Enamik inimesi otsib instinktiivselt tuge minevikust, ellujääjad ja kohanejad aga vaatavad tulevikku

Me kõik elame läbi erinevaid elumuutusi. Ootamatud ja ebameeldivad sündmused võivad mõjuda toimetulekule halvavalt. Töökaotus, haigus, lahkuminek, lähedase surm – need on piisavalt tugeva mõjuga sündmused, et panna proovile meie toimetulekumehhanisme.

Psühholoog Salvatore Maddi uuris ühe suure asutuse töötajaid 12 aasta jooksul. Sellel pikal perioodil toimus palju koondamisi. 2/3 inimestest reageeris muutustele halvasti. Sagenesid südameinfarktid, insuldid, neeruhaigused, alkoholism, hasartmängimine, lahutused, suitsiidid.
1/3 inimestest mitte ainult ei jäänud ellu, vaid neil läks elus hästi. Nad tegid karjääri või leidsid uue põneva ameti, olid oma eluga rahul ja õnnelikud.
Sellel n-ö ellujääjate grupil ei olnud mingeid ühiseid tunnuseid või erilisi eeliseid – ei paremat haridust, lapsepõlve ega geneetilisi eelsoodumusi. Neid eristas ülejäänutest ainult nende suhtumine muutusesse. Kui enamik igatses oma vana elu tagasi, siis kohanejad astusid sammu edasi.
Maddi nimetab seda eksistentsiaalseks julguseks. On leitud, et elumuutuse või trauma läbi elanud inimestest enamik otsivad instinktiivselt tähendust minevikust. Ellujääjad ja kohanejad aga vaatavad tulevikku. Selle asemel et küsida, miks see minuga juhtus, tuleks küsida, kuidas ja mida saan nüüd teha.

Olen sageli imetlenud raske kroonilise haigusega inimesi, kes on tegusad, elurõõmsad ja tänulikud. Usun, et just nendelt peaksime õppima elu.