Ilme lugu: kuidas ma miniaga salaleppe sõlmisin

 (2)
Ilme lugu: kuidas ma miniaga salaleppe sõlmisin
Unsplash.com

Mu poeg leidis 28aastaselt naise. Nad ostsid linna teise otsa endale korteri, töötasid ühes ja samas firmas ning mu minia vääris lausa imetlust, sest mu ainus poeg polnud üldse kerge inimene, alustab oma lugu Ilme.

Nüüd seisis see poeg kahe reisikotiga mu ukse taga. Lasin tal oma kunagisse tuppa sisse sõita ja jäin ootele. Kui laua kaetud sain, ei jõudnud ma midagi pärima hakatagi, kui tema teatas, et tuli päriseks, sest tema seda enam välja ei kannata. Ütleme, et väga see jutt ei ehmatanud, sest alguses ju neil olnud ka väikeseid nägelemisi. Aga kui minu laps vahel kaebas, et Kai on liiga kategooriline, andsin mina ikka õiguse Kaile, sest teadsin hästi, kuidas olid lood mu poja korraarmastuse, lubadustest kinnipidamise, oma tahtmise tagaajamisega jne. Ma lausa imetlesin Kai tublidust – majapidamine oli neil nagu prillikivi, külmkapp priskelt täis, toit nagu parimas restoranis. Ja samas ei töötanud ta ju sugugi vähem kui mu poeg Koit.

Miks siis sedapuhku lausa päriseks? Mu poja meelest ei tulnud kõne allagi, et naine läheb nüüd kaheks aastaks veel aspirantuuri, sest see tõotavat olulist ametkõrgendust. Mõistmata, et ka ränka teadusejäramist, sagedasi komandeeringuid jne. Koit leidis, et neil on viimane aeg hoopis laps saada ja Kail koju jääda, sest tema palgast piisavat neile küll. Eriti närvi ajas teda see, et Kai ei mõistvat, miks Koit nii tõsiselt vastu seisab tema edasiarenemisele. Viimast sõna rõhutas ta erilise irooniaga.

Seotud lood:

Teades, et mu loengul poleks mõtet, ütlesin, et olgu-olgu, hommik on õhtust targem...
Kui ta magama läks, ei saanud mina mõistagi tükk aega und. Nende lahkuminemise perspektiiv oli hirmutav. Niisugust kullatükki nagu Kai ei leiaks Koit enam ilmaski.

Hommikul, kui ärkasin, oli Koit juba tööle läinud. No muidugi, voodi üles tegemata, riided siin-seal laiali. Köögilaud selline, nagu oleks selle tagant hiidlaine eest põgenetud... Helistasin Kaile ja kutsusin ta kohtamisele. Kõik oli õige: nad ei jõua kokkuleppele, sest Koit on „nagu sein” ja Kai järele ei anna – millal siis veel õppida kui mitte nüüd! Mu kõhkleva küsimuse peale lahkuminemise asjus väitis Kai, et seda ta küll ei kavatse. Mina lubasin teda toetada.

Loe veel

Õhtul katsusin pojale selgeks teha, et õigus on tegelikult siiski Kail. Aga kui ta koju minna ei taha, siis hea küll, elagu minu juures. Ainult ärgu arvaku, et ta võiks samamoodi jätkata nagu kooliajal. Kord olgu majas, toitu tassib koju tema, öösiti arvuti taga ei istu. Ja kuna mul on vaid üks televiisor, siis vaatamiseelistustes ja –soovides tuleb täpselt kokku leppida.

Ta oli kõigega nõus ja edaspidi pidas lepetest talutavalt kinni. Kuna aeg läks, pidin mina taktikat muutma. Mingi aja ei puudutanud ma vestlustes üldse nende konflikti. Siis hakkasin temaga koos spordisaateid vaatama. Istusin lausa ta külje kõrval ja teatasin lõpuks mesimagusalt, et mis häda meil kahekesi elada on. Pole meil kedagi vaja! Saame nüüd pidevalt rääkida. Mul on, kellele head süüa teha. Pole enam üksildust meie kolmetoalises avaras elamises. Selle viimase käes kannatasin aeg-ajalt küll, samas mõeldes, et selline kooselu ei sobi ka - olin juba harjunud oma elustiiliga. Ma ei kujutanud ette, et nüüd lausa nii jääbki: ei mingeid sõbrannadeõhtuid, ei kudumist ega rahvatantsu, aina vaaritamine, millest olin ammu võõrdunud.

Läks juba teine kuu, kui märkasin, et Koit õhtuti sagedamini oma tuppa tõmbus. Seda rohkem hakkasin talle päeval tööle helistama ja lihtsalt küsima, kuidas tal läheb. Seda lustlikumalt kutsusin ta oma seriaale vaatama, aina vadistades nende sisust. Vähehaaval tegin valdavalt neid toite, mis talle ei maitsenud, rõhutades nende tervislikkust. Söögilauas jutustasin lõputuid lugusid naabritädi Adeele maohädadest ja tema lapselapsest, kes ähvardab pätiks minna. Kirusin uut vastasnaabrit – tõredat vanameest, mingit õppejõudu, kes kellegagi ei suhtle. Kui Koit arvuti taga istus, panin kõrvaltoas üürgama Koit Toome, keda ta poisipõlvest peale silma otsaski ei kannatanud. Ükskord tahtis ta oma nimegi sellepärast ära muuta. Paistis, et asi toimib – kallile lapsele tundus minu seltskond aina koormavaks muutuvat.

Ükskord, kui Koidu telefon päeval ei vastanud ja ta saabus alles kell 11 õhtul, tegin stseeni – kuidas ta ometi võib? Tema tunnistas, et käis „kodust läbi”. Imestasin nii põlglikult kui suutsin, et kodu peaks tal nüüd siin olema. Sain vastuseks, et ega nad Kaiga ju lahutatud ole, ja pole minu asi tema käike kontrollida.

Seda pidasin oma esimeseks võiduks! Kaiga oli meil kokkulepe, et ta mulle õhtuti iialgi ei helistaks, nii et Koidu meelest polnud meil mingeid omavahelisi kontakte.

Mu võidujoovastuse küttis veel enam üles juhus. Päeval hakkas üks köögi veetorudest purskkaevuna lekkima. Hädas jooksin selle sünge naabri juurde, kes asja korda tegi. Ilmnes, et polnud ta midagi nii sünge – pärast ajasime pikalt head juttu. Kuna siis, kui tema juurde jooksin, ladus ta parajasti puzzlet, tuli teemaks ka see. Puzzle olla lausa tema hobi. Lõpetuseks tõi ta mulle ühe soovitusega, et hea meelelahutus pojaga kahekesi.

Järgmisel õhtul pärast sööki teatasin Koidule, et täna hakkame teleka vaatamise asemel Eiffeli torni kokku panema, ja laksasin puzzle´i lauale. Ta nägu oli õige viril ja veel virilamaks läks, kui ma eluaegse apteekrina vatrasin voltaren-emulgeli kasulikkusest liigesevalude vastu, mis Koitu tema spordinoorusest saati vahel vaevasid. Ütlesin, et tead ju küll seda Adele sõbrannat - too peab seda lausa imerohuks... Poeg lükkas puzzle kokku ja taandus oma tuppa, ise pobisedes: „Kuule, sa oled ise kah juba paras „adeele”. Siis ehmusin, et nüüd pingutasin vist üle, ega teinud magamaminekuni enam katsetki temaga kontakteeruda.

Hommikul katsin varakult laua, aga ta keeldus söömast ja märkis pahuralt, et suudab enesele ka ise süüa teha. Mis oli jumala tõsi, nagu olin juba näinud. Ta sättis end tõredana kohe tööle minema ja mina targu ei öelnud midagi. Õhtul ta ei tulnud. Ta ei helistanud ka ja minu helistamistele ka ei vastanud. Pabistama ma ei hakanud, kuigi väikesed kahtlused lõpliku võidu suhtes siiski veel olid... Mu kahtlused hajusid, kui ta hommikul ise töölt helistas, et oli ööseks „koju jäänud”. Ütles, et neil Kaiga oli, millest rääkida, ja küll ta täna mullegi räägib. Ta hääl ütles, et olin eesmärgile jõudnud! Moe pärast poetasin vaastuseks, et eks sa ise tea paremini.

¤ ¤ ¤

See juhtus kolm aastat tagasi. Sestsaadik poeg tõesti teadis ise paremini ja mina olin õnnelik. Kai sai oma õpingud, minu laps sai lõpuks ometi päris täiskasvanuks ja varakevadeks ootavad nad oma esiklast.

N-ö tõreda naabrimehega hakkasime suhtlema. Muidugi pole temas midagi tõrjuvat, ta ju ei tunne naabreid veel eriti. Lihtsalt üksik leskmees, elektriinsener, kes samuti pensionieelikuna natuke töötab ning tudengite praktikume ja diplomitöid juhendab. Tütar oma perega elab ammu välismaal ja nad käivad vastastikku harva külas.
Ilmnes, et meil on alati, millest rääkida. Ajapikku oleme ühildanud teineteise hobid, kuni pikkamisi on sugenenud selline kiindumus, milleta kumbki meist enam elu ette ei kujutaks. Me ei tee mingeid kooseluplaane, sest mõnus naabrisuhe rahuldab meid igati. Tädi Adele ootab küll pulmi ja võib ette kujutada, mida maja vanaprouad omavahel räägivad. Aga me ei lase end sellest segada. Küll tuleb suures kortermajas jälle uusi, värskemaid teemasid...

Poeg on korduvalt vabandanud, et ta mulle koormaks oli ja minu elu justkui segi paiskas. Mina olen muudkui häbeliku suuremeelsusega vastu väitnud, et ole nüüd...
Meie Kaiga pole teineteist reetnud. Pealegi ei pühendanud ma miniat ju mitte millessegi. Ma lihtsalt sisendasin temasse lootust, et ootame ära...