Ervini lugu: seal see juhtuski ja ma leidsin tuhat põhjust petmise õigustuseks

 (5)
Ervini lugu: seal see juhtuski ja ma leidsin tuhat põhjust petmise õigustuseks
Pexels.com

“Selle loo alguseks olin oma 46 eluaastast olnud oma armsa naisega koos 21 aastat, elanud vaikselt ja õnnelikult ning kasvatanud suureks tütre, kes just siis kodust lahkus,” alustab Ervin oma lugu.

Tähendab, me polnud küll seaduslikus abielus, aga selle asjaolu olime nii meie ise kui kõik teised unustanud. Olime mõlemad naisega lugupeettud ametnikud ja korraliku pere mainega. Aga siis tuli minu osakonda tööle 25aastane spetsialist, tasane ja tark daam.

Esimestest päevadest peale torkas mulle silma, et tal polnud kuigi kerge meie naiskolleegidega ühist keelt leida. Nooremad ja ultrakaasaegsed vaatasid teda nagu halli hiirekest, vanemad muutusid aga valvsaks, kuna mõnigi neist nägi tema taiplikkuse ja konkreetsuse tõttu temas konkurenti. Mina katsusin talle igati toeks olla. Vast ka sellepärast, et olin äsja iseseisvasse ellu saatnud tütre, kellega olime väga kokku kasvanud.

Ütleme, et ta nimi oli Liina... Vähehaaval hakkas ta end kodusemalt tundma. Ta tunnistas mulle, et kartis alguses meid kõiki ja kõige rohkem veel mind. Tänas mind, et ta vastu nii mõistev olin olnud. Mõnikord viisin ta koju, kui juhtusime kauem tööl olema, pealegi jäi tema elupaik minu marsruudi sisse. Ükskord sain tuttavaks ka tema emaga, tütrest hoopis jutukama ja isegi justkui nooruslikumaga. Hiljem selgus, et ta on minust aasta noorem.

Liinaga ajasime edaspidi sageli ka mitte ainult tööjuttu. Üllatusin tema lugemusest ja originaalsetest mõttekäikudest. Nagu mu nainegi, kes veendus selles pärast Liina külaskäiku meile. Kui me polnud juba mõni päev rääkinud millestki peale töö, hakkasin muudest vestlustest lausa puudust tundma. Sestap kutsusin ta vahel kohvikusse, vahel käisime koos mõnel näitusel.

Seotud lood:

Jube lugu, aga vähehaaval hakati meist tööl sosistama. Firma juhataja, mitte just mu sõber, aga täitsa oma poiss, küsis kord muiates, mis lahti on. Siis pareerisin torkega tema kui naistemehe aadressil. Naine kodus muheles kah vahel, et muudkui Liina ja Liina, kas mul on teine noorus? Mõnikord tuli päris hirm nahka, sest muidugi tuli pähe, et äkki ongi nii...

Loe veel

Kui püüdsin Liinaga distantsi hoida, siis hakkas ta ise erakohtumisteks põhjust otsima. Kuni kutsus mind nende suvemajja kalaretkele, sest lisaks muule originaalsele oli ta ka kalastamisfänn. Seal see juhtuski. Leidsin tuhat põhjendust eneseõigustuseks: naisega elasime ammu nagu sõbrad, tütar elas oma elu. Olin kuidagi nagu arhiivi pandud, aga ise veel väge täis. Liina kinnitas, et olen lausa ta unistuste mees ja et ta ei taha omavanuseid pärast seda, kui kooliarmastus ta lihtsalt maha jättis. Mu pööningu lõi päris segi tema pakkumine, et võib jääda mu armukeseks ega loodagi abielule, peaasi, et ma teda ei jätaks. Muidugi pihtisin siis nagu ogar, et seaduslikult polegi mul naist, nii et võin isegi kohe abielluda ja et ma olen kindel, et mu naiselegi poleks see ilmselt mingi tragöödia.

Kui naisele loo üles tunnistasin, nägin kohe, et tegelikult on küll tragöödia. Aga nagu temalt ka oodata võis, ütles ta allasurutud valu ja vihaga, küll sa ise tead, ainult ära pärast kurtma tule...
Liina emaga oli asi keerulisem. Tema ütles, et julgeb küll oma lapse minu hoolde usaldada, sest olen talle sümpaatne ja usaldusväärne esimesest hetkest. Pealegi paistab, et laps on minus leidnud oma armastuse. Aga kas olen ikka kindel, et see lõke pelgalt lahvatuseks ei jää, küsis ta. Selles oli ma kindel, et ei jää. Peagi kolisin Liina juurde nende maja teisele korrusele.

Kahekesi Liinaga koos olime seitsmendas taevas. Teistega nii hästi ei olnud. Tütrelt kuulsin aga üsna krõbedaid sõnu. Naine nõudis kategooriliselt, et senise kodu ja tema unustakisn. Tööl oli väga raske ringi liikuda – oli tunda, mida tähendab „kõik räägivad”.
Ämm oli ainuke, kes mind toetas. Ütles, et raske muidugi, aga ise valisite selle tee ja nüüd tuleb tõestada, et peate vastu.

Koos väljas käia me mingil ajal enam ei tahtnud, et mitte liiga palju tähelepanu tõmmata. Muidugi hoidsin teda kui oma kullakest. Jõulude ajal leppisime kokku, et jaanipäeval paneme kõigil oma pulmadega suud kinni”. Hea lahendus oli ka see, et leidsin talle tasuvama töö ühe oma sõbra firmas ja tasapisi hakkasid sosinad vaibuma.

Mida lähemale jõudis kevad, seda enam tundsin, et midagi meil Liinaga justkui enam ei klapi ja et ta kaugeneb minust. Ta ei tahtnud enam üldse kodust välja minna või kui läks, siis oma ainsa sõbrannaga, mitte minuga. Hoolimata sellest, et sõbranna käis oma uue austajaga. Korra võttis ta mind siiski kolmiku kohtumisele kaasa, et meid sõbraks teha, nagu ta ütles. Oli aga kohe tunda, et ilmselgelt ei istunud selline koosolemine kellelegi. Too noorhärra vahtis ja natuke ka kõnetas mind kui vanakest, noored daamid olid sõbralikud, aga mu meelest näitlesid viletsalt. Liina hakkas õhtuti palju telefoniga rääkima ja sageli läks vannituppa sosistama. Ütles, et sõbrannade saladused. Vahel läks ta välja mulle mitte midagi põhjendamata. See kõik kujunes kuidagi mõne kuuga, et ma ei hakanudki enam uurima, kellega ta suhtleb. Kuigi hingel oli valus. Ämm muudkui ohkas, kui temale kurtsin.

Aga meil oli ju pulmade suhtes kokku lepitud. Kui siis püüdsin üle pika aja Liinaga juttu teha pulmapäevast, ohkas ta, et appi, ta pole sellele vahepeal mõelnudki. Tollal olid talle tähtsamad täienduskursused ja nendega seotud Saksamaa-reis. Oli palju hetki, mil tundsin end jube üksi. Ma ei saanud pihta, mis toimub. Liina ütles, et kõik on hästi, aga nii vana ja kogenud olin juba küll, et aru saada, millal on hästi ja millal ei ole.

Samal ajal, kui Liina end täiendas, käisin üle hulga aja külas oma endises kodus. Mu endine oli väga reibas ja enesekindel ja tundus, et ehedalt rõõmus mind nähes – nagu tõeline sõber ja nagu vahepeal poleksi midagi juhtunud. Mainis, et elab järjest paremini, mida ka mulle soovib, ja et ootab meie pulmakutset. Tütrelt, kellega me ka ära olime leppinud, sain varsti kuulda, et ema abiellub peagi...

Rõõmus ja toetav ämm muutus aina sõnaahtramaks ja tõmbus endasse. Rääkis, et mõistab küll Liina praeguse käitumise hukka, aga tegelikult kardab Liina saatuse pärast, sest meie eavahe on ikka liialt suur.
Ühel õhtul temaga kahekesi veini juues ütlesin endalegi ootamatult, et ju tal on õigus, ja et mul on kahju, et ma hoopis temasse ei armunud. No seda muidugi lõõpides.
Siis paiskas ämm ühe hooga välja, milles asi - Liina sai taas kokku oma kooliarmastusega, kes elab nüüd Saksamaal, on lahku läinud ja vaba ja endiselt armunud. Ja Liina ei tea, kuidas seda mulle öelda.

Hiljem selgus, et see nn sõbranna peig oligi tegelikult see Liina õige, aga siis ma seda ei teadnud.
Liina, olles emaga enne ju ilmselt kõigest rääkinud, alustas kohe järegmisel päeval andekspalumisest, et kõik on nüüd kahjuks nii, nagu on. Minu lugupidamine talle – nii ei ole kerge käituda. Ja veel – tal ei tulnud pähe mind milleski süüdistada, sest tema arvates rikkus tema kogu mu senise elu. Ja ta muretses, kuidas mina edasi peaksin elama.
Pärast kõndisime mööda Mustamäel hilise õhtuni. Lubasime hinges alles hoida selle imelise, mis meil koos oli. Kummalgi oli omamoodi raske ja ka kerge.

Pärast seda elasin mõned kuud üürikorteris. Käisin tööl nagu ennegi, peaaegu kellegagi ei suhelnud. Üritasin jätta mulje, nagu poleks minuga midagi lahti. Ainuke, kes ikka helistas, oli ämm. Temaga oligi tore suhelda, sest ei pidanud midagi teesklema.
Mu endine naine ja Liina abiellusid. Käisin ikka Nõmmel ämma aitamas, kuni võtsin vastu tema ettepaneku elada seal tema teisel korrusel – koos ikka huvitavam.

Nii me elame juba paar aastat mehe ja naisena. Rohkem kui minevikust räägime nüüd küll rohkem oma esimesest lapselapsest. Ma tunnen, et olen õnnelik, kuigi vahel imestan, millega ma selle küll ära teenisin.
Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare