Gerda lugu: kuidas mehe uuest elukaaslasest sai minu sõbranna

 (7)

Gerda lugu: kuidas mehe uuest elukaaslasest sai minu sõbranna
Pexels.com

„Selle mehega puutusin esmakordselt kokku üpris skandaalsel viisil ühel suvepäeval sõpradega järve kaldal piknikku pidades tänu mu mopsi moodi krantsile, kes mul kaasas oli,“ alustab Gerda oma lugu.

Puhkajaid oli seal teisigi, samuti väikesed seltskonnad, kõik üksteisest parajas kauguses. Et mu koer oli kadunud, märkasin alles siis, kui üsna kaugelt tema käredat klähvimist kuulsin. Selgus, et ta on kolme mehe juures, kes meist oma viiekümne meetri kaugusel šaslõkiga õiendasid. Miskipärast ründas ta ühte neist.

Mitte kunagi enne polnud mu koer n-ö heast peast võõraid inimesi tülitanud. Pistsin ehmunult sinnapoole jooksma. Mulle jäigi mõistetamatuks, miks ta oma rünnakuobjektiks just selle mehe valis. Ähmi täis, kokutasin krantsi maha rahustades aina vabandusi, sain patuse kätte ja taandusin. Mehed jäid rahulikuks. Nad sõitsid sealt ära enne meid, mind aga painas terve õhtu imelik mõte, et olin seda meest kusagil näinud. Aga kokkuvõttes oli see lihtsalt üks tühine suveseik, mis varsti ununes.

Möödus umbes kuu, kui olin sunnitud oma autoga minema teenindusse üsna mu kodu lähedal. Niipea, kui meister mulle vastu astus, tundsin ta sedamaid ära - tollesama, kellega mu peni lähemat tutvust oli teinud.

Jõudmata mõelda, on see sobiv või mitte, kukkusin seletama, et tema mind ilmselt ei mäleta, aga mina vastupidi, ja et mul on nüüd võimalus veel kord vabandust paluda. Tema ütles, et mäletab küll, aga pole põhjust enam vabandada.

Seotud lood:

Lausa armastus esimesest pilgust see kahtlemata ei olnud, aga kui auto kätte olin saanud, ilmus ta vahel ikka mu mõtteisse. Ja tunnistan ausalt, et ma ei suutnud enam vastu panna ja tegin ise taas asja sinna töökotta. Mu suhe mehega, kes oli sel piknikul mu kaaslane, oli nagu suhe ja polnud ka. Ma leidsin, et ei tee tolle mehe juurde minnes kellelegi kurja.

Ta paistis mu tuleku üle rõõmus olevat. Tööpäeva lõppedes kohvi juues saime nagu päriselt tuttavaks. Ta meeldis mulle oma avatuse ja huumorimeelega ja me hakkasime kohtuma. Jõulude ajal kolisime kokku. Olin temaga nõus, et ju mu krants ta mulle välja valis.
Arvan, et tõeliselt hindama ja armastama hakkasin teda alles siis, kui aasta pärast tütre saime. Loomulikult olid tal ka oma väikesed puudused, aga ta oli ideaalne isa ja perekonnapea. Ükspuha, kui hilja ta töölt tuli või kui väsinud oli, jätkus tal lapse jaoks alati aega. Tema oli see, kes vähemalt igaks nädalalõpuks mõtles välja midagi, mida koos teha või kuhu minna.

Loe veel

Sedamööda, kuidas tüdruk kaela kandma hakkas, olin vahel salaja isegi armukade, et laps isa rohkem hoidis kui mind. Aga kokkuvõttes oli kodu meie tõeline kindlus - minul ei tulnud millegi pärast muretseda ega midagi otsustada.

Aastad olid üsna ühte nägu. Ei mäleta, et meil oleks mingeid suuri tülisid olnud. Selles, et midagi meie suhetes muutuma hakkas, kui tüdruk kooli läks, ei näinud ma ka midagi häirivat. Sest igaüks teab omast käest, et tunded kooselu kestel ikka muutuvad, esialgne tuli ja kirg ei saagi samas kuumuses jätkuda.

Tütar käis teises klassis, kui kuulsin esmast häirekella. Mees suhtles rohkem tütrega kui minuga ja paistis, et talle lausa meeldis, kui neil tütrega kahekesi kuhugi minna lasksin ja üksi koju jäin. Ühel päeval näitas tüdruk väikest nukku, mille talle oli lõbustuspargi loteriil võitnud üks isa tuttav tädi. Umbes samal ajal teatas sõbranna, et oli mu meest kohvikus näinud ühe noore tüdrukuga.
Mulle hakkas asi selgeks saama. Masendus oli suur, aga veel enne, kui ta ise kõik ära rääkis, arutlesin endamisi, et kui ta tõesti peaks kellessegi armunud olema, mina teda kinni ei hoia ja sõdima ei hakka.
Ta rääkiski, et ei suuda sellele tundele vastu panna, nagu ei suuda ka mind alandada. Kummaline küll, aga suutsin selle vestluse vajaliku rahuga üle elada. Leppisime kokku, et tütre jaoks valetame ta esialgu kolmeks kuuks välismaale tööle, kuna lahutamisest rääkida on veel aega. Mees lubas, et rahaliselt aitab ta meid edaspidigi ja tulevikus hakkab tütrega regulaarselt kohtuma. Oma uue kallima kohta ütles mees, et tegemist on väga mõistva minust kaheksa aastat noorema naisega, kes tema otsuseid ei mõjuta.

Vähemalt näiliselt oli nüüd kõik korras. Muidugi oli tütar alguses kohutavalt heitunud, sest ju aimas lapsesüda, et midagi on valesti. Rääkisime kokku, et hakkame ootame aga isa, sest helistada ta meile ei saa. Olime mehega kokku leppinud, et vajadusel helistan talle ise.
Läks mööda poolteist kuud, kui isa meile ette teatamata sisse sadas. Tütre rõõm oli kirjeldamatu - tuli ju isa varem, kui oli lubanud. Ja rääkis, et nüüdsest saabki ta hakata meid sagedamini külastama. Lapse küsimusele, millal ta päriseks tagasi tuleb, ohkas isa, et praegu veel ei tea.

Edasi hakkas ta meil käima iga kahe nädala tagant, siis juba kord nädalas. Mingil ajal oli päris hale vaadata, kuidas ta nagu äraminekuga viimase võimaluseni viivitas. Minu küsimusele, kas ta on lahutusest mõelnud, vastas, et on küll, aga pole osanud veel midagi otsustada.

Kuna minul polnud aimugi, mis inimene tema uus naine tegelikult on, arvasin, et oleks huvitav temaga tutvuda. Hakkasin kellelegi rääkimata uurima, kuidas kontakti saada, sest ei teadnud temast midagi peale nime. Aga tema jõudis must ette, helistas, tutvustas end ja palus kokkusaamist.

Läksin üpris segaste tunnetega, aga otsusega talle teada anda, et mina nende õnne ei takista. Aga juba pärast esimesest kohmetusest ülesaamist tõdesin, et tegemist on väga meeldiva ja aruka inimesega.
Ütlesin, et olen lahutusega nõus, lootes, et ta isal tütrega suhtlemist ei keela. Tema arutlus võttis mul esialgu aga lausa pinna jalge alt.

Ta selgitas, et kahetseb ja ei taha abielluda, nähes, et mu mees on füüsiliselt küll tema kõrval, aga hinges ja mõtteis minu ja tütre juures. Tema kannatab kahekordselt, nähes, kuidas mees talle seda tunnistada ja minult oma tagasivõtmist paluda ei julge. Lõuka tegi ta ettepaneku, et andku ma oma mehele veel üks šanss... No mida?
Siis rääkisime veel muudest asjadest. Ta jutustas oma tööst ja perekonnast. Lahkusime nagu head tuttavad, kokkuleppega hoida sidet ja jätta see kohtumine ainult meie teada.

Natuke nutsin, natuke olin vihane, aga üldiselt täielikus segaduses. Läbi raskuste ja kahtluste ning pikkade vestluste jõudsime uude olukorda. Isa äraminekust oli möödas natuke üle viie kuu, kui ta tütrele kooli vastu läks ja laps koos isaga koju saabudes hõiskas, et iss jääbki nüüd päriselt koju!

Küllap vangutab nüüd mõnigi pead, et on alles loll ja eneseuhkuseta naine. Nüüd, kui sellest saab varsti mööda kolm aastat, olen veendunud, et õigesti tegin.

Oleme mehega sellest palju rääkinud. Ta on tunnistanud, et see tunne tuli talle peale nagu suvine paduvihm ja et ju see oligi see kurikuulus keskeakriis. Ja et ta on saatusele tohutult tänulik, et tema kaks naist olid targemad kui tema.

Ma suhtlen oma toonase rivaaliga mitte väga tihti, aga sellegipoolest. Vaatamata eavahele pean teda oma heaks sõbrannaks.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare