Elise lugu: ma poleks iial uskunud, et sõbranna oma mehe vastu nii alatu võib olla

 (8)
Elise lugu: ma poleks iial uskunud, et sõbranna oma mehe vastu nii alatu võib olla
Abigail Keenan/Unsplash

"Ühel hilisõhtul tuli sõbranna peigmees ette helistamata minu juurde ja läks veel nähtavamalt närvi, kui kuulis, et mina pole tema elukaaslasega sel nädalal suhelnud. Mees kurtis, et naine on juba teist päeva kadunud ja telefonile ei vasta," alustab oma lugu Elise.

Mul oli sõbranna, kellega sõbrustasime kooliajast saati. Kuigi me eluteed vahepeal ka hargnesid, siis isegi pikema vaheaja järel kohtusime ja suhtlesime vähimagi võõristuseta.

Me pole ühtemoodi iseloomudega, aga arvatavalt klappisime nii hästi sellepärast, et täiendasime teineteist. Liider oli kahtlemata tema - hakkaja ja käremeelne. Mina olen vaiksem ja vaoshoitum, mul on hunnik komplekse, mitte nii palju ettevõtlikkust ja elujulgust kui temal. Mida tema juures aga läbi aegade hindasin, oli tema avatus ja heasüdamlikkus.

Mina leidsin 20aastasena mehe. Tagantjärele mõtlen, et oli üks loll tegu hakata temaga koos elama. Poiss oli niisama roheline kui mina ja armastuse vägi lõppes meil otsa juba esimesel aastal. Õnneks last ei jõudnud saada ja lahkuminek oli rahulik.

Sõbranna leidis mehe kolm aastat hiljem. Nad abiellusid ja said peagi poja. Poeg oli kolmeaastane, kui nad lahku läksid. Peapõhjuseks oli mehe töötuks ja rahatuks jäämine, ning sellega kaasnev laiskus ja saamatus.

Selleks ajaks olime mõlemad Tallinna kolinud ja suhtlemine jätkus niisama intensiivselt kui noorpõlves. Sarnane saatus veel ka - kaks alla kolmekümnest üksikut naist.
Mehi oli nii minul kui temal, aga ei kedagi sellist, kellega koos tulevikku ehitada. Vähemalt minul. Suure armastuse leidmisse ma ehk veel uskusingi, aga mitte ütlusesse „kuni surm meid lahutab". Pole mul ju pakkuda ei jõukust ega ilu ja tundus üsna utoopiline, et minusse armuks hullupööra ära mõni tõsine ja igapidi hea inimene, kellest võiks sõber ja teekaaslane saada.

Seotud lood:

Sõbranna vaatas neile asjadele teistmoodi. Ta mõtles, et otsib seni, kuni rikka ja edasipüüdliku mehe leiab, sest armastus olevat ju suhteline mõiste.

Nüüdseks juba viis aastat tagasi tutvusime ühel sünnipäevapeol lahutatud mehega, kelle ettevõte tegutses nii siin kui Soomes. Edaspidi puutusime temaga ühises tutvusringkonnas ühtelugu kokku. Naljakas oli see, et too rohkem nagu mulle tähelepanu pööras, mitte sõbrannale. Minus ei tekkinud aga tema vastu tunnet.

Loe veel

Sõbranna asus sihikindlalt tegutsema ja juhtuski, et mees kiindus sõbrannasse. Kohe tõsiselt, seda oli ju näha. Ja sõbranna temassegi. Paistis, et sest suhtest tõesti midagi tuleb, ja mul oli hea meel.
Mõne kuu pärast hakkasid nad koos elama mehe majas ja mõlemad paistsid olevat seitsmendas taevas. Sellest alates puutusin mina nendega vähem kokku - mis sa armunuid ikka segad. Oli meeldiv mehelt kuulda, kui väga ta sõbrannat armastab ja kui tõsised plaanid tal on. Aeg-ajalt küsis ta minult sõbranna kohta midagi ja mina võisin viimast ainult kiita, kusjuures mitte põrmugi ülespuhutult.

Järgneva kahe aasta jooksul käisid nad palju koos reisimas ja vahepeal elasid Soomes. Kõik oli suurepärane. Ükskord küsisin sõbrannalt, kas pulma ka saab. Tema vastas naeru kihistades, et oota-oota - ega see ole veel nii kindel ühtigi. Siis juhtus aga midagi õige imelikku.
Ühel hilisõhtul tuli sõbranna peigmees ette helistamata minu juurde ja läks veel nähtavamalt närvi, kui kuulis, et mina pole tema elukaaslasega sel nädalal suhelnud. Mees kurtis, et naine on juba teist päeva kadunud ja telefonile ei vasta. Oli saatnud sõnumi, et läheb korraks sugulaste juurde, aga sinna pole ta ilmunud.

Mees kahtlustas et sõbranna petab teda, sest olla paari kuu eest Soomes tuttavaks saanud ühe ammu sinna kolinud eestlasega.
See võttis kõhedaks. Lohutasin vaesekest, kuidas oskasin, sest alles nüüd nägin, kuivõrd siiralt mees kannatab.

Õnneks sain järgmisel hommikul meili, et ärgu me tema pärast muretsegu - tal on Soomes asju ajada ja ta saabub homme. Nagu välja tuli, oli mees saanud sama teate, ainult ilma selle Soometa, mille mina mõistagi enese teada jätsin.
Kui siis sõbrannaga kokku sain, noomisin teda, et mis pagana palagani ta teeb – inimene saab ju haiget. Ja siis ta rääkis.

Et on Soomes uue mehe leidnud, noore ja jõuka. Aga hoidku mina oma suu kinni, sest ta ei taha vanasse kaevu sülitada, enne kui uus valmis.

Esimest korda läksime päris riidu. Ma poleks iialgi uskunud, et sõbranna oma mehe vastu nii alatu võib olla, mida talle ka ütlesin. Tema rahustas mu maha, et lahti pole midagi. Mna palusin, et ärgu mind edaspidi pihiemana kasutagu. Sedasi jäigi.

Järgnevad paar kuud olin sunnitud korduvalt kuulama õnnetu mehe hala, lohutama ja õpetama, kuidas oma armastust sõbrannale tõestada. Samas tundsin ennast valetajana. Ühel ilusal päeval ütles sõbranna mehele nägemist ja läks Soome.

Vaene mees, küll ta piinles. Kuna mina ainsana ta õnnetu looga kursis olin, siis polnud mul lihtsalt südant keelduda kuulamas tema kurtmisi ja plaane oma kallis naine tagasi võita. Mina soovitasin, et löögu ometi selg sirgu ja mingu eluga edasi. Tundub, et tasapisi hakkas see tal õnnestuma.
Mõnda aega ei kuulnud ma sõbrannast midagi. Tema endise mehega suhtlesime ikka ja mida lähemalt ma seda meest tundma sain, seda sümpaatsemaks ta mulle muutus. Tavaline, lihtne ja heasüdamlik inimene, kes oli kuldses keskeas uskuma hakanud, et on oma õnne leidnud. Ja rängalt petta saanud.

Kiindusime teineteisesse inimestena ja meie läheduses polnud midagi intiimset.
Siiski, mida hoolitsevamaks ta minu suhtes muutus, seda enam oli tunda enama kui lihtsalt sõpruse märke.

Aga siis sain üle saja aasta sõbrannalt teate, et ta tuleb lähiajal mulle külla. Ja saabus just siis, kui tema endine mul külas oli. Mees tahtis viisakalt lahkuda, aga sõbranna nõudis otsekui politsei kurjategijatelt, et jääksime mõlemad paigale. Ja tegi nii inetu skandaali, et seda on piinlik meenutadagi. Rääkis, et tema naasis kodumaale heas lootuses, et tema järele igatsetakse ja et jätkata sealt, kus elu pooleli jäi. Aga meie kui tema kõige ustavamad inimesed oleme ta reetnud! Mina veel kui eriline uss, sest seda olla tema ammu aimanud, et jahin tema peigmeest. Ja nüüd, kui temal tuli mõneks ajaks eemale jääda, asusin kohe tegutsema.

Vaesel mehel oli kohutavalt piinlik, aga tema katsed sõna sekka öelda lämmatas sõbranna juba eos. Siis andis mees mulle pilguga märku, et asi on lootusetu, ja läks minema.
Ma mõtlesin, et kui üks kuulaja on vähem, saab ehk rahulikumalt rääkida. Aga tema jutu sisu oli juba öeldu kordus uute lisanditega. Nimelt et mina kui parim sõbranna, selle asemel, et tema peigmees alles hoida, nabisin ta alatul viisil hoopis enesele. Et seda ei andesta ta mulle elu lõpuni ja sestpeale olen ta vaenlane! Mu palve peale, et olgu õiglane ja tuletagu meelde, kuidas ta äkki ära läks, ähvardas ta, et passigu ma peale: kui tema oma meest tagasi ei saa, teeb ta kõik selleks, et teda ei saa ka mina.

Nii lõppes see sõpruse ja armastuse lugu. Sõbranna muidugi ei saanud meest tagasi. Mina jäin selle mehega suhtlema. Kui mees mulle selgelt oma tunnetest märku andis, ütlesin, et kooselu on tõsine asi ja mul on aega vaja. Siis oli see suhtlemine nagu sõpruse ja kurameerimise segu, aga mingil hetkel mõtlesin, et nii pikk ühine tee juba käidud ja ju siis saatus on meid kokku määranud. Olen õnnelik ja sõbranna on ka jälle uue mehe leidnud, aga me ei suhtle.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare