Harriet Toompere: „Ega Anne ise teagi, et käisin tema kotti salaja nuusutamas.“
Sügise alguse puhul meenutame, mida rääkisid sügise lõhnadest Harriet Toompere ja Tui Hirv Eesti Naise oktoobrinumbris aastal 2015
Lavatagused lõhnad
Näitleja Harriet Toompere: Sügise lõhn on karguse ja hommikuse udu lõhn. Lehehunnikute lõhn, kus peab püherdama. Ja seente, õunte ning flokside lõhn. Viimastel aastatel pole ma küll seenemetsa jõudnud, aga kuna maakodus mere ääres on väike kaldamännik, siis seal olen päikeseloojangu nautimise ajal ka liivapuravikke, kuuse- ja porgandiriisikaid korjanud.
Teatris algab sügisel uus hooaeg ning hommikuti proovi tulles on majas veel eelmise õhtu etenduse lõhna. Kui publik hakkab saabuma, täitub teater juukselaki, puudri ja triigitud pesu lõhnaga ning eesriide vaheltki tulvab lavale parfüümide, kohvi ja konjaki hõngu.
Kunagises “Kokkade öös” valmis etenduse jooksul laval ahjuliha porgandi, punase veini ja selleriga ning sibulasupp. Dekoratsioonid, vaibad, mööbel lõhnasid toidu järele. Siiani teeme seda praadi vahel kodus ja alati tuleb selle lõhnaga kaasa ka toonane etendus.
Igal lavastusel on oma lõhn! “Hävituse inglis” teeb Ivo Uukkivi tegelaskuju mojitokokteili, mis tähendab, et juba varem uhmerdab rekvisiitor valmis piparmündi, laimi ja fariinsuhkru segu ning see ongi selle etenduse lõhn! Kuna laval on ka tulbid – küll kunstlilled –, kujutan ette, et tunnen ka tulpide lõhna.
Lavastusel “Wabadusrist” on aga minu jaoks mu ema hõbemedaljoni lõhn. Mu tegelaskujul on kaelas medaljon, milles on ta hukkunud mehe ja surnud poja pildid. Seda medaljoni käis ka üks piletöör nuusutamas ja ütles, et see meenutab tallegi tema ema.
Kui Katariina kirikus tegime lavastuse “Kahtlus” proove, tundsin kord, kuidas Anne Veesaare kotist hoovas tuttavat ja turvalist lõhna. Ja meenuski – see oli ka mu ema koti lõhn. Ega Anne ise teagi, et käisin tema kotti salaja nuusutamas.
Sügisega aga seostub muidugi ka uute raamatute lõhn! Alati pean raamatut enne ostmist nuusutama ja lõhnal on otsustamisel väga oluline roll.
Külluse ja hääbumise ilu
Muusik ja kirjanik Tui Hirv: Poeedid Baudelaire, Rimbaud, Verlaine on loonud ju hääbumisest ja kaost omaette ilu. Sügises on intensiivsust, mis tekitab eksistentsiaalseid, natuke mõrkjaid tundeid. Midagi uut juurde ei kasva; kõik, mis saab märjaks, hakkab intensiivsemalt lõhnama. Nõmmel, minu lapsepõlvekandis, seostub see lehtede ja küttepuudega. Kui suvel pole kaua kütnud, saab pärast pikka pausi maja suitsu täis. Kui lähen Islandile, kus keegi ju puudega ei küta, on mõni selline suitsu järele lõhnav kampsun otsekui armas kiri Nõmmelt.
Islandi elust olen kirjutanud ka “Minu Reykjavíkis”. Islandi arktiline õhk lõhnab teistmoodi kui siinne. Arktiline külm kipitab ninas, see on täiesti klaar, seda ei oskagi kirjeldada. Kõige enam lõhnab Islandi sügis mere järele. Tormid on seal suuremad ja kaldad adrut täis. Kui tahan metsas jalutada, siis teen seda Eestis. Islandil on nali: kui metsas ära eksid, siis tõuse püsti.
Sügist ei saa seal ka turult otsida, sest Islandil turgusid pole. Köögivilju-puuvilju, marju käiakse ostmas kasvuhoonetest, mida leidub seal, kus tuleb maa seest kuuma vett. Sel moel on kasvuhooneid odav kütta ja hooaegadest juttu pole, igal ajal on kõike. Eestisse tulles ostan turult kukeseeni, peeti, õunu. Siinne küllus on tore. Islandis on teistsugune küllus – kalaküllus, ja on väga hea lambaliha.
Islandil on õhus aeg-ajalt väävliauru ja esimeste külmadega tulevad virmalised. Aedades hakkavad vaarikad valmis saama. Bussipeatuse paviljonis on hommikuti näha hingeauru. Nii on ühes päevas koos mitu aastaaega.
