Hea maitse kasvatamine võiks alata juba kaupmehest
Lugu ilmus ajakirjas Eesti Naine 2016. aasta augustis.
Et maitse üle ei vaielda, on meile maast madalast selgeks tehtud. Ka Eesti vanasõnad manitsevad oma maitselisi tõekspidamisi vaos hoidma – narri meest, mitte mehe mütsi jms.
Maitsetuse kohta ei kõlba märkust teha, sest see solvab kedagi või midagi – võltsi luksust, kitšilembust, või tõusikut, uusrikast, jõmmi, tibi. Vastaspoole tundeid nagu ei peeta miskiks, sest maitse üle ei vaielda. Aga mõnikord ikka tuleb vaielda! Siis, kui keegi oma (antud kontekstis halva) maitsega süüdimatult sinu (hea) maitse piiril tallab.
Üks näide elust enesest. Küsin lillepoes kinkimiseks ostetud roosi plastpotile ümbrist, kunagi pakuti selleks plisseeritud pabertoru. Müüja toob välja lilla, augulise, peenrakatet meenutava sünteetilise kanga, millest lubab poti ümber puhvi moodustada – ei passi see ei õrnroosas pungaehtes lille ega minu maitsega. Tundub maitsetu. Tema meelest mitte: “Inimestel on erinev maitse, me oleme nüüd just kangastele üle läinud.”
Naturaalset mererohtu meenutav sasipusi paistab riiulis, ehk see? Müüja teatab, et see peaks ümbritsema kogu lille, niimoodi paljalt poti ümber jääb ju t o b e... Seepeale käivitub minus oma maitse-kaitse-emalõvi – palun ei! Teine müüja on kindel, et järelikult olen takuse kördi usku, ja pakub karmi hõredat kangast, mis isegi sobiks, kui poleks võltsilt laimiroheliseks toonitud. Veel tuuakse välja terve kollektsioon sädelevaid sünteetilisi kapronrulle. Seda tehis tilulilu-ilu on nii nõrkemiseni, et lahkun palja roosipotiga kartuses, et mine tea, järsku pööravadki mu oma maitse usku. Kui kenad müüjannad pakuvad, siis arvab ju enamik ostjaid, et nii on ilus.
Mõnes rõivapoes ja nipsasjakeste osakonnas on tihti nii palju “ilu”, et mõtled toorainele ja tööjõule, mis selle valmistamiseks on kulutatud. Ja ka asju maale toova sisseostja missioonitundele, kes kasukopika nimel on valmis pressima läbi pisima prao, et jõuda ka selle kõige kehvakesema maitseni. Hea maitse kasvatamine võiks alata juba kaupmehest-sisseostjast. Tegelikult muidugi veel palju kaugemalt.
Ka suvistel kirbukatel kohtab imelisi asju, mida inimene ise enam ei vaja. “See on nii uus, et seda pole kantudki!” kiidab üks proua ebafunktsionaalsete tripikeste-nipikestega ilustatud punast trikotraažkleiti. Ega ei tahaks ise ka kanda. Miks see siis osteti? Kahtlustan, et rõivakauba pakkuja oli teinud nii mitmekülgselt “huvitava” valiku, et kleidi ostjal puudus võrdlusmoment tõeliselt kauni asjaga.
Mis on eestlase hea maitse, kas seda saab sõnades kirjeldada? Minu jaoks eelkõige naturaalne algmaterjal, head proportsioonid, funktsionaalsus, mõõdukalt komponeeritud kaunistused, kui rääkida riietest või esemetest. Mõõdukalt ei tähenda ei igavat kujundust ega ka rafineeritud minimalismi, mis igaühele ei sobi. Ehe eesti asi on maitsekas – moedisain ja tekstiil, rahvakunsti liidu poodide käsitöö, puust käekellad jne. Või võtame meie põhjanaabrite klassika, näiteks Marimekko. Suured lillelarakad tarbeesemetel või keset kleidikõhtu, aga ei ole maitsetu! On värvi ja rütmi, pikkust ja laiust. Julge, avangardne ja kogu maailmas tunnustatud.
Kui mul kunstiinimesena on valus vaadata mõnd vääraka kujundusega eset, siis võib mõnel teisel kõhus kokku tõmmata, kui keegi vale marki veini joob. Tõesti, kõik ei ole veinikoolitusel käinud. Meenub sõber, kes pisukese hämminguga rääkis talle teisest maailma otsast külla sõitnud sõpradest, keda ta pokaalide ja tervitusšampanjaga ootas. Haritud daamid hakanud juba uksel kätega vehkima ja kisendama: “Kes seda šampust joob, ära tee üldse lahtigi!” Nii hea ja koolitatud maitse oli neil...
Meie elu koosneb valikuist maitse ja maitsetuse vahel. Kui teinekord küll kuidagi ei saa, siis vahel võiks ju oma maitse koha pealt keele alla neelata... See kõik on üks maitseasi.
