Ega Annagi pole alati kõrgvormis püsinud. Kuus aastat tagasi ütles üks Selveri kassapidaja talle otse: “Ärge muutuge igavaks põhjamaa naiseks! Miks te silm ei sära enam?” Anna on talle siiani tänulik. Tookord läks ta peegli ette ja nentis – ületöötanud, nägu nagu kodutul koeral. Me töötame, teostame end kirglikult, unustades isikliku elu. Annal endaga on seda nii mitu korda juhtunud. Nüüd ta teab, et hoopis sisemine rahu ja tasakaal on tähtsaim eesmärk, mille poole püüelda. Aga tema tee on teha seda üle ameerika mägede – ikka kõrgele üles ja siis kolinaga alla. See ongi õige elu.
“Mulle sobivad raskused. Ka treener ütles omal ajal, et kui mul oli probleeme, tegin oma kõige kõrgemad hüpped. Kui kõik oli hästi, siis lasin end lõdvaks ja tulemused tulid kohe keskpärased. Takistus silme ees – võtan end kokku, silm lööb särama, tekib kiskja pilk ja suhtumine – tsah, saak kätte! See ongi nauding, kui sa keerulises olukorras saad hakkama, oled võimekas, tugev ja julge. Sellest tekibki sisemine rahu.”
Julgus ja otsusekindlus on omadused, millega tuttavad ja lähedased Annat kõige enam iseloomustavad.
Tal on ka imetabane võime hüpata ühelt teemalt teisele, kõigest sügavuti ja kirgliselt kõneldes, nagu klaveriõpetaja ja tuumafüüsiku tütrele kohane.
Keha, hing ja vaim on üks. Kuulus tohter Hippokrates ütles juba üle 2000 aasta tagasi, et 90% inimesi sööb liiga palju, ning Anna märgib, et tänapäeval on lugu veelgi hullem. Et ennast hästi tunda, lihtsalt peab oma kehaga sõber olema ja temast hoolima. Anna retsept on: tühi külmkapp ja näljatunne. Esimene ei lase üle süüa ja ainult teine on õige teada andma, millal süüa. Ei mingit viis korda päevas näkitsemist – kui nälga pole, siis pole ka vaja süüa!
“Mida paremas vormis inimene, seda vähem ta sööb,” lisab Anna. Täiskasvanu ei vajagi eriti palju ja üldse on parim toit õhk. Tänu sellele oled kerge ja rõõmus, jõuad töötada, elada ja armastada. Täna, siin ja praegu.
Artikkel ilmus Eesti Naises 2012. aasta augustis. Siin lühendatud.