Helgi Erilaid: „Elus juhtub mõndagi, ei maksa ülemäära ärrituda ega kõike endast läbi lasta. Selle asemel tuleks endale öelda: „See ongi elu.“


Helgi Erilaid
Helgi ErilaidFoto: Daisy Lappard

Staažikas raadioajakirjanik Helgi Erilaid usub, et kuigi ööpäevas ei leidu aega, mil ta poleks eetris olnud, on tema hääl küllap rohkem öine kui päevane.

Helgi Erilaiu kogu tööelu on olnud seotud raadiomajaga – olgu tegu Eesti Raadio, Raadio 2 või Vikerraadioga. „Tulin raadiosse kohe pärast Tartu Ülikooli lõpetamist 1966. aastal,“ meenutab Helgi. „Olen teinud peaaegu kõike, mida raadios võimalik ja iga töö on alati omamoodi põnev.“

Helgi alustas „Päevakajast“, mis osutus heaks kooliks, kus sai õppida sõna tähtsust. „Infosaates on aega väga vähe, sa pead ise täpselt väljenduma ja paluma ka intervjueeritavat, et ta oma jutuga laiali ei valguks,“ põhjendab ta. „Kui jutt hakkab vohama, kaotavad kuulajad järje. Sõna on omamoodi relv. Oma mõtet väljendada saab mitmeti – ei pea kasutama teps mitte esimest pähe tulevat varianti, et „tere, mina olen see ja too ning täna räägime sellest.“ Alustada võib ükskõik kust. Mäletan, et Ivar Trikkel tegi kord intervjuud inimesega, kes tuli reisilt. Selle asemel, et pärida „No kus sa käisid ja mida seal tegid?“ alustas ta küsimusega „Milline oli ilm?“ Erinevaid sõna kasutamise variante on hea teada ja proovida.“

Helgi Erilaiu hääle kohta on öeldud, et see on lummav, mahe ja rahustav. „Kui mu hääl sobib raadiosse, on see tõesti ainult taeva kingitus,“ on saatejuht ühes teleintervjuus öelnud. 2003. aastal pälvis Erilaid Eesti Ringhäälingute Liidult eetriajakirjanike auhinna Kuldmikrofon töö eest raadio muutmisel intiimseks meediumiks.

Seotud lood:

Helgi usub, et kuigi ööpäevas ei leidu aega, mil ta poleks eetris olnud, on tema hääl küllap rohkem öine kui päevane. „Pärast „Päevakaja“ antigi mulle 1970-ndatel toimetada Keskööprogramm,“ meenutab naine, kelle visiitkaardiks oli pikki aastaid „Kesköömosaiik“.

Parim lõõgastus ja hobi
Reisimine on Helgi meelest maailma põnevaim asi. „Olen näinud Prantsusmaad. Inglismaad, Hispaaniat, Itaaliat ja mõningaid Madalmaa linnasid,“ loetleb ta. „Kui saan oma saadete-raamatute sihtpaikades käia, on see suurepärane, aga kõikjale paraku ei jõua – napib nii jõudu kui raha.“

Loe veel

Ikka on mõni koht südamelähedasem kui teine. „Kuidagi juhtus, et hakkasin Prantsusmaal käima ja seda avastama,“ räägib Helgi. „Kuna seal on nii palju põnevaid losse ja kohti, polegi suurt mujale jõudnud. Kui vaadata Pariisi ehitisi, kirikuid ja losse, neist üht-teist teades, muutub seal käimine veel huvitavamaks. Näiteks tegin saate hotellist Le Meurice, mis asub Rue de Rivoli tänaval, vaatega Tuileries’ aedadele. Olime hotellist kogu aeg mööda käinud, söandamata sissegi astuda – juba uksel seisavad portjeed, kes ei näi eriti sõbralikena. Väliselt ei saa arugi, kui suur see hotell on. Siis aga nägin üht dokfilmi hotellidest, hakkasin uurima ja leidsin väga põnevaid seiku, alates sellest, kes kõik on Le Meurice'is elanud! Üks ekstravagantsemaid kliente oli Salvador Dali oma vaimse abikaasa Amanda Leariga. Mida see Salvador küll kokku keeras! Näiteks laskis tuua endale hotellituppa karja lambaid. Kujutage ette äärmiselt uhket, fantastiliselt luksusliku hotelli, mille liftis sõidab üles kari lambaid... Salvador aga laseb nad paukpadrunitega maha!“

Helgi puhkab ja laeb end samuti reisides. „Kui kas või 2–3 päevaks kuhugi minna, aitab see kohutavalt palju – ei pea midagi tegema, võib lihtsalt olla,“ mõtiskleb naine. „Tagasi tulles oled õnnelik... enne kui argielu jälle peale vajub."

On nagu on
Kui pärida Helgilt, on tal uskumusi, enesejõustamismeetodeid või -rituaale, mis argipäevas hingepidet annavad, jääb ta vastusega kimpu. „Ilmselt mul on vedanud, sest puudub vajadus endale midagi sisendada,“ leiab ta viimaks. „On muidugi tõsi, et oma olemusega tuleb viibida siin ja praegu. Seda enam, et kui oled maailmas juba mõnda aega elanud, kipud tahes-tahtmata minevikku vaatama või mõtlema inimestest, kes on kadunud ja keda ei unusta. Neil hetkil kutsun end koju tagasi.

On õnn, et ikka on ees ootamas mõni reis – kõik see aitab positiivseks jääda. Pole mõtet pead murda selle üle, mis sinust ei sõltu; parem teha seda, mis sinust sõltub. Kes selle vana tarkuse ütles, ma ei mäleta, aga see aitab.“

„Ilmselt tuleb asju rahulikult võtta,“ kostab Helgi küsimusele, mis on pika abielu saladus. „Elus juhtub mõndagi, aga ei maksa ülemäära ärrituda, närvitseda ega kõike endast läbi lasta. Selle asemel tuleks endale öelda: „See ongi elu.“ Sageli saadakse sellest liiga hilja aru ja raiutakse ikka oma õigust, mis toob kaasa nii palju tragöödiaid. Oleme Tõnisega juba nii eakad, et meil ei tule enam mingeid probleeme! Õnneks olen pikapeale ka kõvasti laisemaks ja rahulikumaks jäänud. Tülitsemine tundub mõttetu, sest elu on nii lühike.“

Artikkel ilmus ajakirjas Elu Lood 2014/kevad. Siin lühendatud.

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare