Ema oli seni olnud koduperenaine ja jäi selleks ka edaspidi. Vanavanemate talu ja isa alles kujunev äri jäi isa venna ja minu õlule. Kuna onu oli mulle lapsepõlvest saati peaaegu niisama lähedane nagu isa, tegutsesime üksmeelselt ja saime hakkama. Meie suguseltsis pole üldse kuulda olnud, et keegi elule alla oleks vandunud.

Pärast keskhariduse saamist läksin inseneriks õppima, aga tööd tegin kogu aeg paralleelselt õppimisega. Tasapisi meie äri edenes.

Kui alles 23aastaselt esimese armastuse läbi tegin, mõistsin ilma ema jututagi, et naisevõtmisega ei maksa kiirustada. Olen olemuselt pigem realist kui romantik ja mõistsin, et mu tulevane naine peab olema eelkõige sõber ja mõttekaaslane, keda saan usaldada ja kes minusse usub.

Leidsin oma armsama viimase kursuse algul. Suhe arenes tormiliselt ja meie suvise pulmapeoga tähistasime ühtlasi mu värsket diplomit. Mu naine oli hea perenaine ja tubli käsitööhuviline ning meeldis väga mu emale, kes ikka toonitas, et oled nüüd juba mees ja varsti ka isa. Eks minagi arvasin, et pole ju mingeid takistusi selleks, et ema mõne aasta pärast oodatud lapselast näeb.

Eriti jutukad polnud me naisega kumbki ja n-ö oma hingesügavusi ei avanud. Aga kui paljud paarid seda üldse teevad? Aga me lävisime täiesti pingeteta ja kõik vajalik sai räägitud. Ta oli minust kaks aastat noorem. Kurbade asjaolude sunnil oli ta kahjuks vaid vanaema üles kasvatatud. Ta oli minust aga mitte vanainimeselikum, vaid üksjagu lapsemeelsem, nii et tundsin kõva vastutust tema heakäekäigu eest.

Algul peaaegu idüllilise pildi pealt hakkas aga mõne aasta pärast värvi murenema. Mu naine hakkas näitama end hoopis ootamatust küljest. Kui ta seni oli olnud suisa ideaalne perenaine ja sõbralik suhtleja, siis vähehaaval näitas ta tegudega, hiljem aga ütles välja, et tema pole tulnud rikkurite juurde majateenijaks. Solvusin, sest keegi teda millekski ei sundinud, aga on loomulik, et pesu ikka pestakse ja tube koristatakse. Ja süüa tehakse, kui oleme eelnevalt nii kokku leppinud. Palgatööle mineku asjus leppisime kokku juba enne pulmi, et läheb siis, kui ise tahab. Mind hirmutas ka see, et ta ei saanud enam ka mu emaga üldse läbi. Nende omavahelist suhtlemist kõrvalt kuulates tundus, nagu oleks mu naine majas vana olija, käskija ja keelaja.

Kui siis ükskord kahekesi seda asja arutasime, nõudis ta rohkem vabakäiguõigust. Mida keegi polnud talle senigi keelanud. Mis mulle aga suuremat muret tegi, oli tema õhtune tipsutamine. See komme arenes välja kuidagi tasapsi ja aastatega, nii et ma ei saanud arugi. Aga mingist ajast hakkas see veinitamine häirima. Kui mainisin, et ta läheb ehk sellega liiale, märkis ta vastu, et ise ma ju õpetasin teda õilsaid veine tundma, ja tema nüüd siis õpibki... Aga üldiselt leppisime jutu lõpetuseks ikkagi kokku, et katsume ilma tülita. Ja üldiselt oligi elu stabiilne.

Siis mingil ajal tuli mu elus selline periood, mil pidin küllalt tihti Soomes käima ja mõnikord olin mitu päeva ära. Kui kodus tagasi olin, siis ema kurtis vaikselt, mini käib tema meelest liiga tihti väljas ja jääb vahel sõprade juurde ööbima, nagu ta ise ütleb. Aga isegi siis ma veel ei uskunud, et olukord hakkab käest ära minema. Ükskord, kui kahepäevasest sõidust tulin, sain teada, naine läks kodust pärast mind ja on teist päeva ära.
Kui ta lõpuks telefoni võttis, lubas ta koju tulla, aga lülitas telefoni välja ja tuli järgmisel päeval. Kuigi ta vist õhtul oli veel rohkem purjus, oli seegi üpris masendav pilt. Ta oli purjus ja nägi välja nagu... ei julge öeldagi... Kuulasin ta praalimise, halamise ja laamendamise rahulikult ära, kuni ta magama sain. Järgmisel päeval oli ta vagane ja mõistlik, palus vabandust ja lubas, et enam midagi sellist ei kordu. Mina ka lootsin nii. Kõlagu see ehk väiklaselt, aga midagi sellist polnud meie suguseltsis iialgi juhtunud. No ja mitmendat päeva purjus naine on vist ikka koledam kui sama palju joonud mees.

Kolmeks tunniks sõbranna juurde ütles ta end ühel pärastlõunal minevat, kui ma ise kodus olin. Pakkusin ennast kaasa, aga selle peale ta solvus, et järelikult ma ei usalda teda. Läks nii, et seekord sain temaga rääkida alles nädala pärast. Aga polnudki midagi rääkida. Kokku saime alles poolteist aastat hiljem, kui lahutasime abielu. Õnneks olin ette informeeritud, et meil on nüüd pooleaastane poeg. Laps ei saanud ju minu oma olla, küll aga juriidiliselt olin tema isa. Aga ma tunnistasin ta omaks. Nii eksnaine kui vastavad ametnikud nõustusid, et laps jääb minu ja mu ema hoole alla, sest lapse emaga oli juba piisavalt probleeme kogetud.

Sellega algas mu elu uus etapp. Õnneks oli mu ema siis veel küllalt kõbus ja noor naabripreili käis hea meelega lapsehoidjaks. Ja peab veel ütlema, et tänu taevale oli poisil terviseprobleeme ainult beebieas. Kuigi leppsime eksnaisega ja poisi emaga kokku, et ta käib last regulaarselt vaatamas, ei käinud ta vahel mitu kuud. Näis, et ta tuli vaid selleks, et raha küsida, kuna ta igavesti aina tööd otsis. Mulle heitis ta ette, et minu kitsiduse pärast on ta olnud sunnitud kõik minu kingitud ehted ammu maha müüma. Kole küll, aga tundsin kergendust, kui ta ajapikku päriselt kadus ja meile enam ei helistanud. Väheste ühiste tuttavate kaudu sain infot, et õnneks on ta vähemalt elus.

Pojast on nii minule kui emale palju rõõmu olnud algusest peale. Sellest, et bioloogiliselt ei ta minu laps, ei rääkinud me emaga justkui vaikival kokkuleppel mitte kunagi. Südames on ta seda mulle aga vähimagi kõhkluseta, isegi mõtteisse tuleb sel teemal miski hämar ja rõhuv üliharva. Kuni lapse seitsmenda eluaastani rääkisin talle ikka, et ema elab väga kaugel maal ja ei saa tulla. Kuni ta lapsemõistus ilmselt juba midagi jagama hakkas ja ta lakkas küsimast.

Emal sai aeg siinilmas täis, kui poeg oli just 14aastaseks saanud. Nagu sageli tervel mu eluajal, manitses ema mind surivoodilgi, et küll sa vastu pead - oled ju mees. Küllap ehk jah, kuigi selles viimases ma aina vähem päris kindel olen.

See naabritüdruk, kes meil lapsehoidjaks oli, on nüüd ilus noor naine ja meie peres nagu omainimene. Ta on siiras ja südamlik ning alati abiks ja toeks olnud. Poeg enam ju hoidjat ei vaja, ja tema lapsi on veel vara oodata, aga armsa naabriga on välja kujunenud delikaatne olukord.
Plikana näitas ta minu suhtes varjamatult üles tõelist kiindumust, täisikka jõudnult tõmbus tagasi. Aga kuna me linnas pidevalt suhtleme ja ta ka suviti minu vanavanematest jäänud maakodus pidevalt puhkamas ja abiks käib, hakkasin päris pelgama, et võin avalikkuse silmis jääda imelikku valgusse. Õigemini olen mõnel määral juba ilmselt jäänudki, kuna meid aina koos nähakse.

Möödunud sügisel võtsin temaga selle teema ääriveeri kõne alla, umbes nii, et ma ei tahaks tema mainet kahjustada ja et seetõttu ma ei oota temalt abi. Temaga on alati kerge vestelda olnud millest tahes. Aga nüüd ehmatasin ma tõsiselt, kui ta ütles oma lihtsal kombel mulle otse silma vaadates, , et armastab mind ja loodab ükskord vastuarmastuse ära teenida.

Hetkeks nagu rõõmustasin, aga teisalt ainult kõigutas see lause pinda jalge all. Rahvasuu ütleb küll, et elu õpetab, ja küllap vist, ja ka kingib, aga kahjuks ei anna otseseid õpetusi, kuidas selle kõigega ümber käia. Et mitte ajada veelgi rohkem segi iseenese järgnevaid päevi ega teha haiget...

* * *

Poeg saab nüüd varsti seitseteist ja jõuab ikka, mil minagi esmakordselt päriseluga silmitsi sattusin. Just tema mainis mulle juba kuskil kaheteistkümnesena: kahju, et naabritädi tema ema ei ole. Sestap olen imelikus olukorras. Salamisi võin ju tunnistada, et minus võiksid vastavad tunded kohe päris kindlasti idanema hakata, aga see haruldaselt puhas loomus ja südamlik naine on 26aastane, aga mina 47. Praegu võib sellest midagi tõeliselt ilusat sündida, aga tema ju ei tea, millised on ta tunded kümne või viieteisetkümne aasta pärast õitsvas eas naisena. Mina olen siis teel juba vanaduspõlve poole. Sellepärast kardan. Liiga suur vastutus mulle. Niigi juba eksisin korra rängalt. Kardan ka haiget saada. Esialgu oleks meie elu ilus, aga kui temale ei tundu enam nii...
Aga nii raske on tema pilku unustada.

Kõiksugu mõtteid mõlgutades tuleb pähe, et oma eksnaisest on mul kokkuvõttes lihtsalt kahju. Loomulikult piinab südametunnistus ka selle noore naise pärast, et ega ma jälle valesti tee. Ainult enesest pole mul kahju ja ega tohigi olla - olen ju mees.