Paar järgnevat suhet läksid üsna kiiresti lörri. Ju mu hing oli veel haige ja kiirustasin kedagi leidma, et n-ö oma väärtust tõestada. Need mehed ei suutnud minus äratada sellist tunnet, mis oli mult nii ebaõiglaselt ära võetud.

Pärast 30. sünnipäeva mõtlesin vahel küll täiesti ratsionaalselt, et kui peaksin kohtama kedagi, kelle loomuses ja eluhoiakus vähegi enese omadega kokkupuutepunkte leian, siis võiks vähemalt lapse saada. Aga ma ei otsinud meest. Enamik, kellega lähem suhtlemine tekkis, ei tundnud minu vastu kiindumust. Huvi küll, aga see on teine asi.

Oli ka kiindumist, aga siis polnud jälle minul isegi huvi.

Tegutsesin juba aastaid kinnisvaraäris ja vaatamata tõusudele ja langustele olin üsna heal järjel, nii et tuleviku kindlustamiseks polnuks mul ka vaja mehele minna. Mul oli oma kindlaks kujunenud tutvusringkond ja elukorraldus. Kõige lähedasem oli kooliaegne sõbranna, samamoodi üksik nagu ma ise. Me käisime koos reisidel ja julgustasime teineteist, et mõttetuid mehi me ei taha. Ööklubide ja muude selliste meelelahutuste peale vaatasime me üleolevalt. Neid seiklusi tuli ette vast kaks või kolm korda aastas ja rohkem seoses mingite kohustuslike pühitsemistega suuremas seltskonnas.

Siis ühel kevadel, kui ma olin 32aastane, nagu öeldud, tuli mulle uus kolleeg, lahutatud kaunitar, kes oli mitu aastat Eestist ära olnud. Oli tasemel jurist ja meeldiv inimene. Sobisime esimesest hetkest peale, nii et paari kuuga olime juba päris sõbrannad. Käisin nii tema kui senise sõbrannaga kolmekesi jälle rohkem väljas. Ükskord, kui vana sõbrannaga kahekesi baaris istusime, hakaks meiega rääkima mees, kelle sõbrad olid tema sõnutsi üksi jätnud.

Pealtnäha oli meieealine, hästi riides ja viisakas, üldsegi mitte purjus ega pealetükkiv. Ühesõnaga - meeldiv inimene. Kellena ja kus me töötame, sellest polnud mingit juttu. Pärast paari toredalt koos veedetud tundi läksime omateed. Mees ennast saatma ei pakkunud, tänas väga sõbralikult, ja palus kirja panna oma telefoni. Meie telefoninumbreid küsida pidas kohatuks, märkides, et kui tema peaks meile kunagi meenuma, siis helistagu me ja ta tuleb heameelega.

Ei kutsunud me teda kunagi, aga vahel meenutasime küll kui lahedat inimest. Oletasime, et ta on ilmselt abielus, korralik pereisa, kes end lihtsalt tuulutama tuli.
Mõned nädalad hiljem tulin Soomest ja sattusin temaga laevas kokku just enne kohalejõudmist. Olin täitsa ehtsalt üllatunud ja rõõmus, et ta mu ära tundis, sest ise poleks ma talle juurde läinud. Tundus enesestmõistetav kohvikus veidi juttu ajada. Nüüd sain teada, et tal on inseneriharidus ja ta töötab põhiliselt Soomes. Rääkisin enesest kah, kes ja mis olen. Lahkudes andis ta mulle oma nimekaardi ja ütles, et jääb ootama mu helistamist. Sellel seisis baaris kirjutatust erinev telefoninumber.

Pärast esimest elevust kavatsesin rääkida sellest kohtumisest kohe ka sõbrannadele, aga otsustasin siiski, et ei räägi. Võitlesin kiusatusega mehele helistada, aga õnneks tuli igasugu kiireid tööasju vahele, mis mõtted mujale viisid. Nimelt otsustas sõbrannast kolleeg meie firmast lahkuda ja oma ettevõtte teha. Aga esialgu sõitis ta Saaremaale õe juurde, et teda aidata. Ta üksikemast õel oli probleem. Mees, kes oli ta koos lapsega kunagi maha jätnud ja ära kadunud, tuli tagasi ja kavatses jääda. Kolleeg pidas meest aga aferistiks, sest ta jättis õe maha purupaljana.
Lahkudes lubasime sõbrannaga sidet hoida ja teineteisel ka külas käia. Aga kõigepelt tegin selle asja ära, et helistasin oma „soomlasele". Ta ütles, et tuleb nädala pärast.

Mees hakkaski aina aina sagedamini Tallinnas käima ja peagi ütles lause, et olen just see, keda ta on kogu elu otsinud. Selgus, et ta polegi kordagi abielus olnud. Mina ei kahelnud enam ammu selles, et oleme teineteisele need õiged.

Siis kiskus aeg juba sügisesse ja talveks pidi ta põhiliselt Eestisse jääma. Ükskord selgitas ta oma plaani, et järgmise aasta peab ta veel Soomes pingutama ja siis hakkame oma elu ehitama. No mida veel mehelt oodata?

Oma Tallinna jäänud sõbrannale otsustasin kõik ära jutustada siis, kui ta tuli mulle ootamatult külla tulnuna seda meest nägi. Üllatus missugune ja rõõm minu pärast. Hiljem jäi küll mulje, nagu poleks mu peig talle eriti meeldinud, aga seda pidasin lihtsalt hetkekadeduseks.
Talv möödus nagu unistustelossis. Olin rahul ja õnnelik, sest mu tulevane polnud rohkem ära kui vahel nädala, vahel kaks. Vahepeal käis töölt ära läinud sõbranna külas ja kutsus ikka Saaremaale, kuhu suvel kindlasti minna lubasin.

Mida kõrgemalt päike käis, seda pikemaks jäi mees Soome, mis oli ka loogiline, sest nii oli ta oma tööd planeerinud. Imelik rõhumine võttis hinges maad siis, kui tahtsin kord nädalaks Helsingisse tema juurde minna, et mõne õhtu ja öö koos veeta. Siis ta puterdas, et elab ajutiselt aiamajas Helsingist väljas, kuhu ta mind kindlasti ei oota. Ütles, et pidas korterit liiga kalliks ja otsib soodsamat. Nõnda langes ära see plaan.

Siis hakkasin taas rohkem suhtlema sõbrannaga, kes oli Saaremaalt tagasi.
Ta rääkis, et õe mehel on siiski tõsised plaanid pereelu elada ja neil on kõik hästi. Õde saab mehe ja 10aastane poeg isa tagasi. Mees teenivat praegu Soomes kõvasti raha, et siis Saaremaal elamist uhkemaks teha.

Otsisin sõbranna jaoks oma fotode seast meie ühise kolleegi pulmapilte. Ühel fotol olin koos oma "soomlasega". Sõbranna mu kõrval palus, et ma seda pilti arvutiekraanil suurendaks ja imestas, kes see on. Mina vastasin, et on üks. Sõbranna elavnes, et väga põnev. Edasi vaatasime pumapilte.
Varsti sõbranna helistas ja kutsus jälle külla - neil seal pidu ja saan tutvuda ka tema õe perega. Läksin järgmisel nädalavahetusel. Oli ilus maikuu päev. Sõitsin otse hoovi. Veel enne, kui naised majatrepile tulid, jäi mulle silma mees, kes pingil istudes kalu puhastas. Tardusin sõna otseses mõttes rooli külge kinni, sest... see oli minu "soomlane"! Seda ilmet, millega ta püsti hüpates mind vahtima jäi, ei unusta ma vist surmani...

Tutvustamise juures tajusid kõik, et midagi on nagu imelik. Sõbranna küsimusele, kas oleme tuttavad, ei saand ma sõnagi suust, mees aga kohmas, et kunagi ammu olime kolleegid. Väga nutikas määrang, olen hiljem naernud! Varsti kadus ta oma toimetuste juurde ja siis teatas äkki, et sai ootamatu telefonikõne ja veel täna õhtul Soome sõitma. Läkski minema. Õhtu kulges rahulikult. Meest keegi teemaks ei võtnud. Mina lahkusin järgmisel hommikul üsna vara.

Nädal hiljem, kui sõbrannaga jälle suhtlesime, rääkis ta, et õemees kadus taas ära.
Siis ladusin talle kõik välja... Olime mõlemad nii kurvad, ei polnud võimelised millegi üle arutlema. Mu sõbrannad ei ole mulle kumbki midagi ette heitnud, aga ise kahetsen küll, et ma neile seda avantüristi kohe ei tutvustanud. Tahtsin ju üllatust teha ja tegingi meile kõigile!

Aja jooksul selgus midagi veel. Kui mees ütles mulle, et läheb Soome, oli ta enamasti Saaremaal. Talviti elas küll ka Helsingis, aga ühe soomlannast arsti tulevase mehena. Süüa ja raha olime talle kõik andnud, kui tal parjasti "vahe sees" oli. Nii et see oli terve naiste kulul elamise süsteem. Tänini ma ei tea, kus ja kelle peig see mees nüüd on! Ükskord huvi pärast otsisin, aga oma Facebooki konto on ta ära kustutanud. Muide, kui sinnamaani mõni mees rääkis naiste liiderlikkusest ja rahaahnusest, olin vaikimisi isegi nõus.
Aga öeldakse, et mis ei tapa, see teeb tugevaks.
Järgmise mehega olen ma suhet alustanud küll väga ettevaatlikult ja ilma igasuguste lootusteta. Õnneks näib, et tema on minu suhtes väga lootusrikas, ja see meeldib mulle.