Koolivälisel ajal mängisime ühisel mänguväljakul ja kahe maja laste vahel tekkis nii sõpruskondi kui vaenuleere. Polnud harv seegi, et sai kättpidi kokku mindud. Siis polnud vahet, kas vaenlane oli poiss või plika.

Meie temaga kuulusime vastasleeridesse. Kuidas ma seda plikat ei sallinud! Saatan seelikus ei saanuks ta kohta öelda, sest seda ei kandnud ta iialgi. Igasugu vahvuseproovides, koerustükkides ja kiusamistes andis ta kõige ulakamatele poistelegi silmad ette.

Mina polnud mingi kakleja ja isegi pelgasin teda. Ei saanud me kooliski läbi pidevate togimisteta. Nii et kui tema pere pärast neljanda klassi lõppu kusagile ära kolis, oli see suureks kergenduseks mitte üksi mulle.

Aga ju oli see saatusel miskipärast plaanis, et ta meid ametikoolis uuesti kokku viis. Kuna õppisime erinevaid alasid, siis vahetult kokku me ei puutunud ja minateda ei märganud. Kool käis juba oma kuu, kui ta korraga mu käest küsima tuli, kas ma teda tõesti ei mäleta. Siis tundsin hääle järgi ära, kellega on tegemist, sest välimuselt oli ta küll kõvasti muutunud.

Otse iluduseks ei saanuks teda pidada, aga väga sarmikaks ja naiselikuks küll, mida tema lapsepõlve-olemust meenutades poleks osanud oodata. Kui sinna juurde arvata veel iseteadvus, sai sellest kokku pilt, mis mulle muljet avaldas.

Mingist armumisest polnud esialgu juttu, aga sõbraks saime ja muigasime, et baas on meil kõva lapsepõlvest.

Käisime koos trennis, kinos, lugesime, arutasime maailma asju. Pärast lõpetamist jäi suhtlemine harvemaks, aga enam ma teda peast välja ei saanud. Kuni jõudsime pikkamisi arusaamiseni, et ju olemegi teineteisele määratud. Paar aastat pärast lõpetamist hakkasime koos elama.

Esialgu elasime minu vanemate juures ja korter jäi meile, kui vanemad varsti provintsi mu vanaema tühjaks jäänud majja kolisid. Kolme esimest kooseluaastat võib lugeda õnnelikuks ajaks. Naine töötas kokana, mina ehitusel. Raha jätkus ja me klappisime hästi.

Esimesed suuremad lahkarvamused tekkisid sel pinnal, et mina tahtsin last, aga tema leidis, et sellega on veel aega. Et tema ei kujuta ette, et peaks lapsega koju jääma.

Siis tekkis tal üks plaan, millele mina kategooriliselt vastu olin. Nimelt võttis ta pähe, et läheb kursustele ja õpib massööriks. Üks tema sõbranna olla selle ametiga lausa rikkaks saanud ja pealegi, kokana kardab ta paksuks minna, arvestades, et ta ema on juba päris tüse.

Minule hakkas vastu mõte, et ta hakkab ka mingeid mehi mudima. Aga temale sai massööri amet kinnisideeks. Kui ta lõpuks lubas, et spetsialiseerub naiste peale, andsin alla.

Igatahes tegi ta oma mõtte teoks ja oli oma valikuga ülimalt rahul. Olin esialgu minagi. Ta töötas ainult klientide kodudes väljakutsete alusel ja teenis tõesti hästi.

Kuna mu enesegi tööpäevad olid pikad, siis see ei seganud, et ainult hilisõhtuti koos olla saime. Häirima hakkas pikapeale aga miski muu.

Nimelt see, et seks meil nagu päris soiku jäi. Tema põhjendus oli alati, et ta on lõpmata väsinud, mis oli ka mõistetav. Aga kui asjast ka asja sai, polnud see enam üldsegi see, mis varem - mõnikord oli tunne, et ta mind voodis lihtsalt enese kõrvalgi vaevu talub.

Ja emaks saamise teema ajas ta nüüd nähtavalt närvi.

Ükskord siis kurtsin oma muret ausalt oma parimale sõbrale, kes mu naist juba kooliajast tundis. Too vaikis mõtlikult ja ütles siis, et see massöörina töötamine ei ole hea mõte. Mu hinge hakkas vaevama mingi isevärki rahutus.

Ma ei suutnud vastu panna kiusatusele tema arvutis natuke nuuskida...

Kuigi mul oma naise truuduses seni mingeid kahtlusi polnud, sest töötas ta tõepoolest ainult naistega, otsustasin asja põhjalikumalt uurida. Meil oli kummalgi oma arvuti, ja teineteise omasse polnud meil kunagi asja. Aga nüüd ma pidin lihtsalt uurima, kas tal on midagi varjata.

Tõepoolest - ta kliendid olid eranditult naised, nii eestlased kui muud. Ei mingeid kahtlasi koordinaate või kirju, mille sisu oleks mõnele salaarmukesele vihjanud.

Tundsin häbi oma nuhkimise pärast ja kergendust, kui mingile pildigaleriile sattusin. Pehmelt öeldes - rohkem kui pikantsele. Kui paaril võttel aga korraga nägin ühte selga, millel tuttav tätoveering ja sünnimärk, pidin peaaegu infarkti saama.

Tattoo veel tattooks, aga sellise sünnimärgi naabruses - see kujundus võis suisa terves maailmas olla ainult minu naisel! Neile piltidele jäädvustatut võis ju ka massaažiks pidada, aga... Olin nagu tubli haluga kuklasse saanud.

Kui arvuti kinni panin, tuli selgesti meelde üks seik - enamasti olid tema kliendid tunduvalt eakamad kui minu toona 28aastane naine. Sellest ilmselt siis rikkalikud tasud ja kingitused...

Kuna naine veel tööl oli, jätsin talle kirja, et sõidan linnast välja lisatööle ja tulen alles hommikul. Sest poleks suutnud temaga ei rääkida ega ka teeselda, nagu poleks midagi juhtunud. Helistasin sõbrale, kelle naine iialgi ei keelanud meid midagi kahekesi ette võtmast.

Sõitsime sõbra suvemajja.

Tema ees polnuks mõtetki teeselda ja rääkisin talle hinge puhtaks. Sõber imestas, kas ma siis kooli ajal ei kuulnud, et teda justnagu lesbiliseks peeti. Ma polnud kuulnud. Mu naise praegusest tegevusest ei teadnud sõber aga tõepoolest midagi.

Paar päeva hiljem, kui naine muretses, mis minuga lahti on, kas hakkan haigeks jääma, suutsin talle juba päris rahulikult selgitada, et haige olen olnud kõik viimased aastad, aga just nüüd hakkan lõpuks terveks saama. Nii-öelda pimedast nägijaks. Ladusin omalt poolt kõik välja ja nõudsin seda ka temalt.

Üllataval kombel polnud tema jaoks lahti midagi katastroofilist. Seda ei saa ju truudusemurdmiseks pidada - tal pole olnud mingeid mehi, sest ta armastab mind. Ta pole lesbi, vaid biseksuaalne, mis pole ometi pidalitõbi! Et kui ma tahan, on ta nüüd nõus last saama.

Minu jaoks oli meie kooselu aga sellega lõppenud. Ma ei andesta sellist alatust - tema ju teadis, miks ta massööri ameti valib. Niipalju, kui mina teab, pole tal enam isegi kattevarjuks mehi olnud.

Lugu ilmus Nelli Teatajas