Iivi lugu: tütar teadis, et isa ei käi sõbra juures ainult sauna pärast

 (30)
Iivi lugu: tütar teadis, et isa ei käi sõbra juures ainult sauna pärast
Taylor Boggs/Unsplash

„Olime 11 aastat abielus olnud ja kahe lapse vanemad, kui kolisime pealinnast maakonnalinna, kus mu mees mees päris oma vanatädi maja. Mina kui sünnilt maainimene olin elumuutuse üle väga rõõmus ja algul läkski meil väga hästi,“ alustab oma lugu

Kui ma selle mehega koos elama hakkasin, polnud minu vanemad mu valikust kuigi vaimustatud. Peamiselt küll sellepärast, et kuidas mina oma kõrgharidusega klapin elama lihtsa töömehega. Mind see asjaolu ei seganud, sest teatavasti ei tee üksi haridus veel inimeseks ja ükski töö ei riku meest. Vanemadki veendusid varsti, et väimees on igati tore ja asjalik ning pealegi üsna karskete elukommetega.

Algul üürisime Tallinnas korteri. Tütred sündisid üksteise järel. Minu õpetajapalk polnud teab mis suur, aga mees teenis ehitustööga ja aina lisatööd tehes hästi, nii et varsti ostsime korteri. Elu edenes - pere nagu pere ikka. Ma ei tea, missugune see õnnelik abielu peaks olema, aga meil oli kõik hästi. Nägelusi tuli vahel muidugi ette, aga kellel neid ei tuleks. Lapsed kasvasidja tegid peamiselt rõõmu, nii et ei oskagi midagi rohkemat öelda.

Uues elukohas laabus kõik algusest peale sujuvalt. Mehel oli seal kunagine lapsepõlvesõber, kel oli väike puidufirma, kus mees kohe tööd sai. Kohalikus koolis võeti mind hästi vastu ja hakkasin teenima rohkem kui pealinnas.

Kõige enam rõõmustas mind aga aed - üle hulga aja sain nüüd jälle sõrmed mulda pista. Esimesed kaks aastat möödusid nagu lennates. Kuna olin pidevalt väga hõivatud, siis erilist tutvusringkonda peale kooli kolleegide mul ei tekkinud. Aga ma pole kunagi olnud sõbrannade pidaja, nii et ei tundnud end kuidagi kõrvalejäetuna. Nii väike see linn polnud, et kõik kõiki tundsid, aga arvan, et kõrvaltvaatajate silmis oli meil igati korraliku perekonna maine.

Seotud lood:

Siis läks see mehe sõber oma naisest lahku. Naine lapsega kolis tema juurest ära ja mees jäi üksi. Mina nende loost midagi lähemat ei teadnud, sest minu mees polnud sellistes küsimustes eriti jutukas. Aga ta hakkas sagedamini õhtuti tolle mahajäetud mehe juures olema. Minu mees jäi sinna vahel ööseni. Eriti laupäeviti, mil nad reeglina sauna kütsid ja veel koos mõne töömehega maailma asju arutasid.

Mul polnud selle vastu midagi, sest mu mees, kui üldse jõi, siis ainult mõne õlle, ja see polnud ometi põhjus muretsemiseks. Sellepärast tundus mulle imelik, kui 9. klassis käiv vanem tütar ükskord küsis, miks ma lasen isal kogu aeg laupäeviti nii kaua ära olla.

Loe veel

Hakkasin selle peale mõtlema ja kord küsisin mehelt, et mis „saatuse iroonia või hüva leili" see nüüd igal laupäevaõhtul on. Tema naeris ega eitanudki, et on nende saunaõhtutega juba nii harjunud, et ilma nendeta ei saaks. Arvasin, et ta võiks vabalt ju meie majja ka sauna ehitada, saaks mina ka sauna. Tema lubas seda asja vaadata.

Siis mainis üks mu noor kolleeg vist kogemata jutu sees midagi sellist, et nädalalõpud on teil toredad, sest saunapeod on ju mõnus lõõgastus. Ma ei saanud aru, millest ta räägib, ja siis imestas tema puhtsüdamlikult, kas mu mees käib seal siis üksinda või.

Lihtsalt piinlik oli kolleegilt hakata uurima, mida ta õigupoolest öelda tahtis, aga see seik tegi mu valvsaks. Pidin möönma, et mu mehe käitumises polnud midagi muutunud. Aga kolleegi oletus, et minagi nendest pidudest osa võtan, viitas ju otseselt sellele, et seal saunas on ka naisi.

Ma ei hakanud mehe käest midagi küsima. Käitusin nagu ikka, aga palusin järgmisel laupäeval, et ehk jätaks ta selle korra vahele ja me oleksime üle hulga aja kahekesi. Üllatusin, kui ta end justkui puudutatuna tundis ja päris, kas ma kahtlustan teda milleski. Mul õnnestus selle peale naerda, aga kahtluseuss hinges andis enesest selgemalt märku.

Möödus talv ikka samas rütmis. Vanem tütar lõpetas põhikooli ja vastupidiselt varem öeldule avaldas kategoorilist soovi minna Tallinna õppima. Saime temaga kahekesi jutu peale, ja minu küsimusele, miks ta oma kohaliku gümnaasiumi lõpetamise plaani muuta tahab, rääkis ta midagi üsna üllatavat.

Nimelt teadvat „juba kõik", et meie isa pidutseb sõbra saunas mingite kahtlaste naistega, ainult mina teen näo, nagu poleks midagi lahti. Üks nendest „saunanaistest" olevat kohalik kioski-kaunitar, kes oli tuntud oma lõbusa elu poolest, teised aga tema sõbrannad pealinnast, kes käivad „rikaste ärimeestega" nädalalõppe veetmas!

Loomulikult olin rohkem kui šokis ja loomulikult pärisin mehelt kohe, mis seal toimub. Mu kallis korralik mees tunnistas otsekohe, et tunneb end ka ise reeturina sellepärast, et pole mulle tõtt tunnistanud.

Ja siis ta rääkis, et on tõesti leidnud teise naise ja meil oleks kõige targem mõneks ajaks lahku minna. Mõneks ajaks, sest ta loodab, et see „tuur" läheb tal üle. Et midagi pole ju lahti, lapsi ta hooleta ei jäta ja meid häbistada ei kavatse.

Olin vait. Säilitasin tööl kivise rahu ja keegi ilmselt ei söandanudki mult midagi pärida. Uurisin salaallikaid pidi, mis naine see kiosköör siis on. Käisin teda isegi vargsi uurimas. Tõepoolest, ta oli väga ilus, vanuselt minu ja meie tütre vahel. Aga mina mõtlesin, millest nad küll omavahel räägivad.
Mehega suhtlesime edasi näiliselt normaalselt, põhiliselt olmelisel tasandil. Mõtlesin pingsalt, mida edasi teha. Ühel õhtul küsisin mehelt, millega see uus ta ära võlus.

See, mida mees vastas, oli mulle tõeline avastus.
Ta alustas ääriveeri - säilitagu ma rahu, veel pole ta otsustanud midagi lõplikku. See, mis toimub, olevat meie eas ehk 39aastaste jaoks „normaalne kriis". Mu rivaali eelised? Tema ei sunni ühestki raamatust või teatrietendusest midagi arvama, talle pole tähtis koristada, süüa teha või istuda poole ööni raamatu taga, tema on eelkõige NAINE! Pealegi olevat ta praktiliselt orb, talle on elus vähe hellust osaks saanud ja seetõttu oskab ta saadavat hellust hinnata.

Minu küsimus, kuidas ta selel naise elukommetesse suhtub, vihastas meest. Ta küsis, kuidas saab mul olla etteheiteid noorele inimesele, kes pole kasvanud vati sees nagu mina, vaid olnud sunnitud käima läbi tule, vee ja vasktorude. Kuhu jääb minu suur humanism, püüd kõike ja kõiki mõista...
Pärast seda jutuajamist rääkisime vanema tütrega, kes tunnistas, et teadis juba ammu kõike. Ta aga ei teadnud, kuidas sellest mulle rääkida. Koos otsustasime, et lähen elama minu vanemate juurde maale, tema läheb Tallinna oma valitud kooli ja püüab nooremale õele selgeks teha, et too minuga kaasa tuleks. Õnneks soovitas ka isa talle sama. Korrutades, et „elame selle segase perioodi üle ja kõik läheb hästi".

Möödunud sügisest saadik elab mu mees koos oma uue naisega meie kodus, maksab lastele elatisraha, on minu vastu viisakas ja lohutab mind, et küll kõik laheneb. Ma küll ei aima, milles see lahendus seisneb.

Olen viimasel ajal mõelnud sellest, et mu vanemad aimasid midagi ette. Kuivõrd õigus neil oli. Ma ei eita enese süüd - minu jaoks oli kõik lihtne ja selge, aga jätsin mõndagi arvestamata. Tütred ei heida mulle õnneks midagi ette.

Imelik, aga eriti ei kannatagi juhtunu pärast ega mõtle üldse, mis tulevikus saab. Lohutan end, et olulisema osa oma nn elutööst olen niikuinii ära teinud ja kui midagi ilusat veel tuleb, siis on see nagu kingitus.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare