Anita lugu: esialgu olin ehmunud oma liiderlikkuse pärast, aga tuli tunnistada, et olen armunud
Firmas teadsid meie suhet kõik, nagu sedagi, et me juba mitu kuud ühes korteris elasime. Kas ja millal uus kolleeg sellest teada sai, pole mul aimu, aga ma hakkasin tähele panema, et minu vastu näitab ta üles rohkemat kui lihtsalt kollegiaalset huvi. Just siis läks mu elukaaslane teise firmasse tööle ja uus austaja muutus aktiivsemaks.
Omamoodi see mulle isegi meeldis, sest mida lähemalt teda tundma õppisin, seda enam ta mulle sümpatiseeris. Huvitav inimene, tagasihoidlik ja laia simaringiga. Sain teada, et ta on lahutatud. Nelja silma all olin temaga vestelnud siiski vaid paar korda - ta viis mu oma autoga koju, kuna minu elukoht jäi tema koduteele.
Kui ta oli meil umbes pool aastat töötanud, tuli meie firma ümmargune sünnipäev. Oli plaanis peen pummelung linnast väljas ühes puhkebaasis.
Oleksin vabalt võinud sinna minna koos elukaaslasega, sest talle olid ju kõik tuttavad kui endised kolleegid. Aga kuna ta läks enne äraminekut paari juhtkonna tegelasega riidu, siis keeldus ta kaasa tulemast. Ta teadis, et kui ma õhtul kellegagi tagasi ei saa, tulen järgmisel päeval. Oligi ette nähtud, et pärast pidu saab seal ka ööbida.
Enamik rahvast veeti kohale bussiga, aga minu salaaustaja tuli oma autoga.
No nii. Pidu oli tõesti äge igati heas mõttes. Meil polnud ka selliseid, kes oleksid jookidega palju liialdanud, nii et sai palju suhelda, naerda ja tantsida.
Austaja ütles mulle varsti, et tema pole pidutseja tüüpi ja sõidab hilisõhtul tagasi linna. Möönan, et olin natuke pettunud. Olime temaga peol kord koos, kord erinevate vestlusringides. Aeg kiskus juba jaanikuisesse südaöösse, kui ta ütles mulle, et hakkab nüüd minema. Korraga tuli mul kange tahtmine temaga koos linna sõita, mille üle ta nähtavalt rõõmustas.
Polnud me veel metsast välja suurele maanteele jõudnud, kui ta korraga kõrvale keeras, teatades, et tahab mulle näidata ühte imepärast paika.
See oli ilus kivirahnuline rand, mida oli suveööl tõeti ilus vaadata.
Edasi läks sõit üksildase talumaja õue, mis, nagu välja tuli, oli ühe tema sugulase suvekodu. Ta tegi ettepaneku siin kahekesi edasi pidu pidada, ja häbi küll, mina võtsin selle ettepaneku põnevusega vastu. Me jäime sinna peaaegu järgmise õhtuni ja me ei maganud eraldi voodites. Hommikul ta ütles, et oli selle kõik ette plaaninud.
Ah sa pagan, kui segamini see mu tunded lõi. Esialgu olin ehmunud oma liiderlikkuse pärast ja südametunnistus piinas. Aga tuli tunnistada, et olen armunud. Selleks ajaks oli mu suhe elukaaslasega ka mingil määral rutiinseks muutunud ja nüüd seal talumajas mõistsin, et see on mu saatus. Koju jõudnud, rääkisin talle loo ära, nädala pärast läksime lahku ja ma kolisin tema juurest tagasi omaenese tühjana seisnud korterisse.
Uus romaan võttis tormilise hoo. Püüdsime seda töö juures küll varjata, aga juba varsti ulatusid minunigi jutud, et ma ei viitsi mehi otsida, vaid nopin neid kolleegide seast. Mina aga olin üle hulga aja tõeliselt õnnelik ja mulle oli jumala ükskõik, mida keegi arvab.
Me olime maailma tähtsamates asjades absoluutselt ühte meelt ja meile meeldisid ühed ja samad asjad. Ühine otsus oli seegi, et koos me kohe elama ei hakka ja lapsi kohe ei planeeri. Temal oli tütar, kes elas lahutatud naise juures. Käisime kohtamas ja vaheldumisi teineteisel külas. Küll oli see ilus romantiline aeg, milillist polnud mul isegi gümnaasiumis või pärast seda. Kolme kuu pärast otsustasime abielluda, sest me ju väga armastasime teineteist ja tahtsime seda teineteisele kinnitada. Pulmad määrasime mihklipäevale, mis on ka mu sünnipäev.
Broneerisime pulmapeo pidamise koha, tutvusime teineteise sugulastega ja arutasime külaliste nimekirja. Minu pruutkleidi asi jäi mu enese otsustada, sest tema tahtis, et see oleks talle üllatus. Ja palus, et ma teda kellele iganes tutvustades kasutaksin tiitlit „minu tulevane mees". Mida ma ka tegin, sest see meeldis mulle üle kõige!
Siis teatas ta ükskord, et tahab mulle oma kodus korraldada romantilise õhtusöögi. See küttis mu armastuse taevani - mitte mees, vaid pärl! Õhtu oligi tõepoolest igati super. Tema ütles siis, et selelst saab meie avameelsuse õhtu ja öö. Et kuna me nüüd paari läheme, ei tohi meil teineteise ees olla mingeid saladusi. Et täna räägime teineteisele, millised suhted meil kummalgi on olnud, miks ja kuidas need katkesid, vastame ausalt teineteise küsimustele ja matame mineviku igaveseks maha.
Natuke see ettepanek mind küll üllatas, aga mu polnud ka selle vastu midagi. Võib-olla, kui oleks kolm päeva ette teadnud, oleks teinud plaani, mida rääkida ja mida mitte. Sel hetkel mõtlesin, et Eesti on nii väike ja väga nõme oleks, kui ta juba abielus olles minu kohta midagi üllatavat teada saab. Kui ta minul alustada palus, hakkasin lihtsameelselt pihta. Jõudsin selleni, et tema on mu seitsmes mees ja just seitse on mu elutee- ja õnnenumber numeroloogia põhjal.
Ta varjas väga halvasti, et see jutt talle haiget tegi. Kuigi minu arust on see äärmiselt tagasihoidlik „saak" – paljudel minuealistel sõbrannadel on kahekohaline arv.
Ta kuulas kogu aeg tähelepanelikult ega küsinud mingeid üksikasju. Peale selle, miks ma kellegagi neist ei abiellunud. Vastasin ausalt, et neis, kes seda soovisid, polnud mina kindel, ja need, kellega mina oleksin soovinud, ei teinud vastavat ettepanekut. Abordist ma talle siiski ei rääkinud.
Mina ei küsinud temalt midagi. Tema väidet, et tal on olnud vaid neli suhet, kooliarmastus, tema naine ja kaks katset pärast lahutust, ma muidugi ei uskunud, aga mind ei huvitanud tema minevik mitte sugugi. Õhtu lõppes hommikul, kui ta Soome ametireisile sõitis.
Tagasi pidi ta tulema kolme päeva pärast, aga juba kolmandal päeval ta helistas, et on kodus ja tahaks kokku saada. Saime kokku kohvikus. Olin väga põnevil, ootasin kingitust või üllatust. Ja viimane ka tuli.
Ta oli väga sõnaaher ja ma küsisin seetõttu otse, mis lahti on.
Tema tunnistas, et ei käinud Soomes, vaid istus kodus ja seedis mu pihtimust. Ja tuli järeldusele, et paari meist ikkagi ei saa. Edasine jutt jõudis minuni läbi udu: miks mul on olnud nii palju mehi, miks kõik need suhted on katkenud, miks ma temaga kohe esimese kutse peale voodisse läksin, kas ma teen seda ka järgmise mehega.
Lõpuks järgnes sentimentaalne tõdemus, et ta armastab mind ikka veel ja arvatavasti jääbki armastama, aga minu minevikuga ta elada ei suudaks. Lubas, et läheb ära Soome tööle, et mind mitte näha.
Olin tumm, rabatud... Lahku läksime sõnatult, kumbki oma teed. Nagu välja tuli, oli ta tööl juba asjad korda ajanud. Mis maksis mulle püstijäämine ja tööl maski säilitamine, sellest ei taha rääkida.
Nüüd saab sellest aasta. Suudan kõigele üsna rahulikult mõelda ega lakka imestamast. Kas tõde on hea, aga õnn on parem? Ma ei tea, kui hea olnuks õnn, mille arvasin leidnud olevat, aga tõde mulle igatahes head ei toonud. Peamine, millega end lohutan, on mõte, et need on imelikud inimesed, keda huvitab armastatu minevik ja kes selle olevikku kaasa toovad. Siiski ei ole ma oma minevikku ka uute meestuttavate eest varjanud. Mu "tulevane" on aga kuuldavasti oma eksabikaasa ja lapse juurde tagasi kolinud.
