Filmimees Ilmar Raagi kiri emale: "Ma ei ole olnud musterpoeg."

Palusime kolmel mehel kirjutada oma emale kiri. Siin need on: ehedad tunded, mälestused, usaldus, tänu...

Kirjad ilmusid Eesti Naises 2012. aasta maikuus.

Filmimees Ilmar Raag:

Tere, ema!

Kindlasti oled Sa üllatunud, et kirjutan Sulle ajakirja vahendusel. Tõepoolest, kas ei oleks lihtsam helistada või hullemal juhul koguni elektrooniline kiri saata. Ma tean, et see kõik oleks aga vaid vaene aseaine kohtumistele, mis on jäänud väga hüplikuks alates sellest, kui ma pärast keskkooli lõppu kodust ära läksin. Nojah, kui aus olla, siis mul paluti Sulle kirjutada, aga kui ma seda kord juba teen, siis pean ju aus olema.

Mind ajab teinekord segadusse, et lastele õpetatakse kohustuslikus ja nii öelda käsu korras väljendama oma armastust ema vastu. Ma võisin väikese poisina hea meelega Sulle sülle ronida, aga ma ei saanud tegelikult aru neist lauludest-luuletustest lasteaias, kus pidi kordama pähetuubitud sõnu kõige kallimast ja ilusamast emast. Mingil hetkel muutus selline täditsev ilutsemine võltsiks, sest tegelikkus oli ju tunduvalt keerulisem. Oli kindlasti hirm üksijäämise ees, mis sundis pelglikuks, kui Sa mind uude lasteaeda esimest korda üksi jätsid. Ja seejärel oli väikese poisi isekat arusaamist, kus ema ei olegi inimene, vaid lihtsalt see, kellel on võim ja vägi osta mänguasju, minna mere äärde ja riielda, kui midagi ei olnud korras. Väike poiss, nagu ma olin, on ju egoistlik idioot.

Mäletad, kord läksin 5.-6. klassis rahvamatkale, mis viis märtsikuus üle merejää Kuressaarest Abruka saarele. Selle retke jooksul kukkusin korra ka ranniku ligidal jääst läbi. Vesi oli madal ja vaid jalad said märjaks. Ometi ei tulnud ma kohe koju, vaid läksin veel sõbra juurde mängima. Kui ma siis hämaras koju jõudsin, olid Sa tulivihane. Tol korral ei olnud ka veel mobiiltelefone ja Sa olid kogu pärastlõuna oodanud, et poeg tuleks merejää pealt tagasi koju. Tõesõna, ma ei saanud tookord aru, et Sa olid mures olnud. Arvasin, et pahandad vaid seepärast, et ma ei olnud kokkuleppest kinni pidanud.

Või too teine kord, kui olin veel väiksem ja me olime käinud kellegi pulmas, kus sa soovitasid mul kõhu täis süüa. Ma ei teinud seda, aga koju jõudes soovisin süüa. Oli juba väga hilja. Väljas oli pime ja vaikne. Kui Sina siis osatasid, et ma pidin ju seal peol sööma, siis tormasin ma aknale, avasin selle ja röökisin väikelinna tardunud öösse: “Mu ema ei anna mulle süüa!” Kas selline poiss võiski aru saada luuletusest: “Kes see maksab memme vaeva?”

Lapsi saadakse ju parimal juhul ikka sellepärast, et ise soovitakse oma armastust kinkida. Nii olen tihti kuulnud emade lauset: “Parim asi, mis minuga juhtuda sai.” Ja mõnikord muutub see armastus ka täiesti tingimusteta pimedaks, mis on ühteaegu kurb, mõnikord ka naeruväärne ja tihti liigutav. Mäletan, Nõukogude sõjaväes oli juhtum, kus neli poissi, kes teenisid koos minuga, piinasid kord üht nooremat ja põletasid teda sigaretiga. Paraku jäid sellest nähtavad põletushaavad ja need neli poissi anti tribunali alla. Sinna saabus aga kohale ka ühe piinaja ema. Tegemist oli kõrgharidusega kirurgiga Minskist, kes pisarsilmi seletas, et tema ülikoolis samuti arstiks õppiv poeg ei ole mitte kunagi selliseks metsikuseks võimeline. Ometi ei olnud sel emal õigus. Sellisel juhul võiks aga küsida, mida me üldse oma lastelt ootame? Liig palju on siin asju, mis on ehk liigagi enesestmõistetavad ja mis seetõttu ei tule arvesse. Näiteks sünnipäeva meelespidamine. Ma ei ole kindel, kas naistepäev läheb arvesse. Mäletan mitut märtsihommikut lapsepõlvest, kus ma kiirustasin varahommikul linna lilli otsima, aga anna andeks, ma ei ole kindel, kas see oli armastusest. Pigem ikka seepärast, et selline oli komme, ja ma teadsin, et kui ma ei oleks lilli toonud, oleksid sa olnud pettunud. Vaata, siin on vahe. Ma ei otsinud tookord naeratust Sinu näole, vaid vältisin kurbust. Lastes on teinekord rohkem treenitud kohusetunnet kui teadlikku armastust.

