Elu naisena ei lõpe viiekümneseks saamisega!
Vanusega on kummaline asi – selle tähendus muutub me vanemaks saades üha. Kahekümnesena tundub 40-aastane väga vana, kuuekümnesena suhtud selle-ealisesse kui „tüdrukusse“. Mõnusa huumori ja prantslasliku elegantsiga pikitud film „50 kevadet“ räägib küll mitte 40- vaid hoopis 50-aastasest naisest – aga eks me oleme ju kõik kuulnud, et 50 on uus 40. Jne. Nagu sageli juhtub päriseluski, langeb linaloos kõik korraga kokku: kuumahood, tütre rasedus, töökaotus, taaskohtumine esimese armastusega…
Tegelikult on tore, et viiekümnesed ja veel vanemadki naised on päris paljude viimasel ajal Eestis linastunud filmide kangelannad. Olgu selle põhjuseks vastavas vanuses näitlejannade rohkus või hoopis vaatajate nõudlus - igatahes on kõigil neil lugudel sama sõnum kanda: elu naisena ei lõpe viie- ja isegi veel mitte kuuekümneseks saamisega! Põhiline on end mitte ise enneaegu maha kanda, öeldes ühes või teises seoses: oh, mis mina, vanainimene…