Tarbetute esemete alleshoidmine ja kogumine võib olla märk tõsisest probleemist.

Henn (36), kelle vanematekodus riide- ja ajalehekuhjad, nõud, munakarbid ning mänguasjad korteri enda alla matavad, on omal nahal tundnud, kuidas see häire inimeste elu laastab.

Hennu emal on alles kümneid paare kandmata kingi, lademes riideid, kolme täiskasvanud lapse titeea mänguasjad, kodumasinad... Toas seisavad hinnasiltidega varustatud ammused ostud ning aastaid vanad avamata jõulupakid. Külmkapi uks ei püsi kinni, sest külmik on pilgeni täis tasapisi riknevat toidukraami...

Kogumine on üks sundhäiretest. Sellise häire all kannatav inimene kordab pidevalt mingit tegevust või tiirleb ta peas üha mingi mõte, mida ta ei suuda kontrollida. Mõtted võib täielikult vallutada toit või treening, inimesel võib olla ebanormaalselt sage pesemisvajadus, tarve kõike kontrollida või tühja-tähja koguda. Sundhäired võivad olla pikaajalised ja progresseeruvad või esineda periooditi, aeg-ajalt taandudes ning siis taas võimendudes.

Haiglaslik kogumine on midagi muud kui paar kappi seisma jäänud kandmata seelikut. USA ärevuse ja depressiooni ühing (ADAA) defineerib haiglase kogumisena selliste esemete massilist säilitamist, millel ei ole enam tegelikku väärtust.

Olukord võib aga veelgi pöörasemaks minna, kui kollektsioneerima hakatakse loomi, kelle elukvaliteet ei saa ruumikitsikuse tõttu kuigi hea olla. Kuid ka rämpsmeilide alleshoidmine ei erine muust kogumisest, vaatamata sellele, et need ei võta füüsiliselt ruumi. Motiiv on sama – hirm midagi olulist ära visata.

Mõistlik hobi vs häire

Kirglikul esemete kollektsioneerimisel ja haiglaslikul träni kokkukuhjamisel tuleb vahet teha. Pühendunud kollektsionääri jaoks on tema kogu uhkus, mida ta rõõmuga teistele esitleb. Kraamikoguja tunneb sageli oma täiskuhjatud kodu pärast häbi, keeldub sel teemal rääkimast ega taha majapidamise korrastamisest kuuldagi. Ta ei suuda ega üritagi oma asju liigitada või kindlatesse kohtadesse paigutada.

Margi- või mündikoguja teab üldjuhul täpselt, kus ja missuguses järjestuses tema jaoks olulised esemed paiknevad. Ta kaalutleb oma uued ostud hoolikalt läbi, samal ajal kui tränikorjaja kulutab täiesti mõtlematult millele tahes või tassib koju tasuta saadud flaiereid või reklaamlehti.

Hennu ema on suur šoppaja: enamasti ta ei mäleta, et tal mingit asja juba mitu tükki olemas on, ning muretseb neid aina juurde. Tehnikast kergelt vaimustuv isa kulutab müstilisi summasid kodumasinatele. Viimasel korral, kui Henn vanematekodu külastas, luges ta majapidamises kokku kuus printerit!

Koguja sisemaailm

ADAA toob välja tarbetule kuhjajale omaseid iseloomujooni. Sageli on kogujad perfektsionistlike kalduvustega. Henn meenutab näiteks, kuidas ta ema sobiva külmkapi ostmiseks viis aastat kulutas – raha oli ammu olemas, kuid “täiuslikku” kodumasinat ei leidunud.

Rämpsukogujas valitseb hirm, et ta viskab ära midagi väga olulist. Mõte sellest, et keegi teine tema esemeid katsub, tekitab ängistust, mistõttu ta ei luba kedagi oma asjade ligi, rääkimata sellest, et keegi võiks üritada selles segaduses korda luua. Kraamikoguja ei taha kellelegi midagi laenata –selle taga pole mitte kadedus, vaid hirm asjadest ilma jääda.

Nii nagu valitseb kaos tränikoguja kapis ja riiulis, on organiseerimata ka tema muu elu. Kogujatel on probleeme otsuste langetamisega, nad ei saa täidetud oma kohustusi ja lükkavad edasi töid, mis tuleb paratamatult ära teha.

Kogumise põhjused

Fugen Neziroglu, New Yorgi ülikooli psühholoogiaosakonna professor, mainib sellise häire tekkepõhjusena depressiooni, mõnd neurobioloogilist häiret või lapsepõlvest pärinevat traumat. Kogumine võibki alata juba murdeeas, kuuludes nende sundmõtete hulka, mis vananedes üldjuhul võimenduvad.

Henn on lähisugulastelt kuulnud, et tema ema kogumiskirg sai alguse ülikooliajal. Kord, kui suures linnas kõrgkoolis käinud tütarlaps nädalavahetuseks koju tuli, ootas teda halb üllatus – tema ema oli ette hoiatamata neiu asjade seas suurpuhastuse teinud. See jättis oma jälje. Seda, kas emal juba varem kogumiskirg oli, Henn ei tea, kuid see vahejuhtum andis kalduvusele kindlasti suurema hoo sisse. Kogumiskire võib esile kutsuda ka lähedase kaotus või lahutus.

Dr Neziroglu räägib, et häire on tõenäoliselt päritav: kui peres on kogujaid, on tõenäolisem, et sama komme tekib ka järeltulijail. Õnneks on Hennu ja tema õdedega teisiti. Henn räägib, et mingil perioodil ei raatsinud ka tema asju ära visata, kuid tegemist polnud kaugeltki mitte nii äärmusliku elulaadiga. Paar aastat tagasi tegi ta aga oma asjade seas totaalse inventuuri ning elab nüüd väga minimalistlikult: “Asjade maailm koormab. Kui vabanesin füüsilistest esemetest, tundsin suurt vabanemist ka vaimselt.” 

Lõputud kannatused

Henn mäletab, et kui päris noorena sai ta veel sõpru külla kutsuda, siis hilisemal kooliajal ta seda enam teha ei söandanud – häbi oli. Kraami täis majapidamine oli peamine põhjus, miks ta ülikooli astudes ühikasse kolis, kuigi kool asus kodulinnas.

Pahna täis elamine võib ka ohtlikuks muutuda. Vanematekoju sattudes püüab Henn lae all kõrguvatest raamaturiiulitest eemale hoida, sest võimalus, et sealt midagi alla sajab, on suur. Kohti, kuhu varjuda, tegelikult polegi...

Pilgeni täistopitud kodus võivad tekkida ka hügieeniprobleemid, sest kila-kolaga okupeeritud pinda pole võimalik puhtana hoida. Halvemal juhul on koli tarbeks peale garaa˛i ja keldri ohverdatud ka vann või duširuum.

Kannatavad kõik, kes kogujaga elamispinda jagavad. Kui tee ühest eluruumist teise on tõkestatud või ühtki vajaminevat eset pole võimalik üles leida, tekitab see pereliikmete vahel pingeid. Koguja ostuhullus ja krediitkaardi liigkasutamine võivad perre tuua suured rahamured.

Ka sotsiaalse isoleerituseni pole pikk samm, sest kogujat ei huvita teised inimesed või ta ei suuda oma sundmõtete ja veidra eluviisi tõttu kellegagi suhelda. Sageli on tal oma elustiili ja kodu pärast lihtsalt häbi. Kuid põhjuse ja tagajärje suhe võib olla vastupidine, sest üksildasele või lähedase kaotanud inimesele võivad esemed pakkuda mingisugustki turvatunnet.

Mida teha?

Professor Neziroglu räägib, et enamik kraamikogujaid ei näe oma tegevuses probleemi. Henn meenutab, kuidas tema ema kogujatest rääkivale dokumentaalsarjale reageeris. “Ta oli filmist suures hämmingus, rääkis mulle õhinal, mida näinud oli. Ta ei tundunud enda ja filmis näidatud inimeste vahel mingit seost märkavat.”

Kraamikogujate raviks on tavaliselt kognitiiv-käitumuslik teraapia. Kõige keerulisem ongi abivajaja psühholoogi vastuvõtule saada. Kord võttis Hennu õde ühendust kohaliku psühhiaatriakliinikuga ning kutsus terapeudi koju. Ta mainis seda ka emale, kes loomulikult kohe kliinikusse helistas ja visiidi tühistas. Henn ja õed on püüdnud vanematega maha istuda ning rääkida, kuidas kokkukuhjatud esemed nende elu häirivad, kuid olukord on alati lõppenud karjumise ja süüdistamisega. Mida siis ette võtta?

“Ema helistas paar nädalat tagasi ning rääkis, et oli koristanud ja vanu asju minema visanud,” muigab Henn irooniliselt. Tal on raske uskuda, et midagi oleks muutunud. “Ilmselt polegi meil õdedega selles olukorras enam mitte midagi teha. Oleme kodust lahkunud ning see segadus ei püsi meil enam igapäev meeles. Kui nad seal kahekesi oma eluga hakkama saavad, siis ei olegi vist mõtet üritada midagi muuta.”