Anna silmis põleb too tuttavlik metsik tuli. Ja mulle meenub, kuidas ta otse-eetris oma mehele armastust avaldas. Anna aga ütleb, et tema pole midagi erilist teinud. “Tegusid tegi hoopis Allar, kui vene tüdruku endale naiseks tõi. Eesti laulis, Eestis oli revolutsioon – ja rahvuskangelane abiellub vene naisega. See oli šokk,” meenutab Anna aega, kui ta suure rahva ja metropoli tüdrukuna tundmatusse Eestisse tuli. Ta ei ütle, et too aeg oli raske, ent nende pingete ületamisest õppis ta palju.

“Kuidas saab nii, et inimesed, kes mind ei tunne ega ole näinudki, kirjutavad lehtedes, et ma olen selline ja selline? Kohe tempel otsaette ilma igasuguse infota?!” on ta siiamaani meediakajastustest hämmingus. “No ei oska keelt? Tõepoolest! Ma ju alles eile tulin!” pragab Anna. Tema praegune ilus eesti keel ei anna millegagi aimu, et õppima hakkas ta seda alles täiskasvanuna.

Tee tasakaalu juurde

Anna paneb oma leegitsevad ereoranžid küüned mu ette lauale ja kihistab, et suure roosa plastmasslillega sõrmus on tema selle suve hitt. Ta heidab kõrvale arvamuse, nagu tema vanusele naisele ei sobiks roosad teksad ja tulipunased lehvidega kontsakingad. Hallus ja igavus ei ole Anna loomuses. Samuti ei arva ta, et üle neljakümnesel mehel peab kõht püksivärvlist eespool rippuma ja trepist teisele korrusele minnes peab juba hingeldama.

“Ma pole kunagi paks olnud. Aga teatud vanuses lisandub ikka aastaga kiloke. Ostad jälle number suuremad riided ja rahustad ennast, et vaata passi – selles vanuses ongi nii... Aga ei ole ju! See on puhas laiskus, minnalaskmine, mugavus! Vorm on ülitähtis osa heast enesetundest, enesekindlusest, elukvaliteedist!”

Ega Annagi pole alati kõrgvormis püsinud. Kuus aastat tagasi ütles üks Selveri kassapidaja talle otse: “Ärge muutuge igavaks põhjamaa naiseks! Miks te silm ei sära enam?” Anna on talle siiani tänulik. Tookord läks ta peegli ette ja nentis – ületöötanud, nägu nagu kodutul koeral. Me töötame, teostame end kirglikult, unustades isikliku elu. Annal endaga on seda nii mitu korda juhtunud. Nüüd ta teab, et hoopis sisemine rahu ja tasakaal on tähtsaim eesmärk, mille poole püüelda. Aga tema tee on teha seda üle ameerika mägede – ikka kõrgele üles ja siis kolinaga alla. See ongi õige elu.

“Mulle sobivad raskused. Ka treener ütles omal ajal, et kui mul oli probleeme, tegin oma kõige kõrgemad hüpped. Kui kõik oli hästi, siis lasin end lõdvaks ja tulemused tulid kohe keskpärased. Takistus silme ees – võtan end kokku, silm lööb särama, tekib kiskja pilk ja suhtumine – tsah, saak kätte! See ongi nauding, kui sa keerulises olukorras saad hakkama, oled võimekas, tugev ja julge. Sellest tekibki sisemine rahu.”

Julgus ja otsusekindlus on omadused, millega tuttavad ja lähedased Annat kõige enam iseloomustavad.
Tal on ka imetabane võime hüpata ühelt teemalt teisele, kõigest sügavuti ja kirgliselt kõneldes, nagu klaveriõpetaja ja tuumafüüsiku tütrele kohane.
Keha, hing ja vaim on üks. Kuulus tohter Hippokrates ütles juba üle 2000 aasta tagasi, et 90% inimesi sööb liiga palju, ning Anna märgib, et tänapäeval on lugu veelgi hullem. Et ennast hästi tunda, lihtsalt peab oma kehaga sõber olema ja temast hoolima. Anna retsept on: tühi külmkapp ja näljatunne. Esimene ei lase üle süüa ja ainult teine on õige teada andma, millal süüa. Ei mingit viis korda päevas näkitsemist – kui nälga pole, siis pole ka vaja süüa!

“Mida paremas vormis inimene, seda vähem ta sööb,” lisab Anna. Täiskasvanu ei vajagi eriti palju ja üldse on parim toit õhk. Tänu sellele oled kerge ja rõõmus, jõuad töötada, elada ja armastada. Täna, siin ja praegu.

Artikkel ilmus Eesti Naises 2012. aasta augustis. Siin lühendatud.