Eriku lugu: ma ei tea, miks naised armastavad jultunud mehi

 (29)
Eriku lugu: ma ei tea, miks naised armastavad jultunud mehi
Michael Discenza/Unsplash

„Minu koolitee jäi omal ajal pooleli enese laiskuse pärast, aga ausalt öeldes ega mul koolitarkuse peale nuppu eriti olnud kah. Olin ilmselt üks viimastest, kes Eestist veel Nõukogude armees käisid. Seal sain autojuhipaberid ja kui tagasi tulin, võeti mind kolhoosi tööle. Kahekümne neljaselt võtsin naise, oma küla plika. Varsti sündis poeg, kolm aastat hiljem tütar,“ alustab oma lugu Erik.

Kuigi kolhoos lagunes peagi koost ja ajad läksid raskemaks, saime hakkama. Meil oli ju oma majapidamine ka ja mina rabasin suvel traktori peal, talvel töötasin lumesahaga.
Naine kippus muudkui linna, aga mina olin vastu. Ma ei kujutanud päris ette, mida mina seal peale hakkaksin. Sellest tekkis meil ühtelugu sõnelusi, kuni naine sai oma tahtmise. Üks ta endine klassiõde sokutas ta tööle baari, kus pidi väga hästi teenima. See oli juba krooniaeg, kui tasus suuremate ostude jaoks raha koguda. Mina jäin lastega koju ja tema käis kodus ainult nädalavahetustel.

Ega see õige elu olnud. Süda oli kogu aeg muret täis. Naine muutus nagu võõraks. Mu meelest püüdis ta kangesti „linnast" olla. Tal tekkis igasugu uusi tutvusi ja käimisi. Samas ma ei saanud enam mitte märgata, et talle napsutamine aina enam meeldima on hakanud. Keelitasin teda, et tule ära koju. Poeg oli siis just kooli läinud ja mul oli üsna raske hakkama saada, kuigi ilma ema abita oleks ma täiesti koju pidanud jääma.

Seotud lood:

Aina harvemini hakaks naine kodus käima. Vahel ei näidanud kuu aega nägu, kuigi me ju suhtlesime ja ütles, et kõik on hästi, aga kiire on. Ikkagi tekkis juba igasugu jutte ja ega ma tegelikult enam kahelnudki, et küllap juba mõned mehed ka tema linnaelu juurde kuuluvad.
Poiss oli kümneaastane, kui naine teatas, et läheb nüüd päriselt ära ja alustab uut elu uue mehe ja meie tütrega, kelle ta sügisel tahab linnas kooli panna. Laps muidugi heameelega emaga linna elama.

Loe veel

Jäime poja ja minu emaga kolmekesi. Alguses oli see muidugi suur šokk, aga harjusime ära. Raske oli ainult see, et naine enam meil üldse ei käinud ja tütrega kokkusaamise tegi väga keeruliseks.
Selline elu oli kestnud kolm aastat, kui linnas elav ämm ükskord helistas ja tahtis mu tütrega meile külla tulla. Mul oli nii hea meel. Aga meil rääkis ämm vapustabaid asju. Nimelt olla mu naine peaaegu nagu joodik. Ka tütar kinnitas, et tema ema juures enam elada ei taha. Naine ei teinud tütre minu juurde kolimisele takistusi. Ka lahutusega oli ta nõus. Niipalju, kui ma teda nägin, oli ta ikka tõesti alkoholiga kimpus.

Raha polnud kunagi piisavalt ja maal polnudki seda eriti kusagilt teenida. Õnneks ümbruskonnas oli alati mingeid tööotsi ja ma võtsin kõik vastu. Oma majapidamine toitis kenasti ära ja midagi sai müüa ka. Lapsed olid tublid. Koos tegime majagi rohkem korda.

Kui poiss lõpetas keskkooli, võttis ta varsti naise ja kolis teise maakonda. Tütar läks linna ametikooli ja temaga saime kokku ainult nädalavahetustel. Rahaliselt oli nüüd juba kergem.
Oma lahutatud naisest ei kuulnud ma aastaid midagi ja ei tulnud mu ellu ka uut naist. Polnudki ju lähiümbruses selliseid naisi, kelle peale mõelda - ainult kooliplikad või vanamutid.
Neli aastat tagasi tuli meile pereõeks üks minust mõned aastad noorem medõde Liina.
Saime väga hästi jutu peale, sest tuli välja, et polnud ta mingi linnapreili, vaid ka maalt pärit ja lesk, kelle täiskasvanud tütar elas juba eraldi.

Tema sai elukohaks suure kahetoalise korteri, mis oli üsna kehvas seisus. Oli nagu enesestmõistetav, et ma seda korterit remontima hakkasin, nagu ma üldse paljusid töid tegin. Peagi sai selgeks, et me teineteisele rohkem kui sümpaatsed oleme. Kui teda oma lastega tutvustasin, oli neil siiralt hea meel. Poeg vihjas kohe sellele, millele ma siis ise veel küll ei mõelnud.
Suvel elas Liina pea kogu aeg minu juures. Ta oli hea perenaine. Tema algatusel kasvatasime üles karja parte ja hanesid. Kuna tütar üsna pea pärast kooli mehe leidis, polnud mul tema pärast enam muret. Nõnda katsusin oma armastatud naisele hea mees olla.

Ostsin talle kasuka ja mõned ehted ja andsin raha uute riiete ja kingade ostmiseks. Nägin, kuidas ta rõõmustas. Koju ostsin moodsa pesumasina ja muruniitja.
See oli ilus aeg. Tasapisi hakkasin isegi abiellumisele mõtlema. Siis läks ta paariks nädalaks puhkusele - tütre juurde.

Et teda veelgi üllatada, vahetasin sel ajal tema korteris santehnika uue vastu välja ja plaatisin vannitoa ära. Loomulikult oli tal selle üle hea meel hea meel, kui tagasi tuli. Pärast jõulusid tegin ettepaneku leivad seaduslikult ühte kappi panna. Minu hämmastuseks jättis see ettepanek ta üsna külmaks. Ja mida rohkem kevade poole, seda enam tundsin, et meie vahel pole kõik enam endine.
Küll köhisin ma liiga kõvasti, küll oli teleka hääl liiga kõva, küll kõrvetasin toidu põhja või polnud puhast pesu õigetesse sahtlitesse pannud...

Samas hakkas ta virisema, et ma liiga heldelt tütart toetan. Mis oli vale, sest tütrel läks niigi hästi.
Kevadel pidasime siis ühe pikema jutuajamise. Tema ütles, et abielluda ta ei taha, et katsume teineteisega kuidagi niisamagi läbi saada. Aga ei saanud.

Ühel õhtul ma ei pidanud tema kriitikale enam vastu ja ütlesin, et kuna ta minus pidevalt pettuma peab, siis võib-olla on parem, kui igaüks nüüd jälle oma koju tõmbub.

Tema näis seda justkui oodanud olevat, sest kiitis rahulikult, et tema mind küll kinni ei hoia.
Kaks naist on mu elus olnud ja kummagagi ei vedanud, kuigi omast arust tegin mõlema heaks kõik, mida oskasin. Tänapäeva naised armastavad jultunud mehi, aga pehmemaid kasutavad nad lihtsalt ära.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare