Armukolmnurk: mees võrgutas justkui kogemata sõbra naise
Loomulikult tutvus Jaan nende tegevuste käigus ka Kerdi naise Tiiaga. Tiia oli välimuselt kaunis, hästi hoolitsetud, lõbus, jutukas ning veetis tihti aega koos meestega, näiteks mängu pealt vaadates ja kommenteerides. Nii mõnigi kord läks Tiia poistega ka reedel pubisse kaasa ja nii peeti ühiselt pidu.
Jaan ise oli tol ajal vallaline. Tuleb tõdeda, et ta polnud kunagi täiesti ükskõikne Tiia vastu. Talle tegelikult meeldis see naine, mis seal salata, kuid ta teadis ju väga hästi, et Tiia on Kerdi naine. Oma mõtteis võis ta ju Tiiat ihaldada, aga kaugemale ei läinud ta kunagi.
Ühel reedesel peol jäi aga Kert nii purju, et Jaan ja Tiia otsustasid ta koju toimetada. Nad panid joobes Kerdi magama ja kunagi kummalgi veel und ei olnud, hakkasid omavahel juttu ajama. Nad olid juba piisavalt alkoholi tarvitanud, kui Tiia ootamatult tunnistas, et ta pole just kõige õnnelikum Kerdiga. Kert suhtlevat palju teiste naistega ja pööravat talle vähe tähelepanu. Kuidas ei pööra tähelepanu, ei mõistnud Jaan. Nii imeline naine ju! Ta haaras nutva naise enda embusesse ja lohutas teda. Märkamatult puutusid tundepuhangu ajal kokku nende huuled ning Jaan tundis, kuidas kirelõõm tema keha haarab. Tiia ei lasknud aga kõige hullemal juhtuda ning palus Jaanil pärast suudlust lahkuda.
Jaan lahkus, kuid mõlema südamesse jäi miski kripeldama. Järgmisel päeval palus Jaan Tiialt kokkusaamist, et nad saaksid rääkida, mis eelmisel õhtul juhtus ning hoiduda, et Kert sellest midagi ei kuuleks. Jutuajamine polnud aga Jaani peamine eesmärk - ta soovis ju nii väga Tiiat näha.
Kui Tiia oli tööpäeva lõpetanud, suundus ta õdusasse vanalinna kohvikusse, kus ootas teda säravate silmadega Jaan. Mees oli kõik ettevalmistused teinud, et neid ootaks imeline õhtu. Et naisele muljet avaldada, oli ta juba pudeli veini ja maitsvad road lauda tellinud. Tiia oli meelitatud ning asus ujedalt Jaaniga lobisema niisama elust, aga ka eelmisel õhtul juhtunust. Mida rohkem nad jõid veini, seda enam igatses Jaan Tiiat taas suudelda ja puudutada. Pärast lõbusat õhtut tahtis Tiia koju suunduda, kuid Jaan veenis teda enda poole tulema, et teha vesipiipu ja nautida veel veidi lõbusat õhtut. Purjus Tiia nõustus Jaani ettepanekuga, kuid vesipiibuni ei jõutudki. Tiia andis juba koridoris mehe lähenemiskatsetele järele ning Jaan sai lõpuks ometi naist suudelda, hoida ja enda voodisse viia.
Järmisel päeval mõistis Tiia, millega ta hakkama oli saanud. Ta oli oma elukaaslast petnud. See polnud tõesti ilus tegu, kuid ta polnud kurb ja ta ei kahetsenud.
Tiia ütles Jaanile, et kuna ta ei kahetse, ju siis ongi aeg Kerdiga suhe lõpetada ja vanemate juurde kolida.
Jaan oli Tiiasse jõudnud armuda ning palus, et kui Tiia Kerdi poolt välja kolib, koligu otse tema juurde. Milleks vanemate juurde neid koormama minna! Jaan ei kutsunud Tiiat päriselt enda juurde elama, vaid ütles, et oleme koos, kuni korteri leiad. Tiia oli selle mõttega päri, sest uue elukoha leidmine võtab tõesti aega. Pealegi oli Jaan talle igati sümpaatne.
Tiia kolis Kerdi poolt nädal aega hiljem välja, olles üles tunnistanud ka oma armuloo Jaaniga. Kert oli väga löödud, maruvihane ning ei tahtnud kumbagi enam näha. Kert ei teinud ka tööl Jaaniga enam mingit pistmist. Nende suhted jäid vaid ametlikuks.
Jaan kiindus Tiiasse aina rohkem ja teda huvitanud enam Kerdi arvamus. Tal oli nüüd Tiia.
Tiia sättis end Jaani pool sisse ning elu kulges mõnda aega kui paradiisis. Idüll ei kestnud kahjukskaua. Tiia mossitas pidevalt ning saatis õhtuid mööda veinipokaali seltsis. See pani Jaani tõsiselt muretsema: mis on juhtunud elurõõmsa ja särava Tiiaga?
Ühel õhtul töölt koju tulles avastas Jaan Tiia purjus ning vihasena. Ta proovis veenda naist magama minema, kuid see ei õnnestunud. Tiia otsustas hoopis avameelselt üles tunnistada, et on kohtunud salaja Kerdiga. Ta ütles, et armastab ikka oma eksmeest ja ei tea enam, mida teha. Ta läks täiesti endast välja ning süüdistas Jaani, et too nende suhte ära rikkus.
Jaan oli kurb ja šokeeritud ning sulges end magamistuppa, jättes Tiia diivanile lebama. Jaan tundis, kuidas valu üle tema keha voolab. Ta armastab ju Tiiat! Mis nüüd ometi saab? Ta ei tahtnud Tiiast ilma jääda. Ta oli ju lõhkunud suhted sõbraga, et saaks Tiiaga olla.
Järgmisel hommikul leppisid Tiia ja Jaan ära ning Tiia vabandas, et mehele haiget tegi.
Kui Jaan aga õhtul töölt koju saabus, tervitas teda tühjus. Tiia oli korterist välja kolinud. Jaan oli täiesti murtud ja häbistatud. Ta oli kaotanud sõbra ning ning nüüd ka kallima.
Talumatu õhkkond jätkus ka töö juures. Kert kui võitja pilkas koos kolleegidega Jaani ning Jaanil ei jäänud muud üle kui töökohta vahetada.
Mõne kuu möödudes kuulis Jaan, et Tiia ja Kert on taas kokku kolinud. Jaan sai aga karmi kogemuse ning vandus endale, et enam iialgi ta ei vaata ühegi sõbra naise poole.