Ja ometi tahan ma täna, et Sa oleksid just nimelt rõõmus, sest ma olen tõesti alles täiskasvanuna mõnest asjast aru saanud. Jah, ühest küljest, et ma ei ole olnud musterpoeg. Liig palju olen selleks kodust eemal, liig harva haaran telefoni. Mulle tegi palju nalja, kui Sa lõid endale Facebooki konto, et teada saada, mida Su lapsed teevad. Vähemalt 13. eluaastast saadik ei ole ma Sulle rääkinud oma südameprobleemidest tüdrukutega. See asi ilmselt ka ei muutu, aga tühja kah. Minu pärast ei pea muretsema, sest ma ise ei muretse. Oluline on ju miski muu.

Päris pikalt arvasin ma oma teismelise mõistusega, et kui vanemad midagi väga oma lastele peale suruvad, siis saavutavad nad täpselt vastupidise tulemuse. Nii nagu teatud hulk aristokraatide võsusid on hakanud revolutsionäärideks. Üks esimesi püsimälestusi Sinust on nõudmine, et ma pärast mängimist mänguasjad ise ära koristaksin. Seejärel ma tõesti ei nautinud seda, kui igal laupäeval pidi kodu põhjalikult koristama. Tolmu võtma, põrandat ja tihti ka nõusid pesema. Aga see oli vaid kukepea kartulipõllu rohimise kõrval. Rohimist vihkan ma siiani. Kummaline oli aga see, et kui ma esimest korda kohtasin oma Lääne-Euroopa eakaaslasi, siis mulle ei meeldinud, kuidas nende tubades valitses suur korralagedus. Nüüd hiljuti kolm aastat Pariisis elades, et seal teha filmi, mida Sinagi inspireerisid, avastasin ühel hetkel hämmastusega, et minu lihtsa elamise kraanikaussi ei jäänud iial musti nõusid. Kust oli pärit see mõte nõud kohe ära pesta? Isegi siis, kui ma oma tööpäevi lõpetasin kell 10 õhtul, mõtlesin, kuidas olin jõudnud selleni, et võin iga päev teha tööd, mille tulemus ei paista kohe silma. Ja siis ma mõtlesin, et ilmselt olen ma kodust saanud rohkem, kui seda isegi endale tunnistada tahtsin. Imestasin ma ju kunagi, kuidas Sa jõudsid korraga rabada kolme madalapalgalise töökoha peal, aga kuidagi märkamatult olen ma ühel hetkel ise tegemas samu asju. Ja nüüd kõige hullem – täna ma tunnen uhkust mõttest, et tegelikult oskaksin ka mina maatöödega hakkama saada.

Ma võiksin emadepäeva puhul öelda lihtsalt, et mul oli täitsa tore lapsepõlv ja aitäh selle eest. Kuid on veel midagi olulisemat. Ütlesin ennist, et pikka aega olid Sa lihtsalt ema, ilma et ma oleks Sinus näinud isiksust ja naist. Lapse jaoks on ju ema taandatud lihtsa mõnu ja karistuse funktsiooni vahepeale. Emal ei saa olla lapse silmis tundeid kellegi teise jaoks. Õigupoolest ei kujutanud ma ette, et Sul oleks üleüldse muid mõtteid peale nende, mis puudutasid meid, Sinu lapsi. Kummaline oli aga see, et te isaga lahku läksite, alles siis nägin Sind esimest korda naisena. Sinu kurbus oli selline, millega me, lapsed, ei osanud midagi peale hakata. Kusagil sel ajal, olin siis ju 12aastane, mõtlesin esimest korda, et mulle meeldib, kui Sa oled õnnelik Sinu enese pärast. Umbes sel hetkel sain ma ka täiskasvanuks, sest iga inimene saab täiskasvanuks siis, kui ta õpib oma vanemaid nägema iseseisvate inimestena, kel on emotsioone ka väljaspool oma lapsi. Nii ma hakkasin Sulle kaasa elama, sest esimest korda elus sain Sinust päriselt aru. Ja ainult selline armastus on aus, sest see ei ole seotud hirmu või kohusetundega tavade ees.

Nii ma tahan, et Sul läheks hästi, et haigused ei kimbutaks, et Sinu elukaaslasel oleks sedasama leebet meelt ja vastupidamist ja Sa suudaksid elust rõõmu tunda. Tühja sellest, et soovin seda emadepäeva puhul. Mina, sinu poeg, arvan, et Sa väärid seda niigi.

Ilmar