Enda ära kaotamine suhtes on valusam kui purunenud suhe
Artikkel ilmus Eesti Naises 2016. aasta septembris. Siin lühendatud.
Kui armastad, siis näita seda. Kui armastad, siis andesta. Naised jagavad oma kogemusi, kohati päris kibedaid. Lootuses, et ehk on neist kellelegi tuge.
Esimene lugu: esikohal mehe laps
„Oma viimasest lõppenud suhtest on mul omajagu näiteid, kuidas tegin järeleandmisi, et suhe kestaks. Need eneseohverdused olid tugevalt seotud mehe nelja-aastase lapsega. Soovisin kahekesi reisile minna, kuid suhte nimel olin nõus ka mehe lapse kaasa võtma. Soovisin kahekesi õhtut veeta, aga kuna mehel oli järsku võimalus lapsega olla, seadsin mehe ning tema poja soovid esiplaanile. Lausa nii kaugele välja, et ootasin korduvalt tunde autos, et ta saaks oma eksnaisega vaieldud ja lapse nädalavahetuseks enda kätte. Kord pidi mees valima, kas sõprade juurde tuleb tema eksnaine koos pojaga või mina. Koos minuga polnud eksnaine nõus tulema ja nii poleks mees ka oma last näinud. “Heaks naiseks olemise” nimel neelasin nutuklombi ja solvumise alla, kui mees palus mul mitte tulla.
Kuna mees põlgas šoppamist ja liigset välimusele tähelepanu pööramist, muutusin selliseks ka mina. Ostsin riideid ainult kaltsukatest, et mitte silma paista, muutusin tõsiseks ja kaotasin oma särtsakuse. Mees ja tema laps olid küll õnnelikud ning eksnainegi tõmbas oma viha minu vastu leebemaks, aga mina olin täitsa omadega läbi.
Meie suhe kestis kolm aastat, jõudsime selle aja jooksul ka abielluda. Alguses varjutas meie õnne vaid eksnaise tugev manipulatsioon lapsega. Kuid mida aeg edasi, seda rahulikumaks ta jäi ning seda õnnelikumaks muutusid ka mees ja tema laps. Enda kohta võin öelda vastupidist: mida aeg edasi, seda õnnetumaks ma muutusin, sest seda kauem olin end ju alla surunud. Suhte päästmiseks või, mis veel hullem, pelgalt püsimajäämiseks võib ju kaaslase eksprompt reisile viia või kinkida talle uue kella, kuid enda ära kaotamine on vaat et valusamgi kaotus kui purunenud suhe.”
Teine lugu: elasin oma mehe elu
“Kui mu esimene abielu ammendus ning tekkis uus kallim, olin kõigeks valmis, et suhet hoida ja süvendada. Kuna mees mängis bridži ning oli jalgpallikohtunik, viisin end tasahaaval kurssi vutimaailma, -terminite ja -tegijatega. Vaatasin koos temaga telekast mänge, käisin kaasas Eesti koondise mängudel, lugesin kohtunike elu- ja karjäärilugusid... kõik selleks, et olla vääriline vestluspartner. Bridžiga oli raskem, mu võimete piir oli turniiri punktiseisu vastu huvi tunda.
Kuna mees oli kala vastu allergiline, jätsin menüüst ära kõik kalaroad: õppisin valmistama quiche’i, ahjuvorme, pastasid ja toite suvikõrvitsast. Kuna mehe perel oli talukoht keset metsi, surusin alla oma puugihirmu ja vastumeelsuse aiatöö suhtes ning me müttasime seal kevadest hilissügiseni kõik nädalavahetused.
Kui laps sündis, tundus iseenesestmõistetav kolida mehe kodulinna, mis sest, et mul ei olnud seal ühtegi tuttavat, rääkimata töökohast. Mees ütles, et tema oma töökohta ja kodu ei jäta, seega jätsin oma linna maha mina.
Töökohast ei olnud algul suurt lugu, kuid kui emapalk lõppes ja ühest sissetulekust napiks jäi, oli vaja minulgi tööd otsida. Olin valmis kandideerima põhimõtteliselt kõikjale, peamine, et pere oleks koos. Oma kolme võõrkeele, magistrikraadi ning rahvusvaheliste töökogemuste pagasiga olin veendunud, et vähemasti sekretärikoha ikka leian, kuid võta näpust... Kuudepikkuse kandideerimise järel olin nii meeleheitel, et pürgisin juba titerõiva- ja kummikukauplustesse müüjaks... saamata neidki töökohti. Meenutades, mida mehe nimel tegin, tunnen valu ja kibedust...”
Kolmas lugu: aitasin mehe abituks
“Armusin mehesse, kes oli pärit teisest riigist ja kolis minu pärast Eestisse. Kuna ta ei rääkinud esialgu eesti keelt, tundsin suurt vastutust, et ta jalad alla saaks, endale töö leiaks ja siinsesse ellu sisse elaks. See tähendas ka seda, et maksin rõõmuga kõik arved, kuniks mees tuule tiibadesse saab.
Neli aastat püüdsin olla supernaine, kes kasvatab lapsi, maksab arved, tegeleb oma ettevõttega ja samal ajal alustab kõrvalt ka mehe ettevõtet. Organiseerisin talle keelekursusi, online-koolitusi äri alal, enesearenguseminare Eestis ja välismaal. Mõtlesime koos välja äriplaani, millega ta võiks elatist teenida, ja leidsin vana sõbra kaudu investori, kes tema ärisse suurema summa raha paigutas. Tagantjärele mõeldes ajab see lausa naerma: olin korraga nii mehe kui ka naise eest ja proovisin omalt poolt teha kõik, et mees ennast seetõttu süüdi ei tunneks. Tema aga tundis ennast väga süüdi. Võtsin temalt eneseusu ja tahte ise midagi korda saata. Ta hakkas minust sõltuma ja sisimas põlastas ennast selle pärast.
Mina jooksin lõpuks täiesti tühjaks. Mu enda ettevõte hakkas kannatama ning langesin depressiooni. Kui lõpuks suhte lõpetasin, oli see mõlemale osapoolele küll väga valus, kuna hoolisime teineteisest endiselt, kuid tegelikult võttis mõlema elu positiivse pöörde. Mees leidis mõne kuuga palgatöö valdkonnas, mida ta siiani naudib, ja ka tema ettevõttel hakkas paremini minema. Ta ei mõista siiani, miks ta seda pööret juba meie suhte ajal ei teinud, ja on südamest vabandust palunud, et sellise koorma mu õlgadele pani. Mina õppisin aga seda, et naine peab mehele ruumi andma, et too saaks mees olla. Muidu kannadki kogu maailma oma õlgadel ja mõtled, miks maailmas ühtki MEEST ei ole.”
