Noored kolisid kokku ja kõik algas ilusasti. Peagi küsis Marin, kuidas nad oma rahaasju ajama ja peret majandama hakkavad ja kas neil hakkab ka olema ühine rahakott nagu enamuses peredes.

„Uurisin siis lähemalt, mida ta selle ühise rahakoti all silmas peab,“ räägib Richard. „Minu jaoks oli see termin täiesti tundmatu. Marin tõi näiteks oma sõbranna, kellel olla mehega seatud asjad niiviisi, et on üks konto, mille jaoks kummalgi on oma kaart. Mõlemad lasevad oma tulud kanda sellele arvele ja kulutavad seda raha ühiselt. Koos elavad inimesed on ju perekond ja perekonnas võiks kõik ühine olla. Marin küsis siis minu üllatust märgates kerge teravusega, kas ma siis pole sellega nõus. Kiirustasin ütlema, et ju vist olen nõus, aga tegelikult mida enam ma järele mõtlesin, seda vähem kogu see plaan mulle meeldis.“

Richard ütleb, et tema ei saa ikkagi aru, mis selle ühise konto mõte on, sest ega sissetulekud sellest kuidagi suuremaks kasva, et raha ühe konto peal on. „Miks mul peab olema täpne ülevaade kõigest, millele mu naine raha kulutab? Ja vastupidi, miks temal peab olema omakorda täielik ülevaade minu ostudest? Mitte et meil kummalgi teineteise ees saladusi oleks, aga lihtsalt jaburavõitu tundub see asi.“

Mees imestab, kas tänapäeval siis ei tohi inimesel enam olla isiklikku pangaarvet, isiklikku raha, mida ta kulutab oma äranägemise järgi. Temas tekitab selline asi ahistatuse tunde.

„Kui nüüd minu säärase mõtteavalduse peale jääb mulje, et olen mingisugune kooner, siis seda ma kindlasti ei ole. Ma ei loe raha, mis puudutab näiteks toidu ostmist või lihtsalt olmekulusid. Ma usun, et koos elades peaksid mõlemad rahaliselt panustama, aga mitte tingimata võrdselt. See, kes teenib rohkem, võiks veidi rohkem pere kulusid kanda. Meie olukorras oleksin see mina, sest Marini palk on natuke väiksem. Selles pole üldse mingit küsimustki! Küsimus on selles, miks peaks kogu raha olema ühele kontole kanditud. Kellele see hea peaks olema? Mul on ju olemas ülevaade oma olemasolevast rahast ja Marinil enda omast samuti. Kui tal peaks näiteks raha enne palgapäeva otsa saama, siis loomulikult annan juurde.“

Richard imestab, et Marini jutu järgi on praegu väga tavapärane ja trendikas see ühine konto. Samas on inimesed varem alati ilma igasuguse ühise kontota hakkama saanud.

Richard näeb nüüd, et Marin on pahur ja isegi hämmingus, miks mehele see mõte ei meeldi. „Ta küsib, kas ma ei tahagi temaga kõike jagada. Jah, tahan, sest ma armastan teda, aga no kurivaim, nii nagu ihupesu ja hambahari on igal inimesel oma, võiks seda olla ka tema pangakonto!"