Estri lugu: esimese hoobi sain oma mehelt, teise tema tütrelt
Ma läksin mehele juba 20aastaselt 25aastasele mehele. Elasime koos 17 aastat, kuni lahutasime. Lapsi meil ei olnud. Algul me ei kiirustanud, aga kui otsustasime, et oleks aeg, tuli mitme nurjunud katse peale välja, et me neid ei saagi.
Õnneks ei rikkunud see meie suhteid. Pealegi oli mu mees korra abielus olnud ja tal oli tütar, kes elas emaga, aga käis meil pidevalt külas. Minul olid temaga head suhted ja mul ei tulnud mõttessegi talle isaga kohtumiseks takistusi teha. Ma isegi tegin mehele märkusi, kui kohtumised tütrega vahel liiga harvaks jäid. Aga kui tüdruk oli 12aastane, läks ta ema uuesti mehele ja nad kolisid välismaale. Sestsaadik käis neil isaga suhtlemine peamiselt neti teel. Otse mulle ta ei kirjutanud ja mina pean tunnistama, et ei tundnud tema elu vastu enam huvi.
Üldiselt oli meil täiesti normaalne abielu, aga see lõppe põhjusel, mis näib tänapäeval normaalne olevat - nimelt leidis mees minust kümme aastat noorema. Alguses olin vapustatud, aga lootsin, et see tal üle läheb. Palusin, lausa alandasin end igati, kuni jõudsime tülideni. Sedamööda, kuidas ta mulle mu vanadust ja liigseid kilosid ette heitis ja aina külmemalt mind kohtlema hakkas, sain lõpuks aru, et päästa pole siin enam midagi. Päris füüsiliste hoopideni asi küll ei läinud, aga moraalselt oli see veel palju valusam. Kuna elasime minu korteris, kolis mees välja ja abiellus juba varsti oma noore kallimaga.
Järgnev aasta oli tõeline põrgu - poleks uskunudki, et ma teda nii väga armastan ja temast nii suurt puudust tunnen. Ei osanud enesega midagi peale hakata, ei käinud kuskil, ei tahtnud kellegagi suhelda. Võtsin kaalust kõvasti maha, sest mu peatoiduks olid kohv ja sigaretid. Heietasin isegi enesetapumõtteid, aga tänu sõbrannadele asi selleni ei läinud. Nad valvasid mind nagu haiget, manitsesid ja ergutasid, nii et tasapisi sain elu jälle sisse. Ja veel aasta hiljem tutvusin mehega, kellesse äkki pööraselt ära armusin.
Algul oli sõbrannadel selle üle hea meel ja kiitsid mind muudkui takkka. Kui ma aga millestki ega kellestki muust enam rääkida ei suutnud kui ainult temast, püüdsid nad asja naljaks pöörata. Lugu oli selles, et mu ihaldatu oli vallaline, minust kolmteist aastat noorem ega ilmutanud minu vastu enamat kui lihtsalt sõbralikku huvi. Aga tema armastuse võitmine sai mulle justkui kinnisideeks.
Veelgi kaalust maha võtta oli kerge, sest jäin peamiselt jälle suitsetamise, kohvi ja unetute ööde peale. Pöörasin maksimaalset tähelepanu oma välimusele, lihvisin võrgutamiskunsti ja muid nippe ja mu visadus viis sihile. Asi oli tehtud, kui veetsime koos esimese öö.
Esmakordselt elus kogesin, mis seks õigupoolest on. Seda pöörasemaks muutus aga mu ekstaas, kui temagi väitis, et sellist naist pole tal veel iialgi olnud!
Varsti kolis ta minu juurde ja järgnevad kolm aastat olid kui paradiis. Ta oli hoolitsev ja õrn, külvas mu üle kingitustega ja veetis kõik vabad hetked minuga. Olin õnnest nagu poolhull - pärast tööd lausa lendasin koju, nagu temagi. Tänasin jumalat, et ta mulle minu eas veel sellise kingituse saatis. Tema vandus, et ei jäta mind iialgi. Nii et lõpuks olid sõbrannadki veendunud, et olen leidnud oma õige.
Siis aga hakkas tekkima märke, et miski on mäda. Ta tööpäevad muutusid pikemaks, erinevalt senisest oli telefon väljas, kui püüdsin teada saada, kus ta on ja miks viibib. Aga siis järgnes jälle pikalt ilus aeg - ta oli alati kättesaadav ja alati õigel ajal kodus. Kuni järgmise korrani...
Kord küsis üks sõbranna areldi, kas ma ei arva, et mees mind petab. Loomulikult ma ei arvanud, aga paanikasse läksin küll. Oma kahtlustest otsustasin talle mitte rääkida, kartes, et just sellega asja ise ära rikun. Ja siis helistas sõbranna ükskord keset tööpäeva imelikult närvis häälega ja palus, et küsi end tunnikeseks vabaks ja tule kohvikusse. Läksin.
Sõbranna juhtis mu kohale, kus meid ei märgataks ja kus enesele õige vaatlusnurga saaksime. Pilt oli selge: mu kallis istus seljaga meie poole, tema vastas ilus noor daam. Nad jõid õlut, paitasid vaheldumisi teineteise kätt ja muudkui suudlesid kergelt üle laua.
Mul lendas katus hetkega pealt. Mõelda ei suutnud mitte midagi, kargasin püsti, tormasin nende laua juurde, andsin mehele kuklavopsu, lõin naisel õllepeekri käest ja küüned talle juustesse. Loomulikult talutati mind kohe oma lauda tagasi. Sõbranna haaras mul raudselt randmest. Seda veel mäletan, kuidas mu mees, hoides preilit õrnalt pihast, ta välja juhtis.
Kodus tegin mõistagi sellise skandaali, et hoia ja keela. Aga mees naeris, ütles, et tütarlaps on lihtsalt tema tuttav, pealegi elab välismaal ja käib siin ainult külas. Ja et okei - enam ei tee, olgu ma tema pärast mureta.
Püüdsin, aga katsu sa olla. Mõtlesin pingsalt, mida ette võtta, kui mehel taas „pikemad tööpäevad" algavad. Ei alanud, aga ühel päeval helistas naishääl, küsides, kas ma tõesti teda ära ei tundnud - ta olla mu eksmehe tütar ja palub mind kohtumisele.
Õigupoolest juba teel sinna hakkas mul koitma, miks see noor daam, kellele toona kohvikus kallale läksin, kuidagi tuttav tundus. Ja nii ootaski mind seal just tema - mu eksmehe täiskasvanud tütar. Ahmisin õhku, olles taas nagu põrgu seitsmendas ringis selle peale, mida talt kuulsin.
Nimelt olla tema isa mu uue armastusega kursis olnud ja soovitanud tal mu praeguse mehega tuttavaks saada. No et teada, mis tegelane see on ja kas mul ikka maksab teda usaldada. Aga paratamatult jõudis asi selleni, et nad teineteisesse armusid. Ja katsugu mina nüüd asjast aru saada - vanuselt olen sellele mehele ju peaaegu nagu ema, sellepärast poleks mul mõtet kellelegi midagi pahaks panna. Selline on elu, mis parata...
Ma ei saanud kuidagi suud lahti. Ainus, mida suutsin küsida, oli see, et miks tal ei tulnud pähe taanduda siis, kui tundis, et armuma hakkab - tema lapsepõlves olime ju peaaegu sõbrannad; kas tal ei tulnud pähe, kuivõrd mulle sellega haiget teeb. Aga tema ei mõistnud seda üldse, avaldades lootust, et ükskord olen talle veel tänulik: polnuks see tema, olnuks mõni muu noor naine - minu panus nii noorele mehele on ju ikkagi lauslollus.
Kodus panin oma „eksituse" kodinad kokku ega öelnud talle sõnagi, nagu tema mullegi. Isegi ei oskaks kirjeldada, mida pärast seda tundsin või mõtlesin. Kõik oli nagu lummus või segapuder. Alles hiljem mõtlesin, mida mu eksmees selle hoolitsusega mõtles - polnud meil temaga pärast lahutamist ju mingit sidet.
Aga ellu ma jäin. Teadsin, et nad abiellusid ja mu kõige-kõige kallim kolis oma noore naisega Eestist ära. Rohkem ei kuulnud ma neist midagi. Müüsin korteri, et vanadest mälestustest pääseda. Olin uues kohas elanud mõne kuu, kui „väljamaalane" äkki helistas. Ütles, et on kodus käimas ja palus luba korraks külla tulla. Olin nõus.
Lõin end maksimaalselt üles, katsin peene laua ja panin isegi küünlad valmis. Tulles polnud ta põrmugi segaduses, oli nähtavalt mehisem ja isegi sümpaatsem. Rääkis, et nad peatuvad naisega hotellis, tulid niisama korraks, sest pole ammu käinud. Et tuli mõte mind lihtsalt üle vaadata ja tal on hea meel näha, et olen elus nähtavalt edasi jõudnud ja et mul hästi läheb.
Vestlesime rahulikult, niisama maast ja ilmast, minevikku puutumata. Siis korraga helises ta telefon. Kui hetk tagasi võitlesin pisaratega, siis nüüd käis hingest läbi jäine tuul, kui ta torusse ütles: „Jah, kallis, ma istun liiklustropis, jõuan vast poole tunni pärast.“
Siis tõusis ta püsti, tuli mu selga taha, asetas käed õrnalt mu õlule ja sosistas: „Korra võiks ju veel, nagu mälestuseks..."
Olin jahmunud ja tahtsin vaid, et ta kiiresti kaoks! Ütlesin, et hakaku astuma. Tema kohmas vastu, et noh, nagu sa soovid, tõmbas mantli selga ja läks.
See oli ju veel üks hoop, aga tõi mu hästi täie aru juurde. Mõtlen vahel eneseirooniliselt, et ikka soovitatakse oma armastuse eest võidelda. Kas ma kasutasin valesid võtteid või polnudki tegu armastusega?
