Anneli lugu: eksnaine ilmus välja ja pulmad jäid pidamata
Armastus tuli kunagise koolikaaslase isikus, kellega täiesti juhuslikult ühte ja samasse firmasse tööle sattusin. Täpsemalt oli nii, et mina otsisin tööd ja läksin juba mitmeteistkümnendale tööintervjuule ja muidugi eriliste lootusteta. Lootus kustus seekord juba sisse astudes. Seal istus koolivend, kellega olin kooli ajal minimaalselt kokku puutunud, aga keda peaaegu üldse ei tundnud. Ta oli minust mõni klass ees, selline tähtis sebija, mu meelest ka eneseimetleja, kes end iga hinna eest maksma paneb. Mina olin pigem üks halli massi seast. Aga otse ukselt ringi pöörata ju kah ei saanud, seega võtsin tooliserval ebalevalt istet ja lootsin, et vaevalt ta mind ära tunneb.
Mulle otsa vaadates ilmselt ta ei tundnudki mind ära, aga kui andmete uurimiseks läks, naeratas ta ja märkis, et tore kohtuda kooliõega ja et loodetavasti ma mäletan teda. Selle peale mina lihtsalt noogutasin. Ja imede ime – selgus, et osutun täpselt selleks, keda neil vaja on. Järgnes üksikasjalikum tööjutt, siis viisakusest mõned meenutused koolipõlvest, krooniks kokkulepe, millal töölaua taha istun.
Majast väljudes uitasin kohe tükk aega niisama ringi, rõõmus muidugi. Väikse salakõhkluse, et kas sest ikka head asja tuleb, surusin kergesti maha.
Mu otsesteks kolleegideks said kaks sümpaatset naist, üks minu ja teine umbes mu ema vanune, asjalikud ja sõbralikud. Töö oli arusaadav ja isegi huvitav, nii et igasugused hirmud haihtusid juba esimeste nädalatega. Kolleegidele jätsin mainimata, et teatud ülemusega oleme varasemas elus kokku puutunud. Algul kaalusin, kuidas seda talle öelda, et temagi sellest välja ei teeks. Aga püha naiivsus – ilmselt ei tulnud talle see pähegi, sest nii palju, kui üldse asju ajasime, olid need ainult tööjutud. Rahunesin maha, sest kui see tutvus oleks mingit moodi avalikuks tulnud, oleksin selles valdavalt naiste kollektiivis sest ilmselt ka midagi kuulnud. Nõnda oli mu elukäiguke sedapuhku jälle igati sirgele teele jõudnud.
Aeg oli sügisene. Kui olin oma paar kuud usinasti tööd teinud ja end seal täiesti omainimesena tundsin, ootasin ühel vihmasel õhtul bussi, kui üks mööduv auto peatus ja mu koolivend mind läbi akna hõikas. Väheke tavatu see autosse kutsumine küll oli, aga puiklema ma ei hakanud, nagu ei vaielnud ka tema ettepanekuga kohvikust läbi astuda. Umbes tunnises vestluses hakkasin teda hoopis teistsugusena nägema. Mingeid isiklikke küsimusi ta mulle ei esitanud ja mina talle ammugi mitte. Siiski, ta ise pidas vajalikuks pihtida, et on elus omamoodi pettunud. Pärast seda, kui ta mõne aasta eest kohe-kohe abielluma hakkas ja pruut korraga teatas, et leidis teise. Jättiski ta maha ja kolis päriseks teise mehe juurde. Miskipärast tuli see mulle terve õhtu ikka meelde. Kujutlesin, kui valus ja alatu selline reetmine võis tegelikult tunduda... Tõdesin, et pole see mees sugugi selline eneseimetleja, kui olin plikapõlves arvanud.
Nagu arvata võite, ei jäänud see kohtumine viimaseks. Mulle meeldis, et tal meie tuppa varasemast sagedamini asja oli ja et ta mind samasse kohvikusse sattus, kus minagi tavaliselt käisin. Teadsin, et olin bossi silmis heas kirjas, aga koolivend rääkis mulle nelja silma all, et boss kavatseb mind oma lähimeeskonda lülitada, mis ka palganumbrit märgatavalt tõstab.
Hakkasin kartma, et äkki ta teeb ise mingit mulle soodsat kihutustööd, ja katsusin kontakte vähendada. Mingit kumu tööl jätkuvalt meie suhtlemisest ei tekkinud, aga edaspidi saime kokku ainult tööväliselt. Mitte kohtuda ei tulnud enam kõne allagi, sest paari kuu pärast tunnistasin enesele, et olen ikka armunud küll. Et temaga oli samuti, seda ütles ta mulle varsti.
Talvest sai kevad, kevadest suvi. Ilusaim mu senises elus. Jaanipäevaks kolisin oma üürikorterist tema majja elama. Kolleegid ilmselt aimasid midagi, aga kuna meil polnud eriti kombeks eraasjadest rääkida, siis kavatsesin neid valgustada enne lehtede koltumist. Koos pulmakutsetega, mis kõikide eelduste kohaselt selleks ajaks juba valmis pidid olema.
Ühel laupäeval, kui oma tulevast õhtuks ametireisilt koju ootasin, tuli meile ootamatu külaline. Väga ilus, efektne, enesekindel naine, kelle taolisi omal moel imetlesin. Marssis joviaalselt tervitades otse elutuppa, istus diivanile ja küsis majaperemeest. Minu palve peale teada saada, kellega mul on au, teatas ta, et on tema seaduslik naine. Tõsi, nad pole viimased kolm aastat suhelnud, kuna tema on pojaga elanud välismaal. Aga lapsel peagi kooliminek ja tema arvates on selleks õige koht ikka sünnimaa. Ja nagu ta vanast ajast mäletab, kattub see tema mehe seisukohaga.
Siis jäi ta vait ja mõõtis mind nagu mingit eksootilist putukat. Iseäraliku ilmutusena kindlasti tundusingi, sest täiesti kõnevõimetuna nägin küllap välja nagu täielik juhm. Siis järgnes tema irooniline oletus: „Või on ta mulle asendaja leidnud, ei tahaks nagu uskuda...” Pudistasin kuidagiviisi, et tegin õhtusöögi, kuna tema mees saabub mõne tunni pärast. Haarasin nagist jaki ja koti, panin võtmed ta ette lauale ja pagesin.
Kiirustasin sihitult siia-sinna, justkui kusagile hilinemas. Isegi mõelda ei suutnud mitte midagi. Ju jalad ise viisid, sest ei mäleta, kuidas jõudsin oma veel tühja üürikorterisse, mille võti mul pererahva loal olemas oli, kuna seal oli mul veel asju. Loopisin riided seljast, jõin ühe jutiga pool pudelit veini, vajutasin telefoni hääletuks ja pugesin voodisse. Õnnis uni päästis õige pea.
Varahommikul ärgates andis mälukilde kokku seada, aga nentisin, see kõik oli siiski tõsi. Magasin veel ja siis kohvikruusi taga avastasin, et mu eile veel tulevane mees polnud ainsatki sõnumit saatnud. Oligi asi selge. Esmaspäeval palusin bossilt puhkust. Ta ütles, et ootab mind tagasi ja tahab rääkida „mõningatest uuendustest meie tulevases koostöös”. Koolivenda ma ei kohanud.
Ta ei helistanud ka järgmisel ega ülejärgmisel päeval. Ju ei olegi tal mulle enam midagi öelda, mõtlesin. Alles paar nädalat hiljem sain temalt kohtumispalve. Otsustasin, et kuulan ta ära, esitamata mingeid küsimusi või süüdistusi. Ikkagi huvitav ju.
Sel naisel oli õigus – nad olid abielus ja on tänini lahutamata. Tema elas pikka aega ja valusalt üle naise põgenemist ja uskus, et ei suuda enam mitte kedagi mitte kunagi armastada nii nagu teda. Kuni kohtas mind, kellega hing olla korraga nagu painest vabaks saanud. Soov minuga abielluda polnud võltsing. Vale oli vaid ametisõit. Tegelikult istus ta üksi sõbra suvilas ja pidas plaane, kuidas mulle ausalt ära seletada kõik see, mis on olnud, ja üles tunnistada, et on abielus. Otsis kontakti naisega, aga kätte teda ei saanud. Naine oli aga tema kohtumishuvist tuttavate kaudu teada saanud ja sellepärast tuligi.
Naine rääkis siis talle, et ei ela enam aasta otsa kellegagi, et on südamest kahetsenud ja mõelnud ainult sellest, kuidas ära leppida. Et kuuene poeg, kes isa mäletab, räägib aina sellest, kuidas tahab issi juurde tagasi. Mis kõik mehe meele nüüd taas härdaks tegi, vanad haavad valulema pani, aga ka uue lootuse hõõgvele puhus... Kuni leidis, et on sunnitud mulle tunnistama - ta armastab oma naist ikka veel ja ta ei saaks hingerahu, kui jätaks poja isata kasvama.
Pidasin hästi vastu. Kinnitasin, et saan temast aru ja et pole mul talle midagi ette heita. Lohutasin end nii, et olgu nüüd minu hingekesega kuidas on, aga he, et see enne pulmi juhtus. Vaevalt oleks meie abielu õnnelikuks kujunenud. Koduteel mõtlesin ka, et äkki tegelikult oli mu arvamus tema kohta kooliajal ikkagi see kõige õigem...
