Egle lugu: ihaldasin parima sõbranna meest
Nüüd mõistan põhjust – ma lihtsalt polnud kohanud seda õiget. Sest ligi kaks aastat tagasi ma teda kohtasin – ilusat pikka brünetti, tarka ja viisakat, heasüdamlikku ja humoorikat, üleüldse kõiges kõige-kõige-kõige... Aga selle asemel, et õnnest lennata, teadsin, et pigem on saatus otsustanud mu õnnetusse tõugata. Sest TEMA oli mu parima sõbranna kavaler ja pärast paarikuist tutvust nad abiellusid.
Enne nende pulmi olin temaga üsna vähe kokku puutunud ja mõistagi polnud ei temal ega sõbrannal aimugi, mis minu vaeses hinges toimub. Alles pulmas sain õieti aru, kui tõsiselt temasse armunud olen, sest tseremoonia mõjus mulle nagu noahoop südamesse.
Aga see ei muutnud midagi. See sõbranna oli mu lähedasim juba oma kümme aastat. Mul ei tulnud pähegi oma tundeid kuidagi välja näidata. Vastupidi. Ma hoidusin õnnelikust noorpaarist nii eemale kui vähegi võimalik. Kui vahel koos midagi ette võtsimegi, olid meie suhted lahedad ja sõbralikud nagu ennegi. Pidin oma valuga ise hakkama saama ja tõotasin enesele iga päev, et küll ma selle armastuse ükskord ikka tapan.
Nad polnud veel poolt aastatki abielus olnud, kui sõbranna kord tõsiselt kopsupõletikku jäi ja haiglasse viidi. Ta hakkas seal jõudsalt paranema. Käisime mõlemad mehega teda vaatamas, muidugi kumbki oma ajal. Paar korda sattusime seal juhuslikult kokku ja läksime koos ära. Minu piirituks õnneks pani ta ükskord ette nii möödaminnes kohvikusse sisse astuda. See oli esimene kord, mil märkasin ta pilgus midagi, mis lootust andis. Aga siis tõotasin end seda enam vaos hoida, et oma tundeid peita.
Kuna sõbrannat näiliselt tervena siiski veel mingite tüsistuste hirmus haiglas hoiti, helistas ta mees mulle kord ja palus abi. Nimelt olla naine tal kodust mingit pesu tuua palunud, aga tema ei oska naiste asjades tuhnida ning arvab, et küllap saan mina selle ülesandega paremini hakkama. Värisesin hirmust, aga ka ootusest. Andsin enesele küll aru, kui alatu tegelikult olen, aga ju oli alateadvuses mulle siis juba selge, et kui midagi peaks juhtuma, ei suuda ma enam kiusatusele vastu panna.
Ei juhtunud mitte midagi. Otsisime vajalikud asjad välja ja asutasime haiglasse minema, kui ta enne ukse avamist mind embusse haaras ja suudlema kukkus. See oli nii jumalik, et olin teadvust kaotamas. Ühe hetkega olid surnud mu häbi, väärikus ja südametunnistus. Me ei vahetanud sõnagi ja suisa tormasime uksest välja, nagu saatanad viiruki eest.
Mõne päeva pärast sai sõbranna koju ja siis ei kohtunud ma nendega oma paar nädalat. Unistasin, põlesin, sajatasin end ja suutsin kohtumisi mitte otsida.
Aga siis tuli mu ihaldatu ühel õhtul ise, ette teatamata, midagi selgitamata. Neid paari koosveedetud tundi ei unusta ma iialgi.
Siitpeale kohtusime harva, aga regulaarselt. Et ta minu vastu midagi niisama tõsist tunneb kui mina tema vastu, tõestas peale otsesõnalise ütlemise see, et ta hakkas ta mulle pihtima, kui võõrad ja kokkusobimatud nad mu sõbrannaga tegelikult on. Ta kahetses oma abiellumist ja väitis, et elab koos ainult rüütellikust kaastundest.
Ühel kenal päeval teatas ta aga kogeldes, et saab nelja kuu pärast isaks ega tea, mida teha.
See oli mulle tõeline šokk. Ma polnud sõbrannaga ammu pikemat juttu ajanud, justkui kartes temaga omavahele jääda. Varga peas müts ju põleb! Siis aga läksin talle ühel õhtul ise külla. Ta teatas mulle särades uudise, mida ma juba teadsin. Lahedast kolmekesi olemisest ei tulnud nagu midagi välja. Tundsime ilmselt igaüks omamoodi, et midagi on õhus. Kiirustasin minema. Sõbranna jäi kohvilauda istuma, mees tuli mind välja saatma ja mantlit selga aidates suudles mind. Kui silmad avasin, nägin üle tema õla sõbrannat ukseavas seismas, silmad nii pärani, et ta nägu näis sellest lausa moondunud.
Seda, mida me mõlemad järgnevate minutite jooksul temalt kuulda saime, ei maksa korrata. Ta sajatas mind nii koledate sõnadega, mille kohta ma ei uskunud, et ta neid teab. Ajuti tundus, et kohe-kohe tormab mulle kallale. Seisin sõnatult ja tundsin äkki tarretavat rahu. Suutsin isegi kujutleda end tema asemel ja mõistsin, kui jube oli talle see avastus – kaotada korraga nii mees kui parim sõbranna, pealegi tema olukorras, mil teda miski ärritada ega kurvastada ei tohiks. Suutsin ukse avada ja välja komberdada alles siis, kui ta vait jäi. Nemad jäid sinna kahekesi. Mu salaarmuke polnud lausunud ainsatki sõna.
Järgnevad paar nädalat ei häirinud mind üldse, et kumbki neist minuga ühendust ei otsinud. Mul oli ju tegemist ainult omaenese südame ja südametunnistusega.
Paarist nädalast sai kuu, siis paar kuud – endiselt vaikus. Vahepeal pidasin plaani ise andeks paluma minna. Samas sain aru, kui nõme see oleks uuesti õli tulle valada. Kodust väljas ei käinud ma rohkem kui tööl. Tundsin end aeg-ajalt kui roojane, kelle peaks kividega surnuks loopima. Aga ühiste tuttavate kaudu peilisin välja, et nad polnud lahku läinud.
Mis seal pattu salata, küllap hingitses minus minus veel lootusesäde, et mu salaprints, kes väitis mind nii väga armastavat, kord ise endast märku annab. Andiski. Siis, kui nende lapsukese sündimiseni oli jäänud veel umbes kuu.
Ta helistas ja teatas kohe, et minuga ta kohtuda enam ei kavatse, sest lihtsalt ei taha. Palus vabandust, et nii läks, kuigi ma ei saanud aru, mis nimelt läks. Ta avaldas lootust, et ma mõistan teda ega võta meie vahel toimunut liiga tõsiselt. Noh, tegi poisikesetembu – naine kaua haiglas, hormoonid ja puha... Ta armastavat oma naist tõeliselt, ootab erutusega isapõlve, ja lõpuks palus, et ma nende pärast ei muretseks – neil on kõik hästi ja ta soovib, et ka mul oleks kõik hästi.
Sedaviisi. Nii et kokkuvõttes osutusin mina selleks, kes jäi ilma nii parimast sõbrannast kui armastatud mehest. Mu armastus ole praegusenigi veel päris surnud vaatamata sellele, kui haiget ta mulle oma viimase helistamisega tegi. Aga pean seda kõike ainult enese süüks ja kahetsen.
Hiljuti nägin neid eemalt titevankriga jalutamas ja tundsin end närusemast närusemalt. Valu on väiksem, aga tuikab ikka veel. Ma ei teagi, kumb pool sellest valust on kibedam: kas see, et oma varastatud armastuses pettusin või et sõbranna reetsin. Ma ei sõbrune kergesti ja kardan, et nii lähedaseks ei saa ma enam kellegagi.
Naiste sõpruse üle irvitamisest ei ütle ära keegi, kel vähegi viitsimist on, aga see on siiski olemas. Kahju, et mõistad seda alles siis, kui oled sõbra kaotanud.
