Grete lugu: ütlesin tõredalt, et mind ootab tütar ja ma ei võta kunagi nii hilja külalisi vastu

 (7)

Grete lugu: ütlesin tõredalt, et mind ootab tütar ja ma ei võta kunagi nii hilja külalisi vastu
Pexels.com

„Ühel tavalisel laupäevaõhtul istusin oma kodus nagu ikka, olin nelja-aastase tütre magama saanud ja vaatasin läbi köögiakna talveööse, kui helises telefon. Sealt kostis armsa täditütre tarmukas hääl ja ta kutsus külla,“ alustab oma lugu Grete.

Kuigi temalt võis alati igasugu pööraseid ettepanekuid oodata, ajas ta seekord lausa naeru peale. Nimelt kutsus ta külla kohe, sest neil mehega olla algamas pidulik vastuvõtt.
Esiteks ei teadnud ma neil mingit tähtpäeva olevat ja teiseks oli kell juba kaheksa, kolmandaks ta teadis, et mina pean kodust väljaminekuks ikka juba ette naabrinaise lapsehoidjaks tellima.
Aga kutse oli väga kategooriline ja pidu selle auks, et üks ta mehe sugulane on välismaalt külla saabunud ja nemad peavad samas kohe ka oma pulma-aastapäeva, kuigi tegelikult on selleni veel paar nädalat. Ajasin vastu mis ajasin, aga üldse olen ma vilets keelduja, nii et lubasin naabritädi kutsuda enda juurde telekat vaatama.

Vähimatki vaimustust see minek minus ei tekitanud, aga kuna selliseid eksprompte olid nad mulle varemgi teinud ja elasid minust vähem kui kilomeetri kaugusel, siis nõustusin. Naabritädil oli isegi hea meel - ajas ju tema mind alati kodust välja tuulutama. Eks naabritädi mõtles seda ka, et kaua ma üksi last kasvatan, oleks aeg keegi leida.

Ma ise selle peale enam ammu ei lootnud. Oli aeg, mil uskusin nagu poolearuline, et meie õige isa meie juurde veel tagasi tuleb, aga nüüd ei teadnud ma temast enam ligi kolm aastat midagi. Ka mu kunagi tulevane ämm ei tundnud pojatütre vastu ammu huvi ja kuna me tema isaga seaduslikult seotud polnud, tuli see eluetapp lõplikult läbituks lugeda.

Seotud lood:

Pidu oli korraldatud ühe vanaproua auks, keda mäletasin veel kümne aasta tagusest ajast, mil ta kodumaal elas. Nüüd oli tal kaasas 25aastane tütar. Täditütre jutust teadsin, et too tahaks enesele Eestimaalt meest leida. Istusime lauas ja heietasime niisama maast-ilmast. Vürtsi pakkus see väljamaine preili - koloriitne, ilus, väljakutsuv. Salamisi panin imeks, kuidas võib inimene end sellisel moel välja pakkuda. Iga tema liigutus ja pilk kriipsutas alla, kui vaimustatud ja tänulikud peaksime olema selle eest, et ta meid oma juuresolekuga on suvatsenud õnnestada.

Loe veel

Kui sai mööda paar tundi, sosistasin täditütrele köögis, et mul on aeg täis ja nüüd pean tõesti minema. Tema muidugi, et ei lähe sa kuhugi, kuna on oodata veel ühte külalist, mis ehk veel naljakamat etendust tõotab. Nimelt olla ta kutsunud ühe kolleegi - potentsiaalse peigmehe välismaa pruudi jaoks. Muidugi mees ise seda ei teadnud. Ja samas heliseski uksekell.

Mõnega täditütre kolleegidest olin kokku puutunud, aga sellega mitte. Too oli sümpaatne, tagasihoidliku olemisega härrasmees üle kolmekümne. Istuma pandi ta välismaa pruudi ja minu vahele. Õnneks ei pidanud mina tema jutusse lülitamisega mingit vaeva nägema, sest selle võttis teispoolne naaber täielikult enese peale.

Seda ei saanud tähele panemata jätta, et neiu aktiivsus mehe kohmetuks võttis, aga ta pidas vapralt vastu. Mina olin temaga vaid mõned laused vahetanud, kui korraga tekkis imelik tunne – olen teda kusagil näinud. Irvitasin mõttes enese üle, et ju see on mu igavesest üksindusest või isegi kadedusest, et tekkinud konkurentsis osaleda ei suutnud. Üldiselt otsustasin, et nüüd pole minu kohalviibimisel tõesti enam mingit mõtet.

Täditütre keelitamine enam ei aidanud ja ma hakkasin saapaid jalga tõmbama. Kui juba mantlini jõudsin, tuli koridori see mees ja imestades, miks ma ära lähen, kui me pole veel vestelda saanudki. Aga ma jäin kindlaks, et küll vast edaspidi... Ja siis haaras temagi üleriiete järele, et ärgu ma vaielgu, ta tuleb saadab mu vähemalt takso peale. Kui naersin, et elan siinsamas kõrval, valis ta saatmise variandi. Mis mul ikka enam vastu ajada oli.

Tegelikult oli olukord natuke kunstlik ja mõlemas ebalust tekitav, sest millest sa ikka oskad jumala võõra inimesega rääkida, kui temaga ootamatult kahekesi jääd. Vahtisin hangesid, mis kuuvalguses sinakalt helendasid. Taas ründas mind tunne, et olen selle mehega kunagi kokku puutunud. Kui unustasin end talle pingsalt otsa vaatama, küsis ta ebaldes, mis ma vaatan. Õnneks jätkus mul oidu oma tobedad fantaasiad enese teada jätta. Viskasin nalja, et pean ju nägema, kes pimedas öös mu kõrval on.

Peagi sai meie ühine teekond otsa. Oma trepikoja ukse ees tänasin viisakalt nii õhtu kui saatmise eest ja sirutasin käe hüvastijätuks. Ta ei võtnud seda vastu, vabandades, et tal on selline ebausk - kui kellegagi kättpidi hüvasti jätad, siis enam ei näe sa teda kunagi, aga tema loodab minuga siiski veel kohtuda. Kohmasin midagi nagu, et jah, kes teab. Korraga palus ta haledalt, et ehk soostuksin talle teed pakkuma. Või veini.

Sellega rikkus ta sedamaid hea mulje, mille oli seni jätnud. Nii-nii, läheb lahti, mõtlesin. Ja ütlesin tõredalt, et mind ootab mu tütar ja ma ei võta kunagi nii hilja külalisi vastu, ammugi siis võhivõõraid. Ta ehmus tõsiselt, hakkas puterdades vabandama, vaikis hetke. Siis lausus nagu äraolevalt: „Saan aru... Mindki ootab tütar, ma vähemalt loodan..., aga hästi kaugel..." Jättis järsult head õhtut ja läks. Tagasi vaatamata, siniste hangede taustal. Mina vaatasin talle veel mõne hetke järele.

Taas ründas mind aimus millestki tuttavlikust ja korraga adusin tugevat kahjutunnet. Ei mõistnud isegi, kas just sellest, et teda sisse ei kutsunud. Aga tegelikult ma ei valetanud ju, sest meessoost külalisi käis mul üliharva, enamasti vaid seoses tööga, vahel ka mõned klassi- või kursusekaaslased. Nii vähe, kui mul ka mingeid romaanikesi oli olnud, pidasin alati õigeks nendega oma tütre maailma mitte kuidagi häirida.
Uinumisega polnud raskusi. Äsjased muljed ei äratanud mingeid fantaasiaid.

Täditütrega jätkus pärast juttu kauemaks. Piiritagune preili oli lahkunud pettumusega, et siinsed mehed pole kahjuks piisavalt tasemel.
Hoopis isemoodi pöörde võttis asi aga nädal hiljem.

Täditütar teatas õhinal, et too mees on minu isiku vastu elavat huvi ilmutanud - küsinud, kus ma koolis käisin jne. Ja palunud mu telefoninumbrit, mille tema minu nõusolekuta ka lahkesti andis. Kui see kõne tuli, olin huviga nõus kohtuma.

Ilma pikema sissejuhatuse või mõistujututa tuletas ta mulle meelde, et olime klassikaaslased I-IV klassini ja et tema kui memmepoja üle ikka naerdi. Ja loomulikult tuli mul kõik kohe silme ette, justkui olnuks see eile.

Oli jah selline suurte lokkidega poiss. Teda lausa ei kiusatud, aga naljanumber oli ta küll - iga väikese asja pärast jooksis õpetajale kaebama! Mäletan, kuidas ta mu juukseid läbi oma peo lasi ja mina talle selles eest raamatuga pähe lõin.

Mälestused tegid südame soojaks. Ega me sel kohtumisel muust rääkinudki, heietasime mälestusi algkoolipõlvest, tuletasime meelde klassikaaslasi, kes pärast seda põhikooli kõik ilmas laiali. Tema oli lahutatud ja ta üheksa-aastane tütar elas koos emaga Ameerikas.

Kui ta mind külla kutsus, küll oma ema nimel, kes mind väga hästi mäletas, läksin suure rõõmuga. See armas naine, kes oli ka minu vanematega lävinud, meenutas veel seda, kuidas poeg mind sünnipäevale kutsus, ja pärast nuttis, kui mina ei tulnud.

Nii sain aru, miks see mees mulle tuttav tundus. Tema olla mind esimesest pilgust ära tundnud ja pettunud, et mina teda mitte.

Hiljuti pühitsesime meie kooselu kolmandat aastapäeva, ikka täditütre ja tema mehega. Nemad peavad end mu saatusepöörde autoriteks ja õigustatult ju.

Poleks nad mind tol siniste hangede õhtul pehmeks rääkinud, poleks ma selle kalli inimesega ilmselt iialgi kohtunud. Sest täditütrega elasime koolipõlves erinevates linnades, teineteise klassikaaslaste nimedest polnud meil aimugi, nagu ka praeguste kolleegide omadest.
Nii et suurim üllatuste meister on elu ise ja mõnikord kingib ta sulle suure tunde alles siis, kui sa seda ei oota. Mõnikord on armastusel lihtsalt väga pikk tee tulla.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare