minust natuke vanem, ajas äri Soomega, elas vaheldumisi nii seal- kui siinpool lahte, aga kavatsusega mingil ajal koju jääda. Mingi pöörane armastus see küll polnud, aga mind köitis tema ettevõtlikkus ja lahe olek. Tema tahtis paari heita juba poole aasta pärast, mida mina pidasin liiga kiireks. Järgmisel aastal ta enam Eestisse naasmisest eriti ei rääkinud, agiteeris hoopis mind Soome kolima. Lõpuks tegime maha, et viime siis need pagana avaldused sisse, laseme end ära õnnistada ja eks siis näe.
Ükskord, kui jälle laevast maha astusime ja tänavakohvikus jalga puhkasime, juhtus sinna mu kunagine klassiõde, kellega me polnud aastaid näinud. Rõõmus üllatus osutuse veelgi rõõmsamaks, sest nad osutusid mu tulevasega tuttavateks. Seda tungivamalt pakkusin, et ta meiega natuke istuks, aga tal oli kiire. Selle peale hakkas mu peiul veelgi kiirem. Ta leidis, et parem läheb tema, sest meil klassiõega ju teineteisega oma jutud. Ja läinud ta oligi. Siis ma ju ei aimanud, et...
Mu klassiõel jäi suu lahti, kui kuulutasin, et abiellume. Tema väga imestas kõigepealt, kustkaudu ja kui kaua ma seda meest tunnen. No rääkisin. Klassiõde ütles, et su mehel on ju Helsingis naine ja kaks lasteaialast. Klassiõde oli tema naisega Helsingis koos töötanud ja nende pulmaski käinud.
Niipalju siis sellest, et mitte üksi Eestis ei tunne kõik kõiki, vaid otsapidi juba Soomeski!
Öelda, et selline uudis mind ei rabanud, oleks jumala vale. Aga no nii palju küll mitte, et olnuks päris sadulast lendamise tunne. Asja õnnelik iva oli see, et emale polnud ma oma meheleminekuplaanidest veel rääkinud. Just kavatsesin, et võtan paariks nädalaks palgata puhkuse, valmistan ema ette ja siis toon peiu talle näha... Tundsin end ema ees päris süüdi, sest viimastel aastatel olin maal käinud häbemata harva. Olin rahul, et ta saab hästi hakkama, võib suviti palgalisi abilisi pidada ja muretseda, kas minul ikka kõik hästi on. Pluss häbelikud ohked, et küll tema veel lapselapsedki ära ootab.
Nüüd istusin ja tegin oma elu bilanssi - kuhu olen siis jõudnud, ligi 29aastasena? Kesine haridus, viie alluvaga osakonna juhataja tundmatus firmakeses, ei meest, ei lapsi, ei sellist sõpruskondagi, milles end iseenesena tunda... Vilets värk.
Mind ründasid kujutelmad, kui ilus võib maal olla. Kuni sai küpseks mõte kohe see kavatsetud puhkus küsida. Ema rõõmustas pisarateni, kui teatasin, et tulen mõneks päevaks. Ta hüüatas: „Tule või päriseks!”
Juba järgmisel päeval pakkisin kohvri. Polnud mingeid tulevikumõtteid, lihtsalt tundsin ehedat hingerahu. Kuna kohvrit olnuks pärast bussist maha astumist mööda künkalist otseteed vilets vedada, tuli paari kilomeetri asemel kolm kilomeetrit mööda asfalti minna. Olin ühega neist valmis, kui selja tagant tuli must maastur ja mõnekümne meetri pärast kinni pidas. Kui selle kõrvale jõudsin, lükkas juht ukse lahti ja küsis, kas tütarlapsele kuluks küüt ära. Keeldusin ja tänasin. Ütlesin, et mul lühike teekond... Ega ma muud näinud kui juhi nokamütsi. Mees hüppas autost välja, tuli mulle järele ja imestas, kas ma mängin, nagu ei tunneks teda või on ta juba tõesti nii hirmsaks muutunud, et polegi äratuntav...
See oli Peeter. Issake! Oli tohutu rõõm teda näha. Hiljem mõtlesin, et oligi raske ära tunda, sest ta oli ütlemata ilusaks läinud! Mu koduväravas, kui telefoninumbreid vahetasime, küsis ta ikka nagu naljatades, kas tulin korraks või päriseks. Juba poolenisti üle õla hüüdsin vastu: „Päriseks!”
Emalt uurisin pärast muu hulgas, kas ta Peetrist ka midagi teab. Just ema oli see, kes käskis mul lapsepõlves tollest poisist pigem eemale hoida. Nüüd rääkis ema vaimustatult, et näe, kui tubliks meheks kasvas. Lõi paari aastaga uhke maja üles, pulmad olid juba ukse ees, aga linnatüdrukust pruut pani plehku, kui mees polnud nõus maaelu maha jätma ja linna kolima. Nüüd laiendab oma karjakasvatust ja kavatseb mingite piimatoodetega pihta hakata.
Õhtul meenus mulle, kuis mingil äriasutamise seminaril rääkis lektor, et kui enesele tulevasi mänedžere otsite, ärge käige mööda ülikoole, vaid spordiplatse, parke ja hoove! Pange seal tähele, kes marakrattidest seal asju juhib...
Järgmisel õhtul kutsus Peeter mu kalale ja juttu jätkus järgnevatekski õhtuteks. Meenutasime, pihtisime, naersime, poetasime pisaragi... Ta meenutas oma vanaisa, kes olevat talle kunagiste linnamineku mõtete peale osutanud, et vanemaid ei valita – kõige rohkem kõlbad seal, kuhu sündisid.
Nüüd oleme esivanemate tarkuse paikapidavust praktikas järele proovitud juba viisteist aastat. Kaks poissi on tubliks kasvanud. Äri edeneb talutavalt. Kes teab, mis lapsed ükskord valivad, aga arvatavasti meie kätt ette panema ei hakka. Aga meie ise tunneme end täielikult õiges kohas! Kui need linna-aastad meelde tulevad, siis ei suuda mina enam aru saada, mis nimelt mind seal nii kaua kinni hoidis...
Kui pealinnas, eriti suvel, asju ajamas käin, mõtlen vahel, et on see homo sapiens ikka üks isemoodi elukas. Kitib emakese maa kinni, ehitab sinna peale klaasist ja betoonist mürakaid, elab ja sebib neis, kulutab kondiauru liikumiseks järjest vähem, ja hingamiseks piisab talle kohati lausa lämmatavast tossust küll ja küll."

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare